Minu Lõuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod
EESSÕNA
Vahin iseenda peegelpilti tumenenud Maci ekraanilt ja tunnen, kuidas pea hakkab sumisema. Valu on kiire ja äge nagu hoovihm, kus veetilgad on asendunud nõeltega. Keeran ennast madratsi peale selili ja lasen keskpäeva päikesel ennast soojendada. „Ongi kõik,“ mõtlen endamisi.
Miskipärast kujutasin ette, et seda hetke saadab mu vali naer ja tants läbi toa, Skype’i-kõned perele ja sõpradele ja supilusikas maapähklivõi topsis. Liikumatu lamang päikeselaigus ja nõelvihmast peavalu tundub hetkel piisav. Mingil moel on see isegi samatähenduslik kui rõõmutants läbi toa.
Umbes kolm minutit enne magistritöö esitamise tähtaega vajutasin submit ja sain vastuseks rohelise linnukese. Minu aastatepikkuse haridustee kulminatsioon on malaariaparasiidi transkriptsioonifaktori IIB kloonimine ja esimesed biokeemilised katsetused. Miljonitest maailma loomaliikidest uurisin ühe unikaalse genoomiga mikroskoopilise parasiidi mitme tuhande proteiini seast ühteainsat. See ei ole isegi naljakas, kui mõttetu tundub see saavutus suures perspektiivis.
Kuidas see üldse juhtus, et ma Lõuna-Aafrika vabariigis maailma malaaria käest päästma asusin? Kui ma vaid teaksin. Näen omaenda elu kui impromptu džässisoolot: vali ja vaikne, kiire ja aeglane üsna suvalises järjestuses ja suures osas puhtalt improvisatsioon. Minu magistritöö tähtaeg langeb umbkaudu kokku kuupäevaga, mil ma viis aastat tagasi esimest korda Lõuna-Aafrika vabariigi territooriumile astusin. 27. jaanuaril 2011 tervitas mind Kaplinna lennujaamas hunnitu silt „Welcome to South Africa“.
Kas oled kunagi proovinud teha oma bucket list’i? Nimekirja asjadest, mida enne surma kindlasti teha tahaksid, ja maadest, kus soovid tingimata käia. Need tükikesed unistustest, milleta elu ei tundu terviklik. Ja seega ei tule ka suremine enne kõne alla. Ma olin kõndiv hingav bucket list. Miski minu sees pidevalt põles – kogeda rohkem, tunda enam! Ma püüdsin hullunult viskuda elu lainetesse, et siis joovastunult kaldale roomata ja uuesti tagasi viskuda. Ma ei olnud kunagi kindel, kas see on see maksimum, mis elul mulle pakkuda on, või on kuskil taamal, kaugemal lained suuremad; kus elu kõrvetab veel kuumemalt mu nahka, on veel… tõelisem?
Olles naasnud Austraaliast, kuhu ma aasta varem üheotsapileti, paari bikiinide ja 18aastase elukogemusega kohale lendasin, tundsin taas seda kipitavat tunnet enda sees. Eesti oli küll armas, aga see „elutaifuun“, mida kujutasin ette igal pool mujal, ei ulatunud Eestini. Ma pidin midagi välja mõtlema. Iga Eestis veedetud päeva saatis häiriv mantra minu sees. Mul ei olnud aga millestki kinni haarata.
Kuhu? Mida? Milleks?
Ühel sügisõhtul rõdul istudes ja mantraga võideldes meenus mulle hetk aastaid tagasi 15aastasena keskööl Tōkyō jalakäijate sillal seistes. Vahel harva saan ma elu kätte, suudan haarata ta sabast kinni ja hoida paar sekundit käte vahel. Mäletan selliseid hetki erilise täpsusega, sest seda tunnet saab võrrelda põhjatu rahuga. Tōkyōs tundsin seda jälle. Tollel hetkel lubasin endale, et 20. eluaastaks olen ma külastanud kõiki maailma kontinente. Jaht elule oli alanud.
Selle lubaduse unustasin üsna kiiresti, aga alateadlikult täitsin ma seda järjekindlalt. Korra järele mõeldes aimasin, et Aafrika on viimane kontinent (Antarktika külmalt kõrvale visates), mis jäänud. Minu sünnipäevani oli kümme kuud. Ma olin suutnud lõpuks leida teeviida. Küll aastaid rohus mädanenud ja vaevu loetava kirjaga teeviida, ent vähemalt näitas see mulle umbkaudse suuna kätte. Nüüd pidin ainult perekonnale mõne selgema põhjenduse välja mõtlema.
Musta kontinendi akadeemilised asutused on üsna kesised ja sõelale jäi ainus variant: Kaplinna ülikool. Õnneks leidsin plusse rohkem kui miinuseid. Kui sealset õppemaksu arvestada, on tegemist ühe parima haridusega, ja ülikool ise figureerib maailma esisaja hulgas. Õiges võtmes võib see vanematele isegi meeltmööda olla.
„Suurim arv mõrvasid aastas, iga kolmas inimene on HIV-positiivne, iga kolmas mees on vähemalt korra elus naist vägistanud. Kas sa oled peast segi läinud?“
Ema vererõhk tõusis kiiremini, kui mina suutsin plusse ette lugeda.
„Ja mida sa oma arust õppima lähed?“
„Inimese bioteadusi,“ pobisesin endamisi ja proovisin kõlada enesekindlalt.
Isa nõudis eelarvet ja uuris, kuidas ma majandada plaanin.
Taandusin oma tuppa enesekindlust koguma. Mu plaan pidi olema teostatav. Otsisin välja vana tapeediriba, pöörasin selle pahupidi ja teipisin põrandast laeni oma seinale. „UCT – University of Cape Town“ sirgeldasin suurelt pealkirjaks ja asusin koostama to do list’i ehk nimekirja vajalike tegevuste kohta.
Kõigepealt keeletestid, tasemetestid, tõlkimised ja notariaalsed kinnitused, seejärel kadumaläinud kirjad ja hiljem poolikud Skype’i-intervjuud. Sellele järgnes poolik kinnitus, et mu avaldus on kohale jõudnud. Vanematele aga lubasin, et kõik on kontrolli all, ja lendasin jaanuaris Kaplinna ülikooli vastuvõtu kinnitust ootamata. Semester algas veebruaris ja eeldasin, et ametlik kinnituskiri oli postiga kaduma läinud. Alles siis, kui ülikooli administratsioonineiu mulle naeratades kinnitas, et ma olen ülikooli vastu võetud, ohkasin kergendatult. Ainult et inimese bioteadusi enam õppekavas ei olnud ja nii saidki lõplikuks suunaks biokeemia ja hiina keel.
Ja nii ma läksin.
Praeguseks olen lõpetanud Kaplinna ülikoolis biokeemia magistrantuuri ja ma ei mäleta enam seda tusast 20aastast tüdrukut, kes elu jahtis. Viis aastat, kuus elukohta, neli autot ja kolm ülikoolikraadi hiljem pean ennast kohalikuks. Selle erakordselt mitmekesise vikerkaareriigi eripärad on saanud tavapäraseks ja Eestit külastades on üllatusmoment pigem vastupidine. Justkui külastaks vana sõpra, kelle veidraid iseärasusi enam hästi ei mäleta.
Alles nüüd saan aru, et mu elujaht oli sama tähenduslik kui koera jaht oma sabale. Elu on täpselt see, mis sa sellest teed – olgu ta džässisoolo või piinliku täpsusega maalitud natüürmort. Rahulolu on vaid tugev enesesisendus, et just see on see, kes, kus ja miks ma olla tahan.
KÕIK ALGAB HEA LOOTUSEGA
Meid tervitab reipal häälel umbes 40aastane Kim. Ta ei ole liiga sõbralik ning pigem laseb minul ja Dennisel rahus maanteel mööduvaid slumme uurida. Ma ei ole kunagi varem näinud sellist vaesust. Lõputu hulk plekist, plastist ja pudist-padist kokku klopsitud hütikesi, mille vahel on vilksamisi näha jalutamas hobuseid ja eesleid, kelle kabjad on maanteedel olematuks lihvitud ja väljaulatuvad ribid märgivad viimseid hingetõmbeid.
Kim seletab, et suuremas osas on need hobused kunagi olnud Kaplinna ümbritsevate sadade veiniistanduste tõutäkud ja rikaste võsukeste mänguasjad. Varastatakse kõike ja kõigilt: aiagnoomid, vasest majanumbrid, isegi pere koer läheb kiirelt varaste saagiks, sest slummides teenib kakluskoerte pealt kõvasti. Pikad pesunöörid on nende hütikeste vahele risti-rästi tõmmatud ja tuules lehvivad värvilised riidehilbud on saanud Lõuna-Aafrika slummide kaubamärgiks, andes sellele nukrale vaatepildile justkui muretu hõngu. Selles elupildis pole aga midagi muretut. Vastupidi. Need slummid on elupaigaks peaaegu viiendikule LAVi elanikkonnast, kes elab allpool vaesuspiiri. Maakeeli tähendab see seda, et nad ei suuda ennast toita. Kusjuures vaesuspiiril elab peaaegu pool siinsest rahvast. Elekter, vesi ja tarbeesemed eelarvesse ei mahu.
See pilt on jahmatav. Ja sel hetkel pole ma veel näinud Khayelitshat, LAVi üht suurimat slummi.
Taamal paistab Laudmägi – Kaplinna ikoon –, mille jalamil laiub Kaplinna ülikool. See paistab silma juba kaugelt maanteelt ja näeb välja täpselt selline nagu ülikooli kodulehel. Ma ei pane isegi pahaks, kui inimesed kommenteerivad, et valisin ülikooli välimuse
