ülejäänu oli probleemirägastik. Ning nüüd sattus Putin oma valitsusega sammu kaugusele sellest, et kaotada võimalus saada maineka klubi täieõiguslikuks liikmeks.
Putin sai nii vihaseks, et lõpetas otsekohe Kasjanovi ja Illarionovi vahelise diskussiooni. Võitis „šerpa“ tees: me oleme tugevad, ning tugevad peavad maksma. Rahandusminister Kudrin seati fakti ette, et ta peab leidma raha kust iganes. Kudrin lubas leida. Kasjanov oli marus – kõik tema mitme aasta pingutused varisesid põrmu ning Putin ei tahtnud teda enam kuulata. Tagatipuks korraldas Andrei Illarionov kellegagi nõu pidamata pressikonverentsi, millel teatas, et Venemaa maksab, kusjuures ennaktempos. Ta teadis, et president on lõplikult talle õigsuse andnud ning ta kibeles peaminister Kasjanovit avalikult alandama. Selle hetkeni peeti Kasjanovit väga mõjukaks ja tubliks tegelaseks, aga siin järsku selline löök ja ülimalt piinlik olukord. Ka Kudrin solvus Illarionovi peale – kuna tal polnud aimugi, kust raha võtta, sattus ta rumalasse olukorda. Kokkuvõttes läks Venemaa valitsuse liberaalne leer mõne nädala jooksul põhjalikult riidu ning ühtlasi hakkas kandma südames hirmsat solvumist Lääne peale, kes oli nad sellisel raskel hetkel reetnud.
Pisut hiljem selgub, et kogu see erutus oli absoluutselt asjatu olnud. Nafta hind ei langenud, vaid oli terve aasta umbes 27 dollari peal barreli eest (kogu eelneva aastakümne oli see keskmiselt poolteist korda odavam). Ootamatult teenitud raha jätkus mitte üksnes Pariisi klubile tasumiseks, vaid ka selleks, et kustutada võlg Rahvusvahelise Valuutafondi ees. 2001. aasta eelarve täitus ülejäägiga ning Venemaa lõpetas oma majanduspoliitika kooskõlastamise IMFiga. Ent majandusmeeste vahel lahvatanud vaen jätkus. Saatuse irooniana jäävad vaenlased Kasjanov ja Illarionov ametist lahkudes (Kasjanov 2004. aasta veebruaris, Illarionov 2005. aasta detsembris) Vladimir Putiniga lepitamatusse opositsiooni. Kudrin ega Gref ei mõtlegi nende eest välja astuda ja üritada neid võimu juurde jätta.
Terrorismivastane internatsionaal
Erinevalt uppunud allveelaevast Kursk ei olnud sõjaline operatsioon Tšetšeenias või teine Tšetšeeni sõda Putinile probleemiks. Pigem vastupidi, see tõi talle edu. Just tänu sellele sõjale parandas ta oma presidendireitingut. Ainus asi, mis rahutust tekitas, olid Lääne kolleegide rohked küsimused. Operatsioon Tšetšeenias nägi Lääne silmis välja kui sõda tšetšeeni rahva vastu: süstemaatiline inimõiguste rikkumine, kuriteod rahulike elanike vastu, piinamised. Selles süüdistati Venemaad ka 1994.–1996. aastate esimese Tšetšeeni sõja ajal. Ent esimese ja teise kampaania vahel oli märgatav vahe.
Sel korral tegi Putin panuse sõja lokaliseerimisele. Esimese Tšetšeeni sõja ajal jagunesid konfliktipooled „meieks“ ja „nendeks“ ning vabariigi elanike jaoks tähendas see „tšetšeenid“ ja „venelased“. Kuid 2000. aastal tegi Putin panuse Ahmat Kadõrovile, Tšetšeenia muftile, endisele välikomandörile, kes nõustus saama vabariigi venemeelseks peaks ja koguma enda ümber pooldajaid. Nii kandus veelahe „meie“ ja „nemad“ üle Tšetšeeniasse – nüüd läks see „Kadõrovi pooldajate“ ja „põrandaaluste pooldajate“ vahelt läbi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
