eemale. „Ei, aitäh. See on mulle au.“
Prints Kai avas protestiks suu, kuid loobus siis sellest. „Ega pole vähimatki lootust teda enne festivali valmis saada?“
Cinder sulges androidi paneeli. „On ikka. Aga enne pean ma tuvastama, mis tal viga on…“
„Ma tean, ma tean,“ sõnas prints end taas sirgu ajades. „Unistada ju ikka võib.“
„Kuidas ma teiega ühendust võtan, kui ta valmis on?“
„Saatke paleesse sõnum. Või olete te järgmisel nädalavahetusel siin? Võin ka läbi tulla.“
„Muidugi!“ hõikas Iko putka sügavusest. „Me oleme siin igal laadapäeval. Muidugi tulge läbi. See oleks suurepärane!“
Cinder võpatas. „Te ei pea…“
„See meeldiks mulle.“ Ta noogutas hüvastijätuks elegantselt ja sikutas kapuutsi servad näo ette. Cinder noogutas vastu, teades suurepäraselt, et peaks tegelikult püsti hüppama ja reveransi tegema, kuid ei riskinud oma tasakaalu uuesti proovile panna.
Ta ootas, kuni printsi vari oli laua eest kadunud, ning asus siis turgu silmitsema. Printsi ilmumine nende kiirustavate hordide sekka oli jäänud märkamata. Viimaks julges ta end lõdvaks lasta. Iko vuras tema kõrvale, surudes kombitsaid vastu rinda. „Prints Kai! Kontrolli mu ventilaatorit. Ma kuumenen vist üle!“
Cinder kummardas, haaras uue jala ja nühkis selle tööpükste sääre külge puhtaks. Hea, et ta polnud seda mõlki visanud.
„Kujutad sa Peony nägu ette, kui ta sellest kuuleb?“ küsis Iko.
„Elavalt. Kõiki neid kiledaid kilkeid.“ Cinder lasi veel ühe pilgu üle väljaku enne, kui lubas kõhus tirelitel tek-kida. Ta ei jaksanud ära oodata, et saaks sellest Peonyle rääkida. Prints isiklikult! Mõelda vaid! Naerupahvak pääses ta seest. See oli võimatu. Lausa uskumatu. See oli…
„Oh taevake.“
Cinderi naer kustus. „Mis on?“
Iko osutas ühe kombitsa sõrmega ta otsaesisele. „Õliplekk.“
Cinder võpatas ja asus kähku kulmu nühkima. „Sa teed nalja.“
„Vaevalt, et ta seda väga tähele pani.“
Cinder lasi käel langeda. „Ja mis tähtsust sel ongi? Tule aita mul parem jalg paika panna enne, kui veel mõni kuninglik kõrgus läbi suvatseb astuda.“ Ta tõstis tühja pahkluu teise põlve peale ja hakkas ühte värvi juhtmeid kokku ühendama, mõtiskledes ise, kas prints oli midagi märganud.
„Sobib nagu rusikas silmaauku, kas pole?“ küsis Iko, hoides peos kruvisid, et Cinder saaks neid ükshaaval ette puuritud aukudesse keerata.
„See on väga ilus, Iko. Aitäh. Ma loodan vaid, et Adri ei märka. Ta lööb mu maha, kui kuuleb, et kulutasin kuussada univeri uue jala peale.“ Ta keeras kinni viimase kruvi ja sirutas siis oma uue jala välja, kõverdas varbaid ning tegi jalaga ringe. Jalg oli pisut kange ja moodsama juhtmestikuga ühildumine võtab ka kindlasti paar päeva aega, aga vähemalt ei pidanud ta enam ringi liipama.
„See on suurepärane,“ nentis ta jalule tõustes. Vana jalg oli Iko pihtide vahel. „Selle vana kolaka võid sa ära…“
Kõlas läbilõikav karjatus. Cinder võpatas, kui see ta audioliidesest läbi tuiskas. Ta keeras end sinnapoole, kust karje tulnud oli. Laadamelu vaikis. Vahepeal peitust mängima hakanud lapsed piilusid arglikult oma peidikuist välja.
Karjunud oli pagar Sacha Chang. Cinder ronis nõutult toolile, et üle rahvamassi paremini näha. Sacha seisis oma putkas klaasist leti taga, mis täis isuäratavaid magussaiu ja lihapirukaid. Ta jõllitas oma väljasirutatud käsi.
„Katk!“ hüüdis keegi. „Tal on katk!“
Väljakut haaras paanika. Emad haarasid lapsed kaenlasse ja tormasid käsi nende näo ees hoides Sacha putkast eemale. Poemüüjad tõmbasid oma aknakatted mürtsudes kinni.
Sunto karjatas ja jooksis ema poole, kuid too vehkis kätega. Ei! Ei! Hoia eemale! Naaberpoodnik võttis poisil käest kinni ja tormas koos temaga minema. Sacha hüüdis pojale midagi järele, kuid ta sõnad kadusid ümbritseva lärmi sisse.
Cinderi süda hakkas kloppima. Nad ei saanud joosta – Iko oleks kaoses jalge alla trambitud. Ta hoidis hinge kinni, haaras putka metallist ruloost ja sikutas selle kiiresti alla. Pimedus neelas nad endasse. Vaid üksik päikesekiir pääses ukse alt sisse. Tsementpõrandalt kerkiv palavus lämmatas.
„Cinder?“ sosistas Iko, robothääles mure. Ta pani oma sinise sensori helendama, et putkasse veidigi valgust tuua.
„Ära muretse,“ ütles Cinder toolilt alla karates ja laualt õlist lappi haarates. Karjed vaibusid. Tundus, et nad on maailmas ihuüksi. „Ta oli täitsa teises väljakuotsas. Meist piisavalt kaugel.“ Ometi lipsas ta päris tagumisse putka nurka riiulite alla ja kattis nina ning suu kaltsuga.
Seal nad ootasid, Cinder hingamas võimalikult tasakesi, kuni viimaks kõlasid häirehõljuki sireenid. Need tulid ja viisid Sacha endaga kaasa.
Teine peatükk
Häiresireenid polnud veel hajunud, kui väljakule mürises juba uus masin. Vaikust lõhestasid rasked sammud. Keegi karjus käsklusi. Keegi vastas kurguhäälel.
Cinder viskas märsi selga ja hiilis üle tolmuse põranda, lükkas eest määrdunud laualina ning pistis näpud kitsasse pilusse põranda ja ruloo vahel. Põsk vastu sooja põrandat, piilus ta välja ning nägi väljaku teises servas kolme paari kollaseid saapaid. Eriolukordade operatiivüksus. Ta sikutas rulood veidi ülespoole ja vaatas, kuidas gaasimaske ja kollaseid kanistreid kandvad mehed Sacha Changi putka sisemuse mingi vedelikuga üle pihustasid. Isegi teisel pool väljakut pani selle hais Cinderi nina kirtsutama.
„Mis toimub?“ päris Iko ta selja tagant.
„Nad pistavad Chang-ji3 putkale tule otsa.“ Cinderi pilk eksles mööda väljakut, mille ühes servas seisis säravvalge hõljuk. Peale kolme mehe polnud väljakul kedagi. Cinder keeras end selili, Iko helendav sensor paistis talle otse silma. „Läheme, kui leegid välja löövad. Siis nad ei pane meid tähele.“
„Kas me oleme hädas?“
„Ei. Aga mul pole tõesti mingit tahtmist täna karantiinimeestega jännata.“
Üks meestest karjus jälle midagi, järgnes sammukõmin. Cinder pööras pead ja kissitas pilust välja. Putkasse lendas tõrvik. Peagi segunes bensiinihais kõrbeva saia lõhnaga. Mehed astusid paar sammu tagasi, nende siluetid joonistusid leekide taustal selgelt välja.
Cinder kargas jalule ja haaras prints Kai androidi kaelapidi kaenlasse. Teise käega tõmbas ta ruloo vaikselt üles. Siis roomas ta nii märkamatult, kui suutis, uksepilust läbi, silmad meeste selgadele naelutatud. Iko järgnes talle ja vuras tuhatnelja järgmise putkani, kuni Cinder ruloo taas alla lasi. Koos lidusid nad mööda lettidest, mille paanikas omanikud olid sulgemata jätnud, kuni jõudsid esimesele kitsale tänavale turu taga. Must suits kattis taeva. Mõne sekundi pärast vuhisesid katuste kohal kümned hõljukid, kõik teel väljaku poole.
Cinder kahandas sammu alles siis, kui oli turuäärsed väikesed
Aasiamaades kasutatav vanemale naisele viitav viisakas nime järelliide. Toimetaja märkus.
