Eks varsti selgub.
Jõuame lõpuks Claremonti linnaossa, mis on väidetavalt üks headest rajoonidest. Maja ümbritseb kõrge valge müür, nii et maja ennast pole tänavalt nähagi. Müüri otsas on veel umbes poolemeetrine traatvõrgustik, mis iga sekundi tagant õrnalt suriseb.
„Elektriaed on voolu all 24/7, nii et olge mureta!“ teavitab Kim.
Tahtmatult muigan omaette. Ainuüksi müüri kõrgus on isegi atleetlikumale inimisendile paras katsumus, elektriaed tundub veidi liigne.
Autost väljudes tervitab meid kaks bullterjerit, kelle ainus funktsioon siin majas on valvata. Lisaks on eesõue sisse seatud kaks valvekaamerat. Kuu aega tagasi murdis keegi Kimi autosse, mis oli pargitud sisehoovi, müüri ja elektriaia taha, olles koerte ja kaamerate valve all. Minu muie tõmbub kiirelt kriipsuks. Olen probleemile lähenenud ilmselgelt vale nurga alt. Küsimus pole mitte inimeste atleetlikkuses, vaid nende meeleheite suuruses.
Kim juhatab meid maja taha, kus on rookatusest grillinurk ja kaks eraldi basseinimaja. Basseinis hulbivad lehed ja mutukad, aga üldiselt on esmamulje ujutav. Basseini peatsis asuvas mullivannis on vesi must. Mitte räpane, vaid sõna otseses mõttes süsimust. Sõnatu pilguga lepime Dennisega kokku, et piirdume basseiniga. Basseinimaja ääres on üks väike hütt. Umbes-täpselt nii suur, et keskmine mees mahub hüti põrandale lamama. Hütist astub välja khakivärvi kombekas kolmekümnendates must mees.
„Koer on eesaeda sittunud,“ teavitab Kim. Edasisi juhiseid ootamata möödub mees minust ja Dennisest ning suundub eesaeda.
„See on James,“ pobiseb Kim pikemalt selgitamata ja juhatab meid basseinimajja.
Klaasist liuguks avaneb tagasihoidlikku kööki, kus on väike külmik ja kahe rauaga pliidike. Nurgas on üsna määrdunud oranž diivan ja lauake. Magamistuba tundub veidi niiske ja kõle; ainus aken on väike ja läbipaistmatu. Vannitoas on hallitushõngu. Aga see kõik tundub meile sellel hetkel täiuslik. Koorime kiht-kihilt oma talveriided maha ja hullame ülejäänud õhtupooliku basseinis.
Tutvusin Dennisega Sydneys uusaastaööl. Suutmata leida öömaja, magasin sõbrannaga ühes äärelinna rannas, kust Dennis meid hommikusuplusele suundudes leidis. Järgneva aasta veetsin Dennisega maasturis, mille pakiruumi ta ehitas lahtikäiva voodi. Kõik eluks vajalik – bensiinikanistrist pliidini – oli maasturi katusel. See maastur, hellitusnimega Mitch, nägi kõiki Austraalia nurki, sõitis nii liivadüünidel kui ka krokodillidest pungil jões ning oli minu ja Dennise kodu. Eestisse naastes jätsin hüvasti nii Mitchi kui ka Dennisega. Dennis ei olnud sellega päri ja üsna pea leidsin ennast iga kuu Tallinna lennujaamas Dennist vastu võtmas.
Aasta Eestis möödus kiirelt ja uus plaan tulla LAVi õppima oli minu silmis uus hüvastijätt. Sakslased on aga jäärapäised ja üsna kiirelt organiseeris Dennis ennast Kaplinna ülikooli vahetusprogrammi. See oli küll minu plaan ja minu seiklus, mille tahtsin üksi läbi teha, kuid ma ei öelnud ära abiratastest. Praegu, viis aastat hiljem, mängime Dennisega tihti rannavollet, aga ühised sõbrad oleme hoolikalt omavahel ära jaganud. Meievaheline suhtlus ei küündi viisakustest kaugemale. Tol päeval Kimi mutukatega basseinis ujudes ei arvanud me kumbki, et mina teen LAVis kolm ülikoolikraadi ja tema alustab oma karjääri.
Üsna pea saab selgeks, et autota on Kaplinnas võimatu elada. Ühistransport on peaaegu olematu: mõned bussid siin-seal sõidavad, aga täiesti vaba graafiku järgi, ja põhiliselt on ainult kesklinn bussivõrguga kaetud. Oleme oma saabumise planeerinud nii, et saaks nädal aega sisse elada ja ümbrust uurida, enne kui ülikooli registreerimine algab. Otsustame auto rentida ja enne kui ma Dennisele vasakpoolset liiklust ja auto gabariite meenutada jõuan, tervitab kõnnitee äärekivi meie vasakut velge. Mina hakkan peas juba eelarvet kohendama.
Kõik on arvel. Suutsin aastaga Eestis piisavalt raha teenida, et lennukipilet osta ja oma arvestuse kohaselt esimesed kuud LAVis iseseisvalt majandada, ent tugevnev kurss ja täpselt see, mis just juhtus – need ettearvamatud väljaminekud –, minu eelarvetabelisse ei mahtunud. Tean, et Dennisel juba veri keeb, ning meie planeeritud Hea Lootuse neeme piknik ja Aafrika pingviinide külastamine tundubki halva ideena.
„Ma poleerin need veljed kodus siledaks.“
„Ahah.“
Sõidame vaikuses poolsaare tipu poole. Mäed, looklevad rannaäärsed teed, sügavsinine meri, delfiinid, pingviinid ja päike. Soojal päikesel, mille eest kohalikud kõiksugu varjudesse tõmbuvad, lasen ma mõnuga oma kehale langeda.
Poolsaar on Laudmäega poolitatud ja selle tipp on Hea Lootuse neem, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean. Laudmäest ühel pool on see tikitud armsate sadamaküladega ja üksikute tuuliste randadega, kus julgemad purjelaudurid loodusega jõudu katsuvad. Esimesena peatume Kalk Bays.
Kalk Bay on väike kaluriküla, aga peale sadama, kalaturu ja väidetavalt parima fish and chips’i putka on Kalk Bay ka hipide ja hipsterite salapaik. Tänavad on kunsti-hipi-antiigipoekesi ja – lette täis ja minagi veedan peaaegu pool tundi vanas rongijaamas, mis on lõhkemiseni vanast kraamist pungil ja kus on õhk mõnusalt ajaloost tihke. Teepervel lamaskleb kohalik mustanahaline kontingent, kelle põhikaubaks on siin rajoonis mingid imelikud tutsakad ja juured. Suitsevad rohututid keerutavad ümber jalakäijate jalgade mõnusa lavendlilaadse aroomi ja eeldan, et see ongi nende tuttide funktsioon. Ma ei jõua uurida, mis võlujõud nendel juurtel on, sest Dennis sikutab mind kättpidi eemale.
„See on mingi trikk. Nad uimastavad su ära ja järgmisel hetkel ongi kott ja kõik läinud.“
Dennis on alati olnud ettevaatlik. Enne LAVi tulekut saime mõlemad hoiatussõnade ja krimistatistika üledoosi ning nüüd tundub, nagu meile järgneks igal sammul mingi nähtamatu ohupilv. Esimestel nädalatel hoian LAVis oma sisemise ohuanduri igapäevaselt täisvõimsusel, aga pikapeale muutub selline pidev valmisolek väsitavaks. Nagu igas muus riigis, on teatud rajoonid ohtlikumad kui teised ja Kaplinna puhul on reeglid lihtsad: tuleb olla street smart (inglise keeles „tänavatark“) – osata hinnata, kus rajoonides liikuda ja kellega suhelda. Pigistada oma käekotti iga mustanahalise mehe möödudes ja hoiduda igasugusest kontaktist on praeguseks minu jaoks täielik liialdus. See, et statistika ütleb, et kuritegevus on just mustanahaliste ja värviliste pärusmaa, ei tähenda, et ma kohalike tutimüüjatega juttu ei võiks teha.
„Me ei saa järgmised kolm aastat mullis elada, Dennis.“
„Lähme ostame parem jäätist,“ muudab ta kiirelt teemat ja nügib mind itaaliapärase gelato-putka poole. Jäätis on ainuke relv, mis on minu vastu sada protsenti efektiivne, ja Dennis on sellest täiesti teadlik. Limpsin oma roosiveemaitselist jäätist, mis on nii maitsev, et ma ei suuda jäätiselt silmi pöörata, ja Dennis juhib mind nagu pimedat tagasi auto poole.
Sõidame läbi Fish Hoeki ja märkan esimesi haide eest hoiatavaid lippe. Poolsaar sopistab jääkülma Antarktika hoovust, lämmitades merevee ujumiseks piisavalt soojaks. Teisel pool poolsaart nõuab suplus parajat iseloomu. Soojema veega saabuvad ka haid ja kümned haivaatlejad veedavad oma päevad kõrgematel küngastel binoklitega merd uurides. Kõikides siinpoolsetes randades lehvivad haiohulipud. Valge lipu lehvides on ujumiskeeld täielik. Punase puhul on märgatud üksikut haid. Kui ranna lähedal parve märgatakse, lastakse valjuhääldist verdtarretavat haialarmi. Fish Hoeki külas on kasutusel ka haivõrk, mis on barjääriks ujujate ja haide vahel. Kavalamad kriminaalid on haivõrgule ka uue funktsiooni leiutanud ja eelmisel nädalal
