style="font-size:15px;"> „Ma ei tahagi ballile minna.“
Cinder kehitas õlgu. Peony hääles oli nii palju kaastunnet, et ta ei viitsinud vaielda. Tavaliselt suutis ta ignoreerida armukadedust, mida ta oma õdede vastu tundis – ehkki ta vaatas tihti kahjutundega, kuidas Adri neid poputas, imetles nende pehmeid käsi. Takkapihta oli Peony tema ainus inimesest sõber. Ometi värahtas ta sees miski, kui ta Peonyt selles kleidis nägi.
Nii viiski ta jutu mujale. „Mis selle tahvliga on?“
„Ajab mingit mula jälle.“ Peony lükkas tühjade värvipurkide pealt kola vähemaks ja valis tükk aega kohta, kuhu istuda. Viimaks leidis ta ühe natukenegi puhtama nurga ja hüppas sinna, kleit ümber jalgade lehvimas. Seal ta siis kõlgutas jalgu ja trummeldas kandadega vastu purke.
„Sa oled jälle neid nõmedaid staariäppe alla tõmmanud?“
„Ei.“
Cinder kergitas kulmu.
„Ühe keeleäpi. Ja seda oli mul kooli jaoks vaja. Ahjaa, enne kui ma unustan, Iko, ma tõin sulle ka midagi.“
Iko veeres Peony kõrvale. Too tõmbas oma dekolteest välja sametist paela, küllap õmblejanna selja tagant pätsatud. Niipea, kui Iko seda nägi, lõi kogu tuba särama.
„Aitäh,“ ütles android, kui Peony paela ümber ta peenikese randme sidus. „See on armas.“
Cinder pani tahvli töölauale printsi androidi kõrvale. „Ma vaatan seda homme. Praegu peame minema Tema Majesteedi jaoks rihma otsima.“
„Ahah. Kuhu te lähete?“
„Prügimäele.“
„Küll see saab tore olema,“ märkis Iko, hoides sensorit ikka veel oma uuel käevõrul.
„Tõesti?“ päris Peony. „Kas ma võin ka tulla?“
Cinder naeris. „Ta teeb nalja. Iko on viimasel ajal sarkasmi harjutanud.“
„Mul suva. Peaasi, et ma ei pea seal umbses korteris kükitama.“ Peony lehvitas endale tuult ja nõjatus hajameelselt vastu metallriiulit.
Cinder haaras temast õigel hetkel kinni. „Ettevaatust selle kleidiga!“
Peony piidles kõigepealt oma kleiti, siis tahmaseid riiuleid ja raputas muretult pead. „Aga võin siis või? Kõlab põnevalt.“
„Kõlab haisvalt ja räpaselt,“ sõnas Iko.
„Kust sa tead?“ päris Cinder. „Sul ei ole lõhnasensoreid.“
„Mul on fantastiline kujutlusvõime.“
Cinder itsitas ja puksis oma kasuõde ukse poole. „Olgu, aga mine vaheta riided ära. Ja kiiresti. Mul on sulle üks jutt.“
Neljas peatükk
Peony virutas Cinderi õla pihta säärase obaduse, et too peaaegu vanade androidiroomikute kuhja len-das. „Kuidas sa võisid nii kaua vait olla? Sa oled kodus olnud ju vaid kui kaua? Nii neli-viis tundi!“
„Ma tean, ma tean, palun vabandust,“ lausus Cinder õlga masseerides. „Ma ei leidnud sobivat hetke ega taht-nud, et Adri sellest kuuleks. Ma ei taha, et ta seda kuidagi ära kasutaks.“
„Keda see ema huvitab? Mina tahan seda ära kasutada. Taevased tähed, lausa prints. Sinu putkas. Uskumatu, et mind seal polnud. Miks mind seal polnud?“
„Sest sind mässiti parasjagu siidi ja brokaadi.“
„Uh.“ Peony virutas ühele teel vedelenud esitulele jalaga. „Sa oleksid pidanud mulle sõnumi saatma. Ma oleksin kahe sekundiga kohal olnud, ballikleidis ja puha. Uh! Ma vihkan sind. Nüüd on see ametlik – ma vihkan sind. Näed sa teda uuesti? Muidugi näed, eksole? Ma võin kaaluda su vihkamise lõpetamist, kui mind siis kaasa võtad. Kuuled, jah?“
„Leidsin!“ kõlas Iko hääl neist kümme meetrit eestpoolt. Tema prožektor valgustas välja muu kola sisse mattunud vana hõljuki.
„Noh? Ja milline ta oli?“ päris Peony, hoides peaaegu hammastega kinni masina poole tormavast Cinderist – just nagu oleks tema kõrval seismine võrdunud Tema Kõrgeaususe enese kohalolekuga.
„Ma ei tea,“ vastas Cinder. Ta avas hõljuki kapoti ja kinnitas kaane varda otsa. „Ah, suurepärane, seda polegi veel rüüstamas käidud.“
Iko veeres Cinderi varjust välja. „Ta oli piisavalt viisakas, et mitte osutada Cinderi laubal olevale suurele õlilaigule.“
Peony ahmis õhku. „Ei olnud nii!“
„No mida? Ma olen mehaanik. Ma olen alatasa must. Oleks ta tahtnud mind lille lööduna näha, oleks ta pidanud ette teatama. Iko, mul on siia valgust vaja.“
Iko painutas pead ettepoole ja suunas valguse mootorisse. Cinderi teisel käel laksutas Peony keelt. „Äkki ta pidas seda sünnimärgiks?“
„Aitäh, see on küll hea lohutus.“ Cinder sikutas kotist tangid. Öötaevas oli selge ja ehkki linnatuled varjutasid kõik tähed, hiilis õhuke noorkuu horisondil nagu unine silm udus.
„Kas ta on päriselt sama ilus nagu telekas?“
„Jah,“ vastas Iko. „Isegi ilusam. Ja uskumatult pikk.“
„Sinu meelest on kõik pikad.“ Peony nõjatus masina nina vastu ja pani käed rinnal risti. „Ma tahan teada, mis Cinder arvab.“
Cinder jõllitas aga üksisilmi mootorit – printsi muretu naeratus oli talle ootamatult uuesti südamesse pugenud. Prints Kai oli juba pikemat aega olnud üks Peony lemmik jututeemasid – arvatavasti kuulus ta absoluutselt igasse printsile pühendunud netikommuuni –, kuid Cinder poleks iial uskunud, et ka tema ise selle õnge läheb. Peony sümpaatiat oli ta alati pidanud natuke tobedaks, selliseks lapsikuks armumiseks. Prints Kai seda ja prints Kai toda. Võimatu fantaasia.
Aga nüüd…
Miski Cinderi näos pidi ta ära andma, sest ühtäkki Peony kiljatas, hüppas talle peaaegu sülle, surus käed kõvasti ümber ta piha ja hakkas üles-alla hüppama. „Ma teadsin seda! Ma teadsin, et ta meeldib sulle ka! Uskumatu, et sa päriselt nägid teda. See pole aus. Kas ma juba ütlesin, et ma vihkan sind?“
„Jaa-jaa, ma tean,“ sõnas Cinder, koorides Peony käsi enda ümbert. „Mine ja hullu nüüd kuskil mujal. Ma pean tööd tegema.“
Peony näitas Cinderile keelt ja keksis eemale, tehes risuhunnikute vahel väikeseid piruette. „Aga veel? Räägi mulle kõigest. Mida ta ütles? Mida ta tegi?“
„Ei midagi. Ta lihtsalt palus mul oma android korda teha,“ vastas Cinder, kiskudes ämblikuvõrke hõljuki päikesegeneraatorilt, millest polnud alles suurt midagi peale plastmassist kesta. Tolmupilv täitis kõik ta lõõrid. Ta läkastas. „Mutrivõti?“
Iko tõmbas tööriista oma torso küljest ja ulatas Cinderile.
„Missugune android see on?“ päris Peony.
Cinder ähkis ja puhkis, kuid sai viimaks generaatori oma pesast kätte ja asetas
