Simon’s Town ehk Kaplinna mereväebaas. Hallid sõjalaevad hulbivad tegevusetult sadamas ja mäenõlval igavlevad kahurid. Simon’s Town on nagu Kalk Bay vanem vend, kelle huvialadeks on sõjandus ja õlu.
Pikemalt peatumata sõidame edasi mööda mäenõlval looklevat teed ja keerame Boulders Beachile. Siinne põhiatraktsioon on pingviinid ja kui oleme paar minutit kaalunud, kas pingviinid on väärt seda 120 randi (umbes kümme eurot), mis randa sisenemiseks nõutakse, otsustame nende kasuks. Looklev puidust tee viib läbi tihniku väikesele rannajupile, mis esmapilgul on süsimust. Igal viimselgi vabal liivaribal ja kivil laiutavad hanesuurused pingviinid. Ilmselgelt ei teinud me Dennisega eeltööd ja arvasime, et meid ootab ees suur tuterdav parv hülgesuuruseid pinkusid. Aafrika pingviinid on väikesed linnud, aga vähemalt tuterdamises ei pidanud me pettuma.
Boulders Beachist edasi keerab tee ranniku äärest sisemaale ja Cape Pointi jõudmiseks tuleb siseneda rahvusparki. Terve siinpoolne poolsaar on tegelikult paavianide territoorium. Pidev inimeste voog on neid harjutanud nii toitu kui ka kotte varastama ja üleüldse ulakusi tegema. Näeme paaviane teeäärses tihnikus hüplemas ja ridamisi mööda teed lonkimas. Emased kannavad beebisid turjal ja perekonda turvavad suured roosade tagumikkudega isased. Tahtmatult on paavianid ka tööandjad ja kollastes vestides paavianipeletajad püüavad neid küladest eemal hoida.
Pargime auto ja jalutame poolsaare tipus paistva majaka poole. Teeme pilti suure sildi ees, mis teavitab, et me oleme Aafrika mandri kõige lõunapoolsemas tipus, kus kohtuvad Atlandi ja India ookean. Alles aasta hiljem avastame, et Aafrika mandri lõunapoolseim tipp on tegelikult Kaplinnast 150 kilomeetri kaugusel olev väike küla Cape Agulhas ehk Nõelaneem ja India ookeani soojust saab tunda alles paarsada kilomeetrit Kaplinnast ida pool.
Otsustame tagasi koju sõita mööda teist poolsaareserva. Rannik muutub aina järsemaks ja kitsamates kohtades mäe sisse uuristatud Chapman’s Peak Drive viib meid Hout Baysse. Chapman’s Peak Drive on üks Kaplinna filmitumaid teelõike, sest kõrge mäenõlv pakub uskumatuid vaateid nii metsikule Long Beachi rannale kui ka Laudmäe mäeaheliku viimasele tipule. Tänu Hout Bayle on nunnude kaluri- ja vanurikülade rajoonist kosmopoliitide ja Cosmopolitanide rajooni üleminek natuke pehmem. Hout Bay ilmselgelt paremat elatustaset illustreerib mitu ratsatalli ja veiniistandust. Samas teeb elanikele peavalu mäenõlval vähina leviv slumm, mis on kohalikud kinnisvarahinnad kõrgustest kolinal alla toonud.
Poolsaare lääneserva jõudes tervitavad meid Llandudno, Camps Bay ja Clifton. Läänepoolne poolsaare serv elab täiesti erinevas rütmis. Siin on promenaadid, kokteilibaarid ja luksushotellid. Enamik maju seisab suurema osa aastast tühjana, sest nende miljonäridest omanikud veedavad Aafrika talved Euroopa suves ja Euroopa talved Aafrika suves. Autodel pole katuseid ja basseinidel servi. Tüdrukutel pole rasvu ja meestel juukseid. Siin ei ole slumme, tänavamuusikuid ega fish and chips’i putkasid. Isegi paavianid hoiavad eemale. Siin on inimeste pärusmaa. Selle valitud vähemuse liivakast, kus loobitakse raha ja ehitatakse losse. Siin on ka päikeseloojangu esimese rea istmed.
Taevas muundub hetkega tulipunaseks ja Dennis peatab Camps Bay nõlval auto. Oleme mõlemad täiesti joovastuses Kaplinna mitmekesisusest ja iga siin veedetud päev on pakkunud üha enam tõestust, et oleme õiges kohas. Saadame päeva öösse ja sõidame koju, vastu esimesele ülikoolipäevale.
INTROVERDI ESIMENE PROOVIKIVI
Alanud tutvumisnädalal veetakse uusi tudengeid mööda ülikoolilinnakut. Peetakse loenguid „Kuidas ülikoolis hakkama saada“ ja jagatakse ülikooli pastakaid, võtmehoidjaid, linasest kotte ja meeletul hulgal igasuguseid käsiraamatuid.
Kohustuslikke starterloenguid jagub mitmeks tunniks. Räägitakse kaunist Kaplinna loodusest ja randadest, suurepärastest akadeemikutest ja partnerülikoolidest. Aga see kõik on vaid rõõmsameelne sissejuhatus sellistele teemadele nagu HIV/AIDS, vägivald ülikoolilinnakus ja vargused. Demonstreeritakse vee ja õli libestusomadusi täispuhutud kondoomidel ja efektiivseid enesekaitsevõtteid. Antakse detailne ülevaade „sinisest teest“ ehk ülikoolilinnakut läbivast jalgrajast, mis on strateegiliselt varustatud paanikanuppudega, mille vajutamine mobiliseerib ülikooli turvameeskonna. Tutvustatakse erinevaid nõustamiskabinette (vägivalla, vägistamise, HIV, lähedase vägivaldse surma jms jaoks on olemas oma nõustaja) ja ärgitatakse kõiki ülikooli peahoones tasuta HIV-testi tegema. Minu esimese ülikoolikogemuse pakkunud Estonian Business Schooli (kust ma peale kuu aega piinlemist jooksujalu lahkusin) tervitusloeng stiilis „Sa saad rikkaks ja kuulsaks“ oli Kaplinna ülikooli loengu „Märkmeid surnud majast“ kõrval nagu lastemuinasjutt. Kui teemad eriti morbiidseks kisuvad, otsustatakse teha paus ja meile ülikoolilinnakut näidata.
Linnak on muljetavaldav. Laudmäe jalamil kõrguvad kollasest kivist hooned, kaetud luuderohu väätidega. Vaieldamatult parim vaade Kaplinna äärelinnadele. Ülikooli sammastega põhihooneni vookleb lai trepp ja tudengid lamasklevad igal vabal rohuplatsil. On veebruari algus ja niigi elevusest pungil õhk on lämmatavalt soe, tekitades tunde, nagu oleksin kergelt joobes mingist magusast ja täiesti tundmatust kokteilist. Värvilistes särkides tudengitest „giidid“ juhivad meid treppidest aina üles ja alla, vilistavad ja laulavad, nagu juhiksid töölismarssi.
Minu rühm on segu mitmekümnest riigist pärit tudengitest. Esimese kohmakuslaine taandudes hakatakse vaikselt kõrvalolevaid inimolendeid uurima. „Kust sa pärit oled, mida sa õppima hakkad, kas sa oled varem Kaplinnas käinud“. Introverdile nagu mina on sellised lühivestlused piinarikas töö, aga minu mõnus magus joove võtab small talk’i enda peale.
Peale mitut tundi rasket tööd mõistan, et ma ei ole enam Eesti-laadses kultuuriruumis, kus vaikimine on kuld. Siin on vaikimine savi ja rääkimine teemantidega piserdatud valge kuld. Ei tea, kui kaua mu introvert vastu peab? Äkki voolib Lõuna-Aafrika mind tulihingeliseks ekstraverdiks?
Alles kolmandal tutvumisnädala päeval algab kursustele registreerimine. Olen ennast pigistanud auditooriumi kõige tagumisse nurka, et rahus oma eesoleva elu kõige kriitilisemad küsimused paika seada: mida ma siia õppima tulin.
Kursuste käsiraamat on paks ja keeruline. Tuleb valida põhisuunad, millega kaasneb mitu lisaainet ja praktikat. Lisaks on veel valikained ja teemasid jagub igale maitsele: seksuaalsuse ja soo õpetusest astrofüüsikani. Peale pooletunnist higistama ajavat lappamist olen põhisuunaks kirja saanud biokeemia. See tähendab seda, et esimesel aastal ootab mind ees ainult matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia. Mingit keelt võiks ka õppida. Hiina keelt, mõtlen. Hieroglüüfidega nokitsemine võib olla päris põnev.
Minu mõtisklused katkestab vali bass ja auditoorium täitub värvilistes T-särkides noortega. Algab meeletu puusade hööritamine. „Tere tulemast UCTsse!“ kisendab see värviline rühm mikrofoni ja muusika keeratakse veel valjemaks. Ma ei tea, kas ma kunagi harjun selle ülevoolava eneseväljendusega: poemüüjad laulavad oma lemmiklaulu sinu apelsine kaaludes ja vanamutid, olgugi et teine teisel pool teed, muljetavad üksteisega eilsest seebikast. Kui tunne tuleb peale, siis tehakse. Ei ole oluline, kus, kes vaatab ja mida arvab.
Justkui minu mõtetele tõestust pakkudes kuulutatakse välja uute tudengite tantsuvõistlus. Meid on saalis umbes 400 ja värvilistes T-särkides päevajuhid tormavad mööda vahekäiku üles ja hakkavad inimesi tantsima ärgitama. Libisen oma pinki nii sügavale kui võimalik ja proovin nendega silmsidet vältida. Umbes tosin vabatahtlikku leiab tee auditooriumi ette.
See ei ole selline tantsuvõistlus, kus kõik hakkavad suvaliselt võnkuma, kui muusika kostma hakkab. Oh ei! See on selline, kus iga osavõtja astub ükshaaval sammu ette, demonstreerib oma parimaid manöövreid 30 sekundi jooksul ja pealtvaatajate aplausi suurus selgitab võitja. Muusika keeratakse põhja ja pikajalgne brünett hakkab oma jalgu suvalises rütmis
