Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa. Rein Sikk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa - Rein Sikk страница 1
Tänumeeles pühendet kõigile positiivsetele ja tegusatele inimestele, kellest nende kaante vahel ka tänumeeles vestan, sest usun: just teie, siin raamatus ühel või teisel moel ära mainitute panus on äraütlemata suur nii selle raamatu sünni kui ka laiemalt Virumaa elu edenemise juures.
Oma kodakondsete soe tugi on kõikjal, nii selle raamatu kirjutamise ajal kui ka Virumaa hüvanguks toimetamise taustal, aga lausa maailmasambana abiks olnud.
Kalli-kalli, kallid!
HAKATUS EHK KUIDAS VIRUMAA ON TEGELIKULT KÕIGE EESTIM EESTI ÜLEÜLDSE
Virumaa on Eesti, on kõige eestim Eesti. On Eesti kuubis. Hüpermega, supermega Eesti. Siin, Virumaal on kõik, mis Eestiga seostub, hoopis suurem, hoopis kirglikum, hoopis vägevam kui kusagil mujal. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja verega kui ka külaliste kirglikkusega. Kaeme perra, kui ei usu.
Et ei usu või?
Tõestan kohe ära!
Niisiis…
• Kui mujal on künkad ja mäed looduse loodud, siis meie, virulased, teeme neid Ida-Virumaal ise – kaevandamisjääkidest.
• Kui mujal volditakse paberist linnukesi ja kalakesi, siis meie, virulased, oleme paberist valmis ehitanud kogu Narva linna.
• Kui mujal süüdatakse jaanipäevaks lõkkeid, siis meie, virulased, oleme põlema pistnud kogunisti terve mäe Kukrusel, nii et vaibumatu palang kestab juba pool sajandit.
• Kui mujal liigutavad mustkunstnikud paigast maju ja sambaid, siis meil plaanivad looduskaitsjad paika nihutada sellesama senini põleva Kukruse tuhamäe.
• Kui mujal aetakse jõuluks linnaplatsile kuusk püsti, siis meie, virulased, oleme Rakveres jõulukuuski teinud nii saekaatri tööjääkidest kui ka vanadest akendest ning seeläbi kuulsust kogunud.
• Kui mujal seisavad jõulukuused ikka paigal, siis meie, virulased, oleme Sillamäe kultuurimajja meisterdanud sellise kuusejala, millele asetatud saalikõrgune kuusk hiigelsuure okkalise karussellina ringe teeb, aga Rakvere kuuse sisse panime enam kui tosin elektrimootorit.
• Kui mujal ohitakse ja puhitakse ja hüütakse appi mõnd mujalt saabunud migranti või pagulast nähes, siis meie, virulased, oleme oma võõrad Narvas ja Sillamäel ammu omaks teinud, enam-vähem ka ära kodustanud, nii et Virumaad ei oskaks ilma slaavi keele ja slaavi kireta ette kujutadagi. Midagi olulist oleks puudu.
• Kui mujal murtakse piike selle pärast, kas üksainumas muinaskangelase kuju – Tauno Kangro „Kalevipoeg“ – tohiks Tallinna lahes seista, siis meie, virulased, oleme püstitanud ausambaid nii Batmanile, Michael Jacksonile kui ka nõukogude aatomile, hulgast Kalevipoegadest rääkimata. Kalevipoegi on Virus monumentidena terve armaada!
• Kui mujal voolab vesi kuivenduskraavidest tasapisi ojadesse, siis meie, virulased, suunasime oma kuivenduskraavi vee otse üle pankranniku veere alla kukkuma ja nüüd käiakse seda paika, Eesti kõrgeimat, 30meetrist Valaste (kunst)juga üle Eesti ja üle ilma vaatamas.
• Kui mujal võib kaduma minna PIN-kood või rahakott, siis meie, virulased, suudame maa pealt ära kaotada kogunisti terve järve Porkunis, mis on viimase veerandsaja aasta jooksul vähemasti neli korda veest tilgatumaks jooksnud.
• Kui mujal kingitakse sünnipäevalapsele üks pisikene luuletus, siis meie, virulased, kinkisime lauluisa Kreutzwaldile tänutäheks loodu eest 14 tundi kestnud luulelise ülesaste, mille kestel kogu „Kalevipoja“ eepose otsast otsani avalikult ette lugesime.
• Kui mujal susatakse tikk vee sisse, et leek ära kustutada, siis veel veerand sajandi eest suutsime meie, virulased, Tapa kandis hoopis vee ühes ojas põlema panna.
• Kui mujal liiguvad pruudid oma tikk-kontsadel ja puhvkleitides maaliliselt väikeste sammudega ringi, siis meie, virulased, oleme Narva pruudijooksul pannud kuuskümmend pruuti võidu linnuseõue liduma ja vudima, nii et kleidid lendavad ja kahisevad, kontsad aga krabisevad ja murduvad.
• Kui mujal tehakse sporti ikka päevavalges ja maailmatuma tõsiselt, siis meie, virulased, ootame päikesekera loojumise ära ja hakkame alles siis, öö hakul, mööda Rakvere linna tänavaid tuhandete kaupa võistu silkama, kogudes ööjooksuga nii imetlust kui ka kuulsust.
• Kui mujal jäetakse ajahamba pureda mõni kuur või majakene, oskamata sellega midagi peale hakata, siis meie, virulased, oleme inimtühjana homset ootama jätnud kogunisti terve linna Viivikonnas, mis – oh imet küll – mida enam laguneb, seda enam ka kuulsust kogub.
• Kui mujal halatakse homoabielude seaduse vastuvõtmise pärast, siis meie, virulased, püstitasime oma homoerootilise, meeste embuse-lembuse skulptuuri juba 1967. aastal Kohtla-Järve kompartei maja ette, kus see senini seisab ja hüüdnime „Kaks kainet kaevurit“ kannab. Rakveresse kui kogu Eesti hüsteerik-heteroid hirmutava homofilmifestivali „Festheart“ paika on sellest homosambast vaid loogiline samm edasi.
• Kui mujal kirutakse ja peljatakse maa all elavaid mutte, siis meie, virulased, hoopis austame neid nii, et mutist on saanud maa-aluse Kohtla kaevanduspargi muuseumi armastatud maskott.
• Kui mujal pannakse panti maja või mõis, siis meie, virulased, panime panti Eesti suurima kiriku, Narva Aleksandri nimega pühakoja, kaotasime selle pankrotivarana, kogusime raha kokku, panime ka riigi rakkesse ja ostsime kiriku tagasi.
• Kui mujal luuletavad poeedid vaikselt omaette ja saavad viimaks salmi valmis, siis meie, virulased, panime Eesti 90. sünnipäevaks korraga luuletama 650 värsiseppa, kes lõid 6500 rida regilaulu, mille paremik rahvale nime „Viru regi“ all avalikult ette lauldi.
• Kui mujal otsitakse pidudele tantsuks ikka hulgi nägusamaid näitsikuid, siis meie, virulased, korraldasime hoopis maailma esimese ja ainsama meestetantsupeo, kus naised vaid pealt said vaadata, kuis mehed murul möllutasid.
Vaat selline maa on minu Virumaa!
Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis oli ja on Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma.
Kirjutangi nüüd sellest, kuis virulaseks sain.
Ja mida ma selle teadmisega peale hakkasin.
Ning sellest, kuis püüdsin mõne toimetamisega Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Viru-maad vingemaks tuunida.
Vahepaladeks on aga muhedad meenutused, lahedad juhtumused meie Virumaa monumentide elevust tekitavast elust, sest uskuge või mitte, enamik neist taiestest, mille lood siia kaante vahele mahutatud, on täiesti elavad.
Kõik ongi kokku minu ja meie Virumaa, üks subjektiivne lähiajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.
KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA
Minu, Lõuna-Eesti ja veidi ka Läti juurtega tallinlase virulaseks saamine oli juhuslik ja planeerimata, aga samas ehk veidi ka saatuslik, sest see maa, kuhu oma armsa abikaasa Merikese kutsel sattusin, see Virumaa hakkas mind samamoodi lummama kui kutsujaks olnud Viru näitsik. Sain aru, siin pole aega oleskleda, Virumaa vajas tegusid, et tuhast tõusta.
Kahju, Ellen Niit, et Te ära surite.
Nii jäigi mul Teile otsesõnu, silmast