style="font-size:15px;"> Pisike paanikapisik aga jõudis Viru säru tõttu ka kultuuriministeeriumi. Sest sõna „folkloor“ kõlas seal mõne kõrvadele sama jubedalt, sama lubamatult kui näiteks „Eesti vabariik“ või „sinimustvalge“.
Et tagala oleks kindlustatud, nimetati Viru säru kultuuriministeeriumi mimikrina Eesti nõukogude sotsialistliku vabariigi oluliseks sündmuseks II üleliidulise rahvaloomingu festivali raames.
Oh seda totrat tolategemist!
Aga aeg nõudis.
Mõtlen praegu mõnikord, mida siis Viru säru juures mõned punaülemused ikkagi nii väga kartsid.
Mis hirmutas?
Toona, 1980ndate teisel poolel oli rahvakunst peaasjalikult ja eelkõige vaid sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, mis tähendaski tihti seda, et eesti rahvariideis tehti paraku ka igasugu punaseid lollusi. Ja muudkui kummardati Moskva ja teiste liiduvabariikide pealinnade poole.
Igaüks südametunnistuse ja julguse või arguse järgi. Kes rohkem, kes vähem. Teati ju, et kui nii ei tee, siis teistmoodi ei saa. Vaid mõni üksik, näiteks Leigarite juht Kristjan Torop, ei kummardanud ja sai selle eest ka parasjagu sugeda.
Üldjuhul vaadati rahvakunsti edendades, et (puna)hundid söönud oleks ja (rukkilillesinised) lambad ka enam-vähem terved püsiks. Nihverdada me eestlased ju oskame, sest ellujäämise instinkt on sundinud.
Valdavaks rahvariideis esitatavaks repertuaariks oli aga ikkagi lavatants, mõnikord lausa balletilaadne autoriloome, mitte aga selle tegelik juur – folkloor.
Säru korraldajate sisuliseks suunitluseks saigi senini alavääristatud autentsete tantsude ja laulude tõeline väärtustamine, igasugustest seadetest loobumine. Nii-öelda vana eesti asja ülesäratamine.
Et vana eesti asja tagant kumas juba ka Eesti iseolemine või vähemasti selle võimalikkus, oli iseasi.
Viru säru on hinnatud vinge, kohe meelde jääva nime pärast. Mäletan, et kui festivali võimalikkusest rääkisin ja kirjutasin, võttis mul nööbist toonane ülemus, rajoonilehe Punane Täht peatoimetaja Jüri Peinar.
Ütles sügavasti otsa vaadates, et Sikk, nii küll ei lähe – ise tahate teha üht ehteestilikku asja, aga nimetate seda võõrsõnaga „folkloorifestival“. Et olgu aga võsukesele üks ilus ja kena eesti nimi pandud. Selline asine, et mitte öelda isamaaline soovitus siis.
Teadsin, et säruema Maie Oraval oli juba ammu tallele pandud ühe kena tantsu nimi „Viru säru“, sest just särudeks olla Viru randades nimetatud pillerkaare ja simmaneid ja muid sarnaseid ettevõtmisi. Nimi seega Oraval oli, aga tantsu veel polnud. Äkki ohverdab Orav selle veel nimetule festivalile? Nii küsisin, nii arutasime.
Ohverdaski ja õigesti tegi!
Peinar aga, va ristiisa, seisis õnneks hää ka selle eest, et kõik säru tutvustavad ja särule kutsuvad artiklid kohalikus kobrulehes ikka ilmuda said. Mis sellest, et Punase Tähe toonase nime all. Eks veidram oligi – Punane Täht kutsus ju punatähevaenulikule ettevõtmisele.
Me Viru säru nime saanud festivali kirjasõna ja reporteritöö kaudu ette valmistades püüdsin järgida oma õpetaja Juhan Peegli õpetust, et ajakirjandus peaks olema ka rahva harija. Just seda pedagoogilist, rahvavalgustuslikku panust ongi peetud Eesti rahvusliku ajakirjanduse eripäraks. Meenutagem kasvõi Masingut, Jannsenit, Jakobsoni. Kõik on suure tähega Õpetajad.
Kuna sõna „folkloor“ oli 1986. aastal me rahvale siiski veel suhteliselt arusaamatu, siis käivitasingi hakatuseks rajoonilehes sarja „Mis on kaunim kogu ilmas“. Seal rääkisin lahti Tšehhoslovakkias kogetud folklooriharrastuse ja tekitasin nii-öelda isu millegi sarnase järele. Et kui nemad juba saavad, siis miks mitte ka meie?
Juba uutes, otseselt me uue säru teemalistes lugudes rääkisid Eesti folklooriliikumise sisulised juhid Kristjan Torop ja Igor Tõnurist aga ära selle, mida ja miks meie nüüd tegelikult tegema hakkame. Tellisin neilt artiklid, mis ei rääkinud üksnes folkloorsetest lauludest, tantsudest ja etnograafilistest rahvariietest. Nende ridade tagant kostis jutt ka sellest, miks vana, näiteks eestiaegne asi, võib uuest, näiteks sovetiaegsest asjast, hoopis etem ja olulisem olla.
Andsime virulastele uut moodi mõtteainet.
Näiteks kirjutas Kristjan Torop puust ja punaselt välja erinevuse folkloorifestivali ja üldtantsupeo vahel: „Tantsupidudel on vaid üks isiksus – üldjuht, kes mängib massiga. Iga esineja isikupära on välistatud, ei ole sallitav. Folkloorifestivalil on esiplaanil iga pillimehe, laulja, tantsija isikupärane väljendus, isiku sugestiivsus ja sarm.“
Kas saab veel lihtsamalt ja selgemalt?
Korraldajad aga muudkui korraldasid, ajaleht õpetas ja hulk tublisid Virumaa tantsu- ja laulukollektiive alustas folklooriõpinguid, et Viru särul pakutav ikka võimalikult autentne, võimalikult ehe oleks. Nii mõnigi rühmajuht avastas enesele Tartu kirjandusmuuseumi varaaidad, maailma ühed kõige rikkalikumad folkloorikogud.
Olin minagi seal, hoidsin käes Jakob Hurda õhutusel kokku tulnud käsikirju, folklooriaardeid ja tundsin lausa füüsiliselt, kuis vägev vägi mu sisse voolas.
Kõige enam aga õppisin Viru säru ette valmistades tänu maestro Peegli õpetusele just seda, milles peaks tegelikult seisnema ajakirjaniku missioon.
Ütlen selle uuesti ja üle, et ei kipuks ununema.
Sa ei pea olema üksnes salasepitsuste valgustaja ja probleemide tõstataja. Sa pead olema ka lahendusvariantide pakkuja, harija, arenguruumi näitaja ja kui vaja, siis ka ise käed külge panema.
Vaid nii saad sa olla oma isamaa tõeline poeg ja tütar. Mitte aga lihtsalt lehmakoogi laiali keerutaja, sita ventilaatorisse puistaja ja siis abitult kätega näitaja – et mina ei tea midagist, ma vaid osutasin probleemile…
Võib-olla just Viru säruga algas siis mu Viru vanne, kuigi ma tollal ei saanud aru, et tegemist on vandega.
Algas aga ka arusaamine Virumaast süvitsi, ja arusaamine sellest, et siin on nii mõnigi asi ajada, ikka nii, et ise käsi reaalselt külge panna.
Mitte aga mitte midagi tehes, mõne teise tegelase kombel, et viu-viu-viu ja appi-appi, küll on kole elu ning keegi ei avita ka.
Teha tuleb, mitte vinguda!
Ja siis ta algas – maailma esimene ja Eestimaa esimene Viru säru.
Oli 1986. aasta 4. juuli, reede õhtu. Senini jooksevad sipelgad üle selja, kui meenutan avaõhtut, regilauluõhtut Palmse lõkkeplatsil, tiigi veeres, looduslikus amfiteatris.
Üks laul läks jooksvalt teiseks üle ning tundidepikkune regilaulmine pakkus vaat et lausa füüsilist naudingut.
Kas olete seda imet kogenud?
Lõpmatu kordus ja korduste kordus. Ma ei tea ju täpselt, kuidas, aga mingil kombel hakkasin ses lõpmatus aastatuhandetevanuses regilaulurütmis enam mõistma ürgseid esivanemaid. Nende maailma lõpmatust ja ainulaadsust.
Laul veeres ja veeres ja veeres ühest suust teise. Ei midagi erilist, vaid lihtne viis ja kaheksa takti, aga kirgastus kasvas iga tunniga ka sellepärast, et
