tavalised äriinimesed. Ta oli liiga palju Sylvia tõlgitud põnevikke lugenud.
“Ma vaatan väga hoolikalt, et ei satuks kuhugi, kuhu ma ei kuulu,” lausus ta.
“Loomulikult vaatate,” sõnas Hakim eemalviibival häälel. Temas oli midagi kummalist, pisut pahaendelist, mille taga oli kindlasti Chloe tüütu kujutlusvõime, mis vabalt ringi uitas. Hakim oli ühteaegu võimukas ja kergelt alandlik ning Chloe ei saanud täpselt aru, mis on tema positsioon äripartnerite seas. Mõni ime, et Chloe meelest siin midagi veidrat teoksil oli, kui inimesed pobisesid salapäraseid asju keeltes, mida ta ei oleks tohtinud mõista, kuid lõppkokkuvõttes olid vaid seltskond inimesi, kes istusid igasuguse meelelahutuseta ühte kohta suletuna. “Kohtume kell seitse.”
Tõsine naine tärgeldatud mustas vormikleidis oli välja ilmunud, meenutades pigem Hitchcocki teosest proua Danversit kui Mary Poppinsit. “Palun järgnege mulle, mademoiselle,” sõnas ta prantsuse keeles, mis oli tema jaoks selgelt võõrkeel, kuigi Chloe ei suutnud ära arvata, mis on tema emakeel.
Ta teadis, et Bastien jälgib teda ning ta pidi kasutama kogu tahtejõudu, et mitte pilku mehe poole heita. Ta ei pidanud teadma, et Bastien on naistekütt, kes ihkab minna voodisse iga uue naisega, kes sinna ilmub. Pealegi on mees abielus ning see oli üks asi, millega Chloe oma kerglase toakaaslasega nõustus. Sylvia magas rikka abikaasa otsinguil vaid poissmeestega, kuid Chloe otsis midagi muud. Mida, selles ei olnud ta päris kindel. Ta teadis vaid, et Bastien Toussaint seda talle ei anna.
“Kell seitse,” nõustus ta, mõeldes endamisi, millises seisus nad siis on, kui nad joovad kaks tundi enne õhtusööki. Kuid see ei olnud tema mure. Miski ei olnud, isegi mitte Bastieni loiud vihjavad märkused. Tegelikult ei tahtnud mees teda – ta ei olnud tema tüüp. Tema valiks pikad, sihvakate jalgadega modellid, naised, kellel on stiili ja ükskõikne suhtumine. Chloe oli seda laadi suhtumist aastaid lihvinud ning kuigi Pariisis elamine oli kaasa aidanud, ei olnud see kaugeltki veel lõpuni viimistletud.
Ta eksib selles neetud ruumide rägastikus ära, mõtles Chloe, liikudes Marie jäiga kuju järel mööda koridore. Tema tuba asus ühe sellise koridori lõpus ning kõik tema kartused hajusid kohe, kui ta sinna astus. See oli tuba, mis oleks pidanud kuuluma muuseumi – kaunis rohelise siidkattega voodi, marmorpõrand, luksuslik diivan ja suurim vannituba, mida ta oli pärast Ühendriikidest lahkumist näinud. Televiisorit Chloe ei märganud, mis ei oleks tohtinud üllatav olla, kuid ta oli kindel, et leiab sellises kohas midagi lugeda. Fuajee laual oli olnud mitu tuntud ajalehte – ta võis alati neid lehitseda ja ristsõnu lahendada. Ristsõnamõistatused olid armastatud keeleülesanded ning paar tükki hoiaksid teda arvatavasti mitu päeva tegevuses. Ta pidi vaid tähele panema, et ei võtaks itaalia- ega saksakeelseid ajalehti.
Tol hetkel soovis ta vaid midagi mugavamat selga panna ja nautida mõnusat, pikka uinakut. “Kus mu kohver on?” küsis ta.
“See pakiti lahti ja saadeti hoiuruumi,” sõnas Marie sujuvalt. “Monsieur Hakim vist ütles teile seda, aga õhtusöögiks riietutakse pidulikumalt. Hõbedasest pitsist kleit sobiks vist hästi.”
Kui Sylvia oli oma hõbedasest pitskleidist loobunud, pidi see tööots tema jaoks tõesti tähtis olema. Seda kleiti lasi ta silmist vaid hädaolukordades.
See oli ka pisut liiga liibuv Chloe istmiku ja rindade ümber, kuid ta ei kavatsenud saatusega mängida, püüdes ära arvata, mida selliseks puhuks sobiks veel selga panna. Marie teaks seda, ning kui ta oli piisavalt lahke seda teavet jagama, kasutaks Chloe seda meelsasti ära.
“Aitäh, Marie.” Hetkeks tundis ta äkitselt paanikat, mõeldes, kas peaks teenijannale jootraha andma. Enne kui ta jõudis selles kahtlema hakata, oli Marie teel toast välja, ootamata kohmetult ameeriklannalt selgelt mitte midagi. Ta pöördus viimasel hetkel tagasi. “Mis kell teid äratama peab? Kell viis? Viis kolmkümmend? Teil peaks olema piisavalt aega, et end korda seada.”
Marie arvas vist, et see ülesanne on tõeliselt raske. “Pool seitse, siis mul on piisavalt aega,” sõnas Chloe rõõmsalt.
Marie’l oli pikk nina ning ta langetas pilgu koos sellega, peegeldades täiuslikult nii halvakspanu kui ka muret. “Kui te abi vajate, pruugib teil vaid küsida,” sõnas ta hetke pärast. “Mul on teie juustetüübiga kogemusi.” Tema jutu järgi olid need nagu sõnnikuga kaetud põhk.
“Suur tänu, Marie. Küll ma hakkama saan.”
Marie kergitas vaid kulme ning Chloe kartused kerkisid taas pinnale.
3
Keegi oli teinud väga ränga vea, saates selle noore naise lõvikoopasse, mõtles Bastien. Chloe ei olnud kaugeltki selline osav agent, keda oli säärases pinevas olukorras vaja. Mees oli sekunditega aru saanud, et Chloe mõistab kõiki toas räägitud keeli ning arvatavasti veel rohkemgi, ning ta ei olnud osav seda varjama. Kui Bastienil oli selle taipamiseks kulunud mõni hetk, siis ei lähe ka mõnel teisel selleks enam eriti kaua.
Küsimus on, kes oli naise saatnud ja miks? Kõige ohtlikum võimalus oli see, et naine oli tulnud tema isikut välja nuhkima. Nii palju kui Bastien teadis, ei kahtlustanud teda keegi, kuid kunagi ei võinud asju iseenesestmõistetavalt võtta. Mees mängis pühendunud seelikuküti osa – küpse noore naisterahva seltskonda saatmine oli täiuslik sööt, nagu noore hirve džunglisse pistmine, et näljast pantrit püüda. Kui ta Chloet taga ajama hakkab, siis enda rollile vastavalt.
Naine oli ohtlikult oskamatu. Tema elutarkuse fassaad oli õhkõrn – üks pilk tema pruunidesse silmadesse ja Bastien oli nendest kõik välja lugenud. Närvilisuse, isegi häbelikkuse ning tahtmatu seksuaalse sädeme. Chloe oli ülepeakaela sees.
Samas jälle võis naine olla palju osavam, kui paistis. See kõhklev, pisut pelglik pealispind võis olla osa näitemängust, et teda jälgedelt kõrvale juhtida.
Kas Chloe oli tulnud tema pärast või kellegi teise? Kas Komitee kontrollis tema tegutsemist? See oli alati võimalik – ta ei olnud vaevunud peitma tõsiasja, et oli uskumatult väsinud ega hoolinud millestki. Elul ja surmal ei tundunud tema jaoks suurt vahet olevat, aga kui juba Komitee heaks tööle hakata, ei lasknud nad sinust kunagi lahti. Ta saab surma ning arvatavasti pigem varem kui hiljem. Mademoiselle Underwood oma ujeda pilgu ja pehme suuga võis olla just see, kes selle põhjustab.
Oli vaid üks küsimus. Kas ta laseb naisel seda teha?
Arvatavasti mitte. Bastien oli kurnatud, läbi põlenud, seesmiselt tühi, aga ta ei kavatsenud vaikselt lahkuda. Veel mitte.
Pealtnäha oli tema ülesanne lihtne. Auguste Remarque oli eelmisel kuul surma saanud autopommiplahvatuses, mis oli salajase antiterrorismiorganisatsiooni töö, mida väga vähesed teadsid Komitee nime all. Kuid tegelikult ei olnud Komiteel sellega midagi pistmist. Auguste Remarque oli ärimees, keda motiveeris vaid kasum, ning Komitee juhid mõistsid seda ja tegutsesid sellele vastavalt. Nad pidid vaid silma peal hoidma Remarque’il ja relvakaubitsejatel, hoidma end kursis sellega, kes mida ja kuhu saatis, ning langetama tarku otsuseid selle suhtes, millal sekkuda. Võimsate automaatrelvade saatmine teatud Aafrika arenguriikidesse võis kaasa tuua tsiviilisikute surma ning suurriikide jaoks olid need vaesed riigid vähetähtsad. Vähemalt nii oli tema ülemus, auväärt Harry Thomason öelnud.
Bastien teadis loomulikult, miks. Nendes riikides ei olnud naftat ning seega olid nad Komiteele ja selle võimsatele eratoetajatele vähetähtsad.
Bastieni töö oli hoida silma peal relvakaubitsejatel, mängides ühte neist. Kuid Remarque’i mõrv oli kõike seda muutnud. Hakim, Remarque’i parem käsi, oli selle kokkusaamise korraldanud ning nad kavatsesid territooriumid omavahel uuesti ära jagada ja uue juhi valida. Mitte et
