isegi kui see oli Armani. Talle ei meeldinud ärimehed – enamik neist olid täielikult huumorimeeleta ning soovisid vaid raha saada. Chloe armastas Prantsusmaa juures palju asju, aga kinnisidee finantsasjade vastu ei olnud üks neist. Kahju, et see mees on üks neist, mõtles ta. See ei olnud õiglane, et ta tunneb hetkega tõmmet inimese poole, kes ei tuleks kõne allagi.
Madame Lambert, signor Ricetti, parun ja paruness von Rutter, Otomi ja Toussaint.
Bastien Toussaint. Vähemalt paistis mees tema vastu mitte mingisugust huvi tundvat, kuulates ära tutvustuse, noogutades ja heites siis Chloe selgelt oma mõtetest. Naise reaktsioonil ei olnud mingit põhjust – Bastien Toussaint ei olnud kõige nägusam mees, keda ta iial näinud oli. Ta oli teistest veidi pikem, sale, kitsa näo ja tugeva ninaga. Tema silmad olid tumedad, peaaegu läbipaistmatud, ning Chloe kahtles, kas need teda üldse nägid. Mehel olid pikad, paksud, mustad juuksed, ebatavalised, võib-olla isegi ootamatult edevad. Chloe ei tahtnud ju edevat meest, ega?
Jah, tahtis, kui see oli Bastien Toussaint. Chloe pööras pilgu mehelt kõrvale, kui tema kõrvad tabasid signor Ricetti itaaliakeelse vadina.
“Mida tema siin teeb?” nõudis mees maruvihaselt. “Tulema pidi see loll briti naine. Kust me teame, et saame teda usaldada? Ta ei pruugi olla nii tähelepanematu kui teine. Saa tast lahti, Hakim.”
“Signor Ricetti, on ebaviisakas rääkida itaalia keeles inimese ees, kes ei mõista seda keelt,” lausus Hakim laitvalt inglise keeles. Ta heitis pilgu Chloe poole. “Te ju ei räägi itaalia keelt, ega, mademoiselle Underwood?”
Chloe ei teadnud, miks ta valetas. Hakim muutis ta närviliseks ning Ricetti selge vaenulikkus ei tulnud kasuks. “Ainult prantsuse ja inglise keelt,” lausus ta rõõmsalt.
Ricettit see ei rahustanud. “Ma arvan ikkagi, et see on liiga ohtlik ja teised on minuga kindlasti nõus. Madame Lambert, monsieur Toussaint, kas te ei leia, et me peaksime selle naise ära saatma?” Ta rääkis endiselt itaalia keeles ja Chloe hoidis nägu ilmetuna.
“Ära ole idioot, Ricetti.” Madame Lambert rääkis itaalia keelt briti aktsendiga, mis oli üllatav. Nagu Sylvial, oli temalgi kuidagi õnnestunud endasse imada prantsuse naise kirjeldamatu šikk olek, midagi, mis seni oli Chloest kaugelt mööda läinud.
“No mina arvan, et ta peaks jääma,” sõnas Bastien Toussaint laisal häälel. “Ta on ärasaatmiseks liiga kena. Mis kahju ta võiks teha? Tal ei ole arvatavasti aruraasugi peas – ta ei suudaks ridade vahelt lugeda.” Mehe itaalia keel oli täiuslik, vaid pisut prantsuse aktsendiga ning millegagi, mida Chloe ei suutnud hästi mõista. Tema hääl oli madal, aeglane ja seksikas. Asjad ei liikunud paremuse poole.
“Mina ütlen ikkagi, et temast on ainult tüli,” lausus Ricetti kohvitassi käest pannes. Chloe märkas, et tema käed värisesid kergelt. Ehk liiga palju kohvi? Või midagi muud.
“No seda ei pea küll kordama,” lausus parun. Ta oli tüse, valgete juustega, vanaisalik ning Chloe veider halb eelaimus hajus pisut. “Tere tulemast Mirabeli lossi, mademoiselle Underwood,” sõnas mees prantsuse keeles. “Me oleme väga tänulikud, et saite viimasel hetkel tulla.”
Chloel kulus põgus hetk, enne kui talle meenus, et viimast juttu peaks ta mõistma. “Merci, monsieur,” vastas ta, püüdes kogu tähelepanu suunata armsale vanale härrasmehele, püüdes eirata meest, kes seisis otse tema parema õla taga. “Ma luban endast parima anda.”
“Küll te hakkama saate,” sõnas Hakim, kerge teravus hääles. Ricetti punastas ja vaikis. “Me oleme selleks pärastlõunaks töö lõpetanud ning ma kujutan ette, et te tahate end sisse seada. Dringid on kell seitse, õhtusöök kell üheksa ja ma loodan, et liitute meiega. Me püüame pärast tööd mitte äriasju arutada, aga kõik libastuvad selles mõnikord ning meile tuleks abiks, kui te oleksite käepärast.”
“Kui käepärast ta on?” Bastien kõneles seekord saksa keeles. “Mulle kuluks vist pisut lõõgastust ära.”
“Mõtle oma pükstest kaugemale, Bastien!” pragas madame Lambert teda. “Meil ei ole vaja, et sinu naistega miilustamine asjalood keeruliseks ajaks. Meestel on kombeks igasuguseid asju naiste jalgade vahel pihtida.”
Chloe pilgutas silmi, püüdes mitte reageerida, kui Bastien tema nägemisulatusse liikus. Mehe naeratus oli aeglane, salapärane ja võimatult seksikas. “Mu naine räägib, et ma kepin täielikus vaikuses,” sõnas ta.
“Ärme seda proovile pane,” lausus Hakim. “Kui me oleme siin lõpetanud, võid talle Pariisi järgneda ja ta oimetuks keppida. Praegu on meil aga töö teha.” Ta võttis taas kasutusele inglise keele. “Palun vabandust selle vestluse pärast, mademoiselle. Nagu te võite arvata, mõistavad vaid pooled meist sama keelt, ja kõik läheb väga segaseks. Nüüd ei kasuta me muud keelt peale prantsuse ja inglise keele. On see selge?”
Bastien vaatas Chloet looritatud pilguga. “Täiesti selge,” lausus ta inglise keeles. “Ma võin alati oodata.”
“Oodata, monsieur?” küsis Chloe süütult.
Viga. Mees pööras oma pilgu täie võimsusega temale ja selle mõju oli rabav. Tema silmad olid väga tumedad ning Chloe mõtles, kas miski nende matilt pinnalt üldse peegeldus. Ta lootis, et ei ole selle teada saamiseks kunagi õiges kohas. Ta lootis, et ta ei ole täiesti kaine mõistuseta. Mees oli kahtlemata imekena. Ta oli kahtlemata ka tema jaoks kaugelt liiga hea.
“Oodata hilist õhtusööki, mademoiselle,” sõnas mees sujuvalt. Enne kui Chloe taipas, mida ta teha kavatses, oli Bastien võtnud tema käe ja tõstnud selle oma huultele. Chloe kätt oli ka varem suudeldud – see ei olnud isegi tänapäeva Euroopas ebatavaline. Kuid seda olid alati teinud viisakad vanad mehed, kes mingi tagamõtteta flirtisid. Bastien Toussaint’i suu tema käeseljal ei olnud viisakas ega tagamõtteta, kuid mees langetas käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata.
“Te olete kindlasti näljane, mademoiselle,“ lausus Hakim. “Marie juhatab teid teie tuppa ning hoolitseb selle eest, et teile söögikandik toodaks. Kui teid huvitab valdustega tutvumine, peate vaid paluma ja keegi aednikest teeb teile ringkäigu. Ujumiseks on praegu pisut külm, kuigi bassein on küttega ja ameeriklased on väga sitke rahvas.”
“Mul ei ole meeles, kas võtsin trikoo kaasa,” lausus Chloe, mõeldes, mida kuradit Sylvia oli talle kokku pakkinud.
“Te võite alati ka ilma minna, mademoiselle Chloe,” sõnas Bastien siidisel häälel.
Chloe esimene mõte oleks pidanud olema, et mees on temast huvitatud, kuigi ta ei saanud hästi aru, miks, kui tutvustamisel oli Bastien teda vaevu märganud. Võib-olla oli mees otsustanud, et ta on antud hetkel parim valik.
Kuid Chloe ei kavatsenud lasta mehel end närvi ajada. “Selleks on kohe kindlasti liiga külm,” ütles ta rõõmsameelselt. “Kui ma tahan end veidi liigutada, võin ka lihtsalt jalutama minna.”
“Te peate ettevaatlik olema, mademoiselle Chloe,” sõnas Ricetti tugeva aktsendiga prantsuse keeles. “Praegu on jahihooaeg ja kunagi ei või teada, kust üksik kuul võib tulla. Rääkimata sellest, et valvekoerad uitavad õhtuti vabalt ringi ja nad on üsna halastamatud. Kui tahate jalutama minna, vaadake, et teil keegi seltsiks on. Te ei tahaks ju kogemata kuhugi… ohtlikku kohta sattuda.”
Kas see oli hoiatus, ähvardus või pisut mõlemat? Ja mis kurat siin üldse toimus? Millesse Sylvia oli ta mässinud?
Seks ja vägivald, tuletas ta endale
