Lähis-Idast puuvilja importimine. Austraaliast loomaliha importimine. Relvade importimine neile, kes maksid kõige kõrgemat hinda.
Vähemalt ei olnud seekord tegemist narkootikumidega. Heroiini smugeldamisega ei olnud ta end kunagi täiesti mugavalt tundnud. Totakas sentimentaalsus – inimeste enda valik oli narkootikume tarbida, tema jagatud relvadest kuuli saada mitte. See oli vist seotud tema endise eluga, mis oli jäänud nii kaugele, et mees vaevu mäletas seda.
Oli külm, karge talvepäev. Õhus oli tunda kerget õunalõhna ja kuulda rahustavat riisumisheli, kui aiatöölised suure maja ees lehti rehitsesid. Enamikul töötajatest olid lohvakate riiete all relvad. Poolautomaatsed, võib-olla Uzid. Võimalik, et tema saadetud.
Oleks pagana naljakas, kui üks neist ta tapaks.
Mees viskas sigareti maha ja kustutas selle jalaga. Keegi tuleb ja koristab koni ära, keegi, kes koristaks sama rahulikult ära ka tema, kui nii kästakse. Oli kummaline, et ta tõesti ei hoolinud sellest.
Uks avanes tema taga ja Gilles Hakim astus päikesevalgusse. “Bastien. Me joome raamatukogutoas kohvi. Tule õige ja liitu meiega. Kohtud teistega. Me ootame vaid tõlki.”
Bastien pööras selja kaunile detsembripäevale ning järgnes Hakimile majja.
2
Chloel oli liiga palju aega, et mõelda, kui tormakas ta oli olnud. Vormirõivas sohver hoidis nende vahel olevat klaasist vaheseina ees, närvide rahustamiseks napsu võtmiseks oli kell liiga vähe, ning Sylvial oli tema minema saatmisega nii kiire olnud, et ta oli unustanud mõne raamatu kaasa võtta. Talle olid selleks näiliselt lõputuks reisiks seltsiks vaid tema enda mõtted.
Ta tõstis automaatselt käe, et oma pikki pruune juukseid kõrva taha panna, kui talle meenus ime, mille Sylvia oli korda saatnud kolme minutiga pelgalt käputäie meigivahendite ja pintsli abil. Raamatut tal ehk ei olnud, kuid tal oli Sylvia Hermèse kotis kivipuuder ja ta tahtis endale vargsi veel ühe pilgu heita. Et näha võõrast nägu vaatamas endale vastu samasuguste rahulike pruunide silmadega, nagu tal olid alati olnud, kuigi nüüd olid need hajutatud pliiatsijoonega rõhutatud ning nägid tema kahvatus näos suurepärased välja. Pikad, sirged, pruunid juuksed ei rippunud enam tema näo ümber – Sylvia oli neisse vahtu pannud ja nendega jännanud, nii et vähem kui minutiga muutusid need loiust loorist kohevaks lakaks. Chloe kahvatu suu oli nüüd lopsakas, punane ja läikiv ning laenatud sall tema õlgadel oli täpselt õigesti seatud.
Küsimus oli, kui kaua ta seda illusiooni jätkata suudab? Sylvia oskas ennast kolme minutiga selliseks teha – tal oli kulunud alla viie minuti, et muuta Chloe ilmetust pruunist käblikust paabulinnuks. Chloe oli püüdnud sama tulemuseni jõuda mitmel korral, aga alati oli midagi puudu jäänud. “Vähem on rohkem,” oli Sylvia teda õpetanud, aga rohkemast ei piisanud kunagi.
Ja ta rabeles ilmaasjata. Nad tahtsid tõlki, mitte modelli, ja kui Chloe üldse midagi oskas, siis keeli. Ta võib töö ära teha ning ülejäänud aja teeselda, et kuulub lossi, mitte tillukesse korterisse, mis oli alati kapsa järele haisenud. Ja ta sööb, mida tahab.
Kolm või neli ööd lossis ning siis tuleb ta tagasi ja Sylvia on talle kõvasti võlgu. See ei pruugi olla seks ja vägivald, mida ta nii kangesti igatses, aga vähemalt oli see mingi muutus. Ja kes teab, äkki on mõnel igaval ärimehel nägus noor assistent, keda huvitavad ameerika tüdrukud. Kõik oli võimalik.
Mirabeli loss on rohkem turvatud kui Fort Knox, mõtles Chloe pool tundi hiljem, kui nad alustasid sõitu mitmete väravate, kontrollpunktide, relvastatud valvurite ja rihma otsas hoitavate koerte vahel. Mida sügavamale valdustesse nad jõudsid, seda rahutumaks Chloe muutus. Sissesaamine oli piisavalt raske. Väljasaamine paistis peaaegu võimatu olevat, kui teda just minema ei lasta.
Ja miks nad ei peaks laskma? Tema mõtted olid naeruväärsed ning kui limusiin viimaks laia trepi ees peatus, õnnestus tal nii uudishimu kui kujutlusvõime kontrolli alla saada ning auto tagaistmelt välja ronida pisut Sylvia graatsilisust matkides.
Teda ootav mees oli pikk, vanemapoolne ja riides paremini kui keskmine prantslane, mis tähendas, et ta oli tõeliselt hästi riides. Ta oli selgelt Lähis-Ida päritolu ning Chloe kinkis talle oma säravaima naeratuse. “Monsieur Hakim?”
Mees noogutas ja surus tal kätt. “Ja teie olete preili Underwood, preili Wickhami asendaja. Ma sain äsja teada, et teie tulete. Kui oleksin seda teadnud, oleksin teid reisist säästnud.”
“Mind reisist säästnud? Te ei vaja mind?” Kaks või enam tundi linna tagasi sõitu ei olnud Chloe soovitud tegevuste nimekirjas just esikohal ning veel vähem tahtis ta jääda ilma rahast, mida Sylvia oli talle maininud.
“Meid on vähem kui oodatud ning ma arvan, et suudame üksteist ka välise abita mõista,” lausus mees leebel, hästi kohandatud toonil. Nad rääkisid inglise keeles ning Chloe läks kiiresti prantsuse keelele üle.
“Kui te nii soovite, monsieur, aga ma olen kindel, et võin üsna kasulikuks osutuda. Mul ei ole paariks järgmiseks päevaks midagi plaanitud ja jääksin enam kui rõõmuga siia.”
“Kui teil ei ole midagi muud plaanitud, saate minna tagasi Pariisi ja kena puhkust nautida,” pani mees samas keeles ette.
“Kardan, et minu korter ei ole puhkamiseks just kõige parem koht, monsieur Hakim.” Ta ei teadnud, miks ta püüdis veenda meest lubama teda sinna jääma. Ta ei olnud ju sinna tulla tahtnudki – ainult Sylvia keelitamine oli talle augu pähe rääkinud. See ja mõte seitsmesajast eurost päevas.
Aga nüüd kui ta siin oli, ei tahtnud ta tagasi minna. Isegi kui see oleks tark tegu.
Härra Hakim kõhkles, paistes vaidlushimuliste naistega mitte harjunud olevat. Seejärel ta noogutas. “Ehk olete meile tõesti kasulik,” sõnas ta. “Oleks kahju, kui te ilmaasjata nii pika sõidu ette võtsite.”
“See oli tõesti pikk sõit,” lausus Chloe. “Juht vist eksis ära – me möödusime mitmest kohast rohkem kui üks kord. Järgmisel korral peaks ta kaardi kätte võtma.”
Hakimi naeratus oli põgus. “Ma hoolitsen selle eest, mademoiselle Underwood. Seniks aga laseme teenritel teie kohvri eest hoolitseda ning teie tulge kohtuma külalistega, kelle heaks tõlkima hakkate. See ei tohiks olla liiga ränk ülesanne, ja kui meil koosolekut ei ole, saate omaette kaunist ümbrust nautida. Ning loomulikult muudab nii kauni noore naise juuresolek meie töö vaid sujuvamaks.”
Mingil põhjusel tundusid tavalised prantsuse head kombed Hakimi puhul kergelt viltused ning Chloe tabas end soovilt käsi pesta. Ta kinkis mehele emaliku naeratuse, mida ta hoidis tavaliselt kõige tiirasematele Laurent’i vennakestele, pomisedes: “Te olete liiga lahke,” ja järgnes talle marmortrepist üles.
Paljud vanad lossid olid muudetud luksushotellideks ja konverentsikeskusteks ning rääbakamad pansionaatideks. See oli elegantsem kui kõik teised, mida naine oli näinud või millest kuulnud, ja selleks ajaks kui Hakim teda suurde ruumi juhatas, avastas ta, et muutub aina ärevamaks.
Vähemalt ei olnud ta ainuke naisterahvas. Ruumis jõid kaheksa inimest kohvi ning tema pilk käis neist kiiresti üle. Kahel naisel ei olnud ühist muud kui hea välimus – madame Lambert oli pikk, teatavas vanuses, riietatud, nagu Chloe tänu Sylviale ära tundis, Lagerfeldi. Teine naine oli pisut noorem, kolmekümnendate eluaastate alguses, pisut liiga ilus ja pisut liiga reibas. Tutvustamine kulges sujuvalt – seal oli härra Otomi, vanem, väärikas jaapanlane, kes rääkis õnneks suurepärast inglise keelt, ja tema külma pilguga assistent Tanaka-san; signor Ricetti, edev
