kvartali kaugusel hakkas taas ilmnema elumärke – jalakäijad sosistasid, pead koos, laadapäeva katkupuhangust. Ekraanid majaseintel näitasid otsepilti Uus-Pekingi suitsevast kesklinnast ja allservas jooksval uudisteribal kerkis katku nakatunute arv iga sekundiga – ehkki vaid ühe inimese haigestumine oli saanud ametliku kinnituse.
„Kõik need meesaiakesed,“ mõmises Iko üht pagariputkast võetud lähiplaani vaadates.
Cinder hammustas põske. Kumbki neist polnud turupagari menukeid iialgi maitsta saanud. Iko ei tundnud maitseid ja küborge Sacha Chang ei teenindanud.
Kõrged büroohooned ja laiad ostukeskused tegid tasapisi ruumi räpastele kortermajadele, mis olid ehitatud nii üksteise otsa, et moodustasid lõppematu klaasist ja betoonist seina. Kunagi joosti selle linnajao avaratele eluruumidele tormi. Ajaga oli kortereid muudetud aina väiksemaks – üha rohkem inimesi tuli ühele ruutmeetrile ära mahutada – ja nukramateks. Nüüdseks oli korrusmajast saanud üks otsatu koridoride ja trepikodade labürint.
Selle sipelgapesa trööstitus ununes hetkeks, kui Cinder oma tänavale keeras, sest sekundi murdosaks paistis betooni vahelt kaugel kaljuserval oma uhkes üksinduses hiilgav Uus-Pekingi palee. Selle kuldsed tornitipud helkisid õhtupäikeses oranžilt ja aknad puistasid viimaseid kiiri linna peale tagasi. Külluslikult kaunistatud katuseviilud, kuristikule ohtlikult lähedale kippuvad tornid, ümarad tipud taeva poole küünitamas. Cinderil kulus tavalisest pikem viiv, et see kõik endasse haarata – ta mõtles kellelegi, kes viibis ehk tolsamal hetkel seal nende müüride vahel.
Muidugi oli ta paleed ennegi näinud. Ja teadnud, et seal elab üks teatav prints. Ent nüüd tundis ta temaga hoopis teistsugust lähedust ja see täitis ta imeliku rahuloluga. Ta oli printsiga kohtunud. Prints oli tulnud tema putkasse. Prints teadis Cinderi nime.
Tõmmanud sisse pika sõõmu niisket linnaõhku, keeras Cinder viimaks otsa ringi. Nüüd tundis ta end lapsikult. Kaugel seegi enam, kui ta hakkab Peony kombel printsi poole õhkama.
Phoenixi Torni sissepääsu ees võttis Cinder kuningliku androidi teise kaenla alla. Ta lehvitas seinal rippuva ID-skanneri ees vabanenud käe rannet ja kuulis ukse kolksatust.
Iko läks oma kombitsaid kasutades kolinal trepist alla keldrisse – hämarasse koopasse, kus pisikesi hoiuruume eraldas vaid traatvõrk. Kopitanud õhk vajus neile peale. Iko lülitas sisse prožektori ja peletas laiali üksikute halogeenlampide maalitud varjud. Tegelikult võinuks nad minna ka pimesi. Tee kitsasse kõledasse keldriboksi number 18-20, mida Adri Cinderil töötoana kasutada lubas, oli neil küllap igaveseks pähe kulunud.
Cinder viskas õlakoti põrandale ja tegi sassis töölaual androidile ruumi. Ta vahetas töökindad vähem räpaste puuvillaste kinnaste vastu ja keeras boksiukse oma selja taga uuesti kinni. „Kui Adri küsib, siis meie putka pole pagari omale ligilähedalgi.“ sõnas ta Ikole, kui nad olid suuna lifti poole võtnud.
Iko tuluke vilkus. „Selge.“
Liftis olid nad üksi. Alles siis, kui nad kaheksateistkümnendal korrusel liftist välja astusid, muutus maja justkui mesitaruks – koridorid olid täis kulli mängivaid lapsi, mööda ukseääri hiilivaid kodu- ja külakasse, ukseavadest kostus lakkamatut ekraanide surinat.
Nende korteri uks oli pärani. See oli nii ebatavaline, et Cinder pidi enne sisenemist igaks juhuks numbrit kontrollima.
Elutoast kostis Adri kime hääl. „Peonyl peab olema sügavam dekoltee. Ta näeb välja nagu vanamutt.“
Cinder piilus ümber nurga.
Adri seisis, üks käsi holograaf-kamina simsil. Tal oli seljas krüsanteeme täis tikitud hommikumantel, mis sobis kohutaval kombel kokku tema selja taga seinale kuhjatud võltsantiiksete paberlehvikutega. Ta nägu oli kaetud nii paksu puudrikihiga ja huuled maalitud nii kirkaks, et ta nägi ka ise võlts välja. Ta oli end üles löönud nagu kavatseks välja minna, ehkki tegelikult lahkus ta korterist haruharva.
Kui ta ka märkas Cinderit uksel kõõlumas, ignoreeris ta teda.
Võltsleekide kohale kinnitatud tahvel näitas parasjagu laadaplatsil toimuvat. Pagari putka oli tehtud maatasa. Püsti seisis veel vaid kaasaskantav ahi.
Pearl ja Peony seisid keset tuba, pealaest jalatallani siidi ja tülli mähitud. Peony hoidis oma tumedaid juukseid üleval ja üks Cinderile tundmatu naine askeldas tema dekoltee kallal. Kui Peony naise õla tagant Cinderit silmas, lõid ta silmad särama ja üle ta näo levis lai naeratus. Summutatud kilkega osutas ta kleidile.
Cinder saatis talle laia naeratuse vastu. Noorem kasu-õde nägi oma hõbedaselt sätendavas, tulevalgel kergelt lavendlikarva kleidis välja nagu ingel.
„Pearl.“ Adri osutas näpuviipega vanema tütre poole. Too hakkas otsekohe keerutama, paljastades mööda selga alla jooksva pärlinööpide rea. Tema liibuva pihiku ja volangidega seelikuosaga kleit oli samasugune nagu Peonyl, ainult kuldselt sätendavast riidest. „Võtame pihast ikka rohkem sisse.“
Surunud nõela läbi Peony kaeluse, silmas naine ukseavas seisvat Cinderit, kuid keeras pilgu kähku kõrvale. Astunud sammu tagasi, võttis ta suunurgast kimbukese nööpnõelu ja kallutas pea mõtlikult viltu. „See on juba väga liibuv. Me tahame, et ta saaks tantsida ka, eksole?“
„Me tahame, et ta leiaks endale abikaasa,“ vastas Adri.
„Ei-ei,“ naeris õmblejanna närviliselt, sikutades kangast Pearli piha ümber. Cinder oli kindel, et Pearl oli oma kõhu niigi viimseni sisse tõmmanud – tema ribid paistsid juba praegu läbi kleidi. „Ta on abiellumiseks veel liiga noor.“
„Ma olen seitseteist,“ teatas Pearl naisele altkulmupilku saates.
„Seitseteist! Näete? Laps alles. Praegu on aeg lõbutseda. Kas pole nii, tüdruk?“
„Lõbutsemise eest ei maksa keegi,“ sõnas Adri. „Sellelt kleidilt ootan ma tulemusi.“
„Ärge muretsege, neiu Linh on kaunis nagu hommikukaste.“ Torganud nööpnõelad suhu tagasi, keskendus õmblejanna taas Peony dekolteele.
Adri tõstis pilgu ja märkas samuti viimaks Cinderit – pilgu järgi oletades küll esmajoones tema poriseid saapaid ja laigulisi tööpükse. „Miks sa turul ei ole?“
„See pandi täna varem kinni,“ teatas Cinder, visates paljuütleva pilgu nurgas helendavale ekraanile. Adri ei pannud seda mõistagi tähele. Ükskõiksust teeseldes viipas Cinder koridori poole ja teatas: „Ma siis lähen ja kasin end veidi, et oma kleidi prooviks valmis olla.“
Õmblejanna vakatas. „Veel üks kleit, Linh-ji? Ma ei toonud selle jaoks materjali.“
„Oled sa hõljuki magnetrihma ära vahetanud?“
Cinderi naeratus kustus. „Ei. Veel mitte.“
„Noh, kuni see katki on, ei pääse meist keegi ballile või kuidas?“
Cinder surus ärrituse alla. Sama vestlust olid nad möödunud nädalal pidanud juba kaks korda. „Uue magnetrihma jaoks on mul vaja raha. Vähemalt 800 univeri. Kui kogu mu teenistus otse sinu arvele ei läheks, oleksin juba uue ostnud.“
„Ja ma peaksin uskuma, et sa ei raiskaks kogu raha kergemeelsetele mänguasjadele?“ Adri saatis kõõrdpilgu Iko poole, ehkki tegelikult kuulus Iko ju talle endale. „Lisaks ei saa ma endale lubada korraga nii magnetrihma kui ka uut kleiti, mida sa kannad ainult ühe korra. Nii et sul tuleb hõljuki parandamiseks mingi muu moodus
