kes raha teenis, oleks õiglane, et tema saaks otsustada ka selle kulutamise üle. Aga kõigest sellest poleks olnud vähimatki abi. Seaduse järgi kuulus Cinder koos oma teenitud raha, mõne eseme ja isegi äsja paigaldatud uue jalaga Adrile täpselt samamoodi nagu majapidamis-android. Adrile meeldis seda Cinderile meelde tuletada.
Nii suruski ta viha alla enne, kui Adri väiksematki vastuhaku lõhna jõudis tunda.
„Võib-olla õnnestub mul magnetrihma osas vahetuskaupa teha. Küsin naaberpoodidest.“
Adri turtsatas. „See kasutu android sobiks vahetuseks küll.“
Iko sukeldus Cinderi jalgade taha varju.
„Tema eest ei saaks väga palju,“ sõnas Cinder. „Keegi ei taha nii vana mudelit.“
„Ega vist ei taha tõesti. Äkki peaksin teid mõlemaid lihtsalt varuosadeks müüma.“ Adri sirutas käe ja sikutas Pearli pooleliolevat kleidikäist. „Mul on ükskõik, mismoodi sa selle hõljuki korda teed. Peaasi, et sa teed seda enne balli. Ja odavalt. Muidu hoiab see rämpsuhunnik lihtsalt parkimiskohta kinni.“
Cinder surus käed tagataskutesse. „Kas sa tahad öelda, et kui ma teen hõljuki korda ja suudan endale kleidi hankida, võin seekord tõesti kaasa tulla?“
Adri tõmbas suunurgad kergelt krimpsu. „Oleks ime, kui sa suudaks leida endale selga midagi, mis suudab varjata su“ – ta saatis pika pilgu Cinderi saabaste poole – „eripärasid. Aga jah. Kui sa hõljuki korda teed, võid vast ballile tulla.“
Peony saatis Cinderile hämmastunud poolnaeratuse. Vanem õde sööstis aga ema kallale. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! Tema? Meiega koos?“
Cinder surus õla kõvasti vastu uksepiita, püüdes niimoodi Peony eest oma pettumust varjata. Pearli solvangud ei lugenud midagi. Cinderi silmanurgas oli plinkinud oranž tuluke – Adri polnud oma lubadust tõsiselt mõelnud.
„Nojah. Ma lähen ja püüan siis ühe magnetrihma leida,“ sõnas ta nii siiralt, kui suutis.
Adri viipas talle käega, keskendudes taas Pearli kleidiäärele. Mine juba, tähendas see.
Cinder heitis veel ühe pilgu õdede luksuslikele kleitidele ja taganes toast välja. Ta oli vaevu saanud selja keerata, kui Peony kiljatas.
„Prints Kai!“
Cinder tardus. Katkuteated olid katkestatud, algas otseülekanne palee pressikonverentsilt. Prints Kai kõneles trobikonnale ajakirjanikele, nii inimestele kui androididele.
„Pane kõvemaks,“ kamandas Pearl õmblejannat eemale lükates.
„…uuringud on jätkuvalt meie peamine prioriteet,“ sõnas prints Kai, hoides kõnepuldi servadest kinni. „Meie teadlased töötavad väsimatult, et leida vaktsiin haigusele, mis on juba röövinud ühe mu vanematest ja ähvardab röövida ka teise, kümnetest tuhandetest kodanikest rääkimata. Täna on olukord kriitilisem, kui iial enne, sest üks haigusepuhang leidis just aset siinsamas meie linna südames. Enam ei saa väita, et see puudutab üksnes vaeseid maapiirkondi. Letumoos ähvardab meid kõiki ja me leiame viisi selle leviku peatamiseks. Seejärel saame taas hakata üles ehitama oma majandust ning taastame kunagised õitsvad Ida Ühendriigid.“
Kõlas loid aplaus. Katku-uuringuid oli alustatud juba tosina aasta eest kohe pärast esimest haiguspuhangut ühes kauges Aafrika Liidu linnakeses. Edusamme ei paistnud kuskilt. Samal ajal oli taud tõstnud pead sadades üksteisest võimatult kaugetes kolletes üle maailma. Sajad tuhanded inimesed olid haigestunud, kannatanud, surnud. Adri abikaasa oli nakatunud Euroopa-reisil – samal reisil, kus ta oli andnud nõusoleku hakata ühe üheteistaastase küborgi-orvu hooldajaks. Cinderil oli temast väga vähe mälestusi. Ühes neist veeti meest ära karantiini, Adri taustal märatsemas, kuidas too küll võis ta säärase asjandusega üksi jätta.
Adri ei rääkinud oma abikaasast kunagi. Koduski ei meenutanud teda suurt miski. Ainsa märgi sellest, et ta kunagi elanud oli, võis leida kaminasimsilt, mis oli täis holograaf-tahvleid ja medaleid – auhindu rahvusvaheliselt tehnoloogiamessilt, kolm aastat järgemööda. Cinderil polnud aimugi, mille tema kasuisa oli leiutanud. Ilmselgelt mitte midagi suurejoonelist, sest surres jättis mees pere vaesusesse.
Ekraanil astus keegi printsi juurde ja ulatas talle kirja. Printsi otsaesine tõmbus kipra. Ülekanne katkes.
Nüüd näidati neile sinist ekraani, mille ees seisis laud. Laua taga istus üks naine. Tema näost polnud võimalik välja lugeda ühtegi emotsiooni, kuid tema lauale asetatud käte sõrmenukid olid täiesti valged.
„Katkestame Tema Keiserliku Kõrguse pressikonverentsi erakorralise uudise tõttu, mis puudutab Tema Keiserliku Majesteedi Rikani tervist. Keisri arstidelt saabus ametlik kinnitus, et Tema Majesteedi letumoos on jõudnud kolmandasse staadiumisse.“
Õmblejanna võttis nööpnõelad suust, kõlas sügav ahhetus.
Cinder surus end tagasi vastu uksepiita. Tal polnud tulnud pähegi Kaile kaastunnet avaldada või kuningale paranemist soovida. Küllap pidas prints teda nüüd tundetuks. Täielikuks mühkamiks.
„Palee teatel on tehtud kõik, et Tema Majesteet end mugavalt tunneks, ning et teadlased töötavad väsimatult vaktsiini leidmise nimel. Ehkki küborgide värbamine jätkub, on vabatahtlikud vastumürgi testimisele endiselt väga oodatud.“
„Keisri haigus on tekitanud palju küsimusi 126. Rahufestivali toimumise kohta, aga prints Kaito kinnitas, et kõik ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt, ja avaldas lootust, et festival pakub veidigi rõõmu muidu nii raskel ajal.“ Ankur peatus ja kõhkles, ehkki prompteris tekst jooksis. Siis ta nägu leebus ja ta häälde tekkisid soojad toonid. Ta lausus lõpetuseks: „Elagu keiser.“
Õmblejanna pomises needsamad sõnad ankrule vastu. Ekraan läks uuesti mustaks ja lülitus seejärel tagasi pressikonverentsile. Seal polnud aga vaadata midagi – prints oli lahkunud ja kõik reporterid seisid oma kaamerate ees, püüdes kodukanalile olukorrast ülevaadet anda.
„Ma tean ühte küborgi, kes võiks vabatahtlikult testimisele minna,“ sõnas Pearl. „Ei pea ju tingimata värbamist ära ootama.“
Cinder vaatas Pearlile ülalt alla – ehkki Pearl oli temast aasta vanem, oli ta oma viisteist sentimeetrit lühem. „Hea mõte,“ vastas ta. „Ja seejärel võiksid sina tööle minna, et oma ilusa kleidi eest maksta.“
Pearl sattus segadusse. „Nad maksavad vabatahtlike peredele hüvitist, et sa teaksid.“
Küborgide värbamist oli ühe keiserliku uurimisrühma soovitusel alustatud aasta tagasi. Igal hommikul tõmmati loosirattast mitmete tuhandete seast välja ühe Ida Ühendriikides elava küborgi ID-number. Neid oli teadlaste laboriloomadeks toodud kohale isegi riigi kaugeimatest nurkadest Mumbaist ja Singapurist. See kõik pidi jätma mulje nagu oleks inimkonna üldise hüvangu nimel surra suur au. Tegelikult anti sellega rahvale taas selge sõnum, et küborgid ei olnud teistega võrdsed. Paljud neist olid saanud teadlaste lahketes kätes sõna otseses mõttes uue elu. Neil vedas, muidu oleksid nad niikuinii surnud, arvasid paljud. Seega oli ju vaid aus, et nemad ohverdavad oma elu esimesena.
„Me ei saa Cinderit vabatahtlikuks saata,“ protesteeris Peony oma seelikusaba sikutades. „Ta peab enne mu tahvli korda tegema.“
Pearl turtsatas ja keeras selja. Peony tegi õe selja taga nägusid.
„Lõpetage nägelemine,“ nähvas Adri. „Peony, sa kortsutad oma
