on peatus, seal on kontsert. Väiksemad improviseeritud, suuremad ette kavatsetud. Kamaluga eesti asja igale soovijale.
Lausa Eesti asja ja eesti asja uputus kolhoosikorra taustal.
Taevas me kohal ja künklik maa me ümber pärineks justkui mõnelt eestiaegselt maalilt. Nii ilus on kõik. Veel praegugi jooksevad sellele mõeldes sipelgad üle selja.
Seal kuppelmaastikul, hobuvankrite veetuna, suul laulud ja sõnad „Eesti, eestlane“, läbisime oma ülikooliaja tähtsaima kooli, eestlaseks saamise kooli.
Tegemist oli TRÜ rahvakunstiansambli – lühendatuna siis TRÜ RKA – tantsijatega, ühe vahva sõpruskonnaga, kes senini säilinud (ja kelle hulgast ma ka abikaasa leidsin, jee!) ja kes tahtsid rahvakunsti edendada veidi enam rahvalikul moel kui vaid tol punakal ajal tunnustatud lavatantse vihtudes.
See Hobu-Folk oligi me päris eestlaseks olemise katse.
Ise tegemise ja vastuvoolu tegemise katse.
Regilaulude ja lihtsate, väge täis liikumiste avastamise katse.
Mäletan, et toonases Lõuna-Eestis, mida siis sugugi ei piiranud veel rändteatrite ja rändbändide kontserdid, olid meie Hobu-Folgi saabumised suursündmus, mida tuldi vaatama kaugemalt ja lähedalt.
Täiesti uskumatu, et meil oli igasse esinemispaika üles pandud vaid üks plakat, kui sedagi.
Enam ei jõudnud joonistada. Ja trükkimiseks polnud raha. Ka Facebooki polnud üldse avastatud. Aga inimesed tulid, ka saja kaupa. Suust suhu liikus me lugu.
Tuldi vaatama suurt imet, kogema isamaalist õhkkonda lihtsate eesti folkloorsete tantsude, laulude, pillilugude kaudu. Nende avalik esitamine polnud siis sugugi igapäevane.
Laulsime, sõitsime. Andsime, saime ise tuhandekordselt vastu. Eestit, ülisuure e-tähega.
Isamaa hiilgava pinnala paistab kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa sinavalt võlvilta vaat’vad
vilkuvad koidud meil orusse.1
Kaarikud ja vankrid krigisevad, kruusatee krudiseb, hobused hirnuvad. Meie, noored, ilusad, üllaid aateid täis, naerame ja nutame, kallistame ja armastame ja sõidame-sõidamesõidame.
Taevas me kohal ja künklik maa me ümber pärineks justkui mõnelt eestiaegselt maalilt. Nii ilus on kõik. Veel praegugi jooksevad sellele mõeldes sipelgad üle selja…
Hobu-Folgi idee autor on Eesti üks säravamaid ja südamlikemaid ajakirjanikke – Madis Jürgen.
Aitäh, et välja mõtlesid!
Veel suurem tänu, et välja ütlesid! Ja sõbrad ka kaasa kutsusid!
Imelihtsuses on geniaalsus: sõidame, tantsime-laulame, oleme eestlased Brežnevi-järgse stagnatsiooni kiuste.
Hobu-Folgi tuliseks toetajaks ja kavade kokkuseadjaks sai paukselt legendaarne Tantsumemm kodanikunimega Helju Mikkel, TRÜ rahvakunstiansambli aastatepikkune juht. Meie idee sünni ajal elas ta Tartumaal Haldja talus, mis oma eestiaegse rahvusromantilise õhkkonnaga vastandus pööraselt sovetlikule tegelikkusele. Just seal, Memme juures õmblesime me juhuslikult ja õnnekombel hangitud defitsiitsest purjeriidest enesele valgeid folgikostüüme, harjutasime laule ja pillilugusid, mida küladesse esitama minna.
Aga selleks, et hobustega sõita, oli vaja… hobuseid!
Tubliks toeks oli hobuseid senini vaid pildilt näinud tudengeile päris hobuste laenutajana tollane Kommunisti sovhoosi direktor Kalev Raave, kes läks hiljem ajalukku aga hoopis kirikuõpetajana. Ta oli kohe me pöörase plaaniga nõus, sest mõistis, see on midagi erilist.
Ja üks oluline, kuid ajas aina tähendusrikkamaks muutuv tõik: Tartu tudengite Hobu-Folk tantsis oma reiside pidutantsud Virumaalt laenatud rahvarõivastes. Rahvariidekaupa tegime Virumaa rahvatantsu lipulaeva – Tarvanpää ansambli – kunstilise juhi Maie Oravaga, kellest hiljem me säru emme sai. Ta adus, et eestlust edendavaid noori tuleb ometigi ju toetada.
Ka hobukaarikuid katnud vägevad (ja tollal poodides loomulikult defitsiitsed) presendid tulid Virumaalt. Nende väljavõluja oli kitsa aja kiuste toonase KEK Elektri tubli tegelane ja usin Virumaa rahvatantsija Alar Kivistik.
Oi laari, laari, la-la-la-la,
oi laari, laari, la-la-la-la!
Õitse ja haljenda, eestlaste maa!
Aastaks 1985 jõudsid Hobu-Folgi reisid aga Lõuna-Eestist juba otsaga Virumaale, Lahemaa rahvusparki, kus rahvakunsti sovetipaatosvabast, aga isamaalisest esitamisest vaimustus pargi direktor Ilmar Epner. Temast sai hilisem särude tuline toetaja.
Ja siis saab kirja veel üks tähtis lõngaots, mis Palmses esimeseks säruks sõlmus.
Nimelt oli seesama eespool mainit tantsuansambel Tarvanpää, kus ma senini jalga keerutan, 1985. aasta suvel käinud Tšehhoslovakkias paaril folkloorifestivalil… Nõukogude Liitu esindamas. Aga naasime sealt võõrsil nähtust rahvuslikult innustununa nii, et me kunstijuhil Oraval oli pea paksult uusi ja vabu mõtteid täis. Ikka selle kohta, kuis tegelikult peaks ühel vägeval vabaõhufestivalil rahvatantsu edendama sel kombel, et sellega ei kaasneks kogu aeg kummardused ida ja Moskva poole.
Sel uut ihkaval taustal õnnestus mul koos Hobu-Folgi kaaslase, toonase Ilumäe kolhoosi juristi Rene Treialiga kokku viia Lahemaa rahvuspargi päälik Ilmar Epner ja Maie Orav.
Jess!
Kohe hakkas neil asi särisema!
Susisema, vusisema.
Eestlus kohalikus katlakeses edenema.
Nii tulidki südamesoppidest vallale need mõtted, mida juba korra tsiteerisin: et teeme õige Eestis ühe eesti peo, päris eesti peo, kus esitame ainult eesti folkloori ja ei ühtegi senini kohustuslikku kükktantsu, ei ühtegi kummardust kõige võrdsemale rahvale võrdsete rahvaste peres!
Ei punalippudele ja ei parteitegelaste piltidele. Ega need ju rahvusparki iidse looduse keskele sobikski, muigasime isekeskis.
Nii arutasime, kui asja liikuma lükkasime.
Aga ega siis ainult Orava-Epneri duo tahtest piisanud Eesti esimese folkloorifestivali sünniks. Tollele ajale kohaselt oli vaja ka kommunistidega kaupa teha ja luba saada. Üdini rahvuslikuna kavandatud ettevõtmist reklaamisime neile kui Nõukogude Liidu esimese, Lahemaa rahvuspargi 15. sünnipäeva pidustust, sisult sotsialistlikku, aga vormilt rahvuslikku folkloorifestivali.
Läks läbi ja läks töösse, kuigi tol kohalikelt kommunistidelt loa saamise hetkel ei teadnud me – korraldajad – isegi, rääkimata Rakvere parteimaja rahvast, mis siis täpselt ikkagi toimuma hakkab. Ja mis sellest kõigest kokku saab.
Igatahes vallandas parajama paanika mu kirjutis „Korraldaks folkloorifestivali“, mis ilmus rajoonilehes Punane Täht. Tutvustasin seal pelgalt festivali ideed ja suunitlust, aga pöördesse oli läinud kogunisti Tallinna niinimetatud valge maja, mis oli tegelikult hoopis punaste peakorter ehk siis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee asukoht.
Tallinnast kurja käsu ja punase suunise
See ja eelmine – „Isamaa hiilgava pinnala paistab“ (Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (Georg Zakarias Forsman), tõlkinud Lydia Koidula / Juhana Ennola)
