Ning hakkab kinnitama, et mingeid osalusi Abramovitši kompaniides Berezovskil ei ole olnud, aga regulaarsed maksed, mis ta tollele üle kandis, olid lihtsalt tasuks „poliitilise katuse“ teenuste eest.
Just allveelaevast Kursk algas Putini võitlus nendega, kes „ostsid massiteabevahendid ja manipuleerivad ühiskondliku arvamusega“, st sisuliselt kontrolli alt väljunud massiteabevahenditega. See ei olnud varem läbi mõeldud strateegia, vaid üksnes spontaanne reaktsioon välisärritajatele. Ent iga järgmise sammu järel oli tahtmine teha veel ja veel – sest et kriitikat eirata on alati meeldivam, kui seda kuulda võtta.
Need on hädavajalikud väljaminekud, veenis kolleege Vološin, peamine, et reformid jätkuvad.
Uus Andropov
Boriss Berezovski ärevuse üheks põhjuseks, mida küll vähesed jagasid, oli ka see, et Vladimir Putin oli tulnud eriteenistusest. Berezovski ei usaldanud KGBd. Algul ei häirinud mõte Putini gebisti minevikust teda. Ent mida enam Berezovski kaotas oma mõju, seda enam kaldus ta selgitama tšekistiminevikuga kõike, mis talle Putini käitumises ei meeldinud.
Putin flirtis samal ajal aktiivselt FSB töötajatega, kelle toetusele ta lootis. 1999. aasta detsembris, poolteist nädalat enne seda, kui Jeltsin määras ta presidendi kohusetäitjaks, sõitis Putin Lubjankale tšekistide päeva tähistamisele. Ning vastuvõtul esinedes naljatas, et „FSB töötajate grupp, kes oli saadetud teie poolt komandeeringusse tööks varikatte all valitsuses, saab esimesel etapil oma ülesannetega hakkama.“ Auditooriumis lahvatas aplaus. Kõik, kes hiljem peo videosalvestist nägid, tõmbasid veidi kössi.
1999. aastal kinnitas Putin Juri Andropovi – NLKP KK peasekretäri, kes oli üle 20 aasta KGB eesotsas ja keda eriteenistustes peetakse NSV Liidu kõige targemaks juhiks – 85. sünniaastapäeva suurejoonelise tähistamise. Detsembris taastati FSB hoones Lubjankal Andropovi auks mälestustahvel.
Hiljem hakati paljudes publikatsioonides esitama lahkunud peasekretäri 90. sünniaastapäeva puhul versiooni, et just Andropov võis ja pidi päästma NSV Liidu lagunemisest. Ta kavatses teostada neid samu arukaid reforme, mis oleksid viinud Nõukogude Liidu Hiina teed mööda ning poleks lubanud perestroikat ja riigi lagunemist. Varajane surm purustas kõik lootused. Andropov suri 1984. aastal, jõudes juhtida riiki kõigest poolteist aastat. Putinis nägid organite patriootlikult meelestatud veteranid ootamatut uut võimalust, Andropovi reinkarnatsiooni, kes võib Nõukogude endise hiilguse tuhast tõsta.
Putin ilmselt ei tundnud end Andropovi töö jätkajana, sest ei olnud KGB legendaarse esimehe fänn ning presidendiaja esimestel kuudel oli ta hõivatud hoopis muuga. Teisiti suhtus juubelisse uus FSB direktor Nikolai Patrušev, kes oli varem Putini esimene asetäitja. Ta võttis Andropovit kui isiklikku eeskuju: Andropovi noorus möödus Karjalas ning Patrušev töötas seal üheksakümnendate algul, jõudes teenistuses Karjala julgeolekuministri ametikohale.
2004. aastal kirjutas Patrušev lahkunud peasekretäri juubeliks artikli valitsuse ajalehes Rossiiskaja Gazeta. „Andropovi kuju oli ja on ka praegu eeskujuks mitte üksnes veteranide, vaid ka noorte FSB töötajate seas, kes tulid enamjaolt süsteemi juba nõukogude järgsel ajal,“ kirjutas Patrušev, „ta on tõelise riigitegelase etalon, riigi strateegilise eliidi esindaja, kes püüdles üldrahvalike huvide mõistmise ja elluviimise poole … Ajal pole tõesti jõudu nende üle, kes teenisid ja teenivad siiralt ning ausalt Isamaad“.9 2004. aasta kohta tundus kummaline tunda uhkust nõukogude mineviku ning liiati nõukogude repressiivorganite üle. Kümme aastat hiljem saab see tavaliseks retoorikaks nii Putinile kui ka Patruševile, kellest pärast 2014. aasta Ukraina revolutsiooni saab üks peamisi uue Venemaa isolatsionismi ideolooge.
Võlgade tasumine
Liberaalsele majandusmeeskonnale, kelle Putin oli enda ümber koondanud peamiselt Anatoli Sobtšaki – omamoodi vene Vaclav Haveli – õpilastest, ei teinud erilist muret Gussinski vahistamine ega see, et ajalehed kirjutasid repressioonide algusest, ega ka meediaturu ümberjagamine. Noor valitsus sai aru, et murranguliste, aga see tähendab, valulike reformide jaoks pole neil ilmselt kuigi palju aega, sest enne järjekordset valimiskampaaniat enam eriti ei reformi. Nad püüdsid saada maksimumi, kuni konjunktuur lubab, kuni nafta hind tõuseb ja presidendi populaarsus annab võimaluse teoks teha revolutsioonilisi muudatusi. Jeltsini tagasiastumise järel oma mõju kaotanud oligarhidest intrigaanid olid noortele liberaalidele vastikud, seepärast nad salaja isegi rõõmustasid selle üle, et endistele tuusadele suleti ligipääs Kremlile – ilma nendeta oli rahulikum. Ajalehtede hädakisale reageeris valitsus samuti stoiliselt – pole midagi, see on paratamatu tasu valulike reformide eest.
Aga Putini liberaalne valitsus ei osanud oodata seda, et neid hakkab segama Lääs, mis tundus veel eile käsi plaksutavat uue Venemaa presidendi hiilgavale meeskonnale. Asi oli selles, et Venemaa valitsus oli kõrvuni võlgades: ühelt poolt Pariisi klubi (mitteametlik riikide-kreeditoride organisatsioon, mis jagas heldelt raha Nõukogude Liidule ning seejärel 1990. aastate Venemaale), teiselt poolt kommertspankade ja erakompaniide Londoni klubi, mis samuti Venemaa valitsusele ohtralt laene jagasid. Iga aastaga pidid Venemaa maksed kasvama ja jõudma tippu 2003. aastal, majandusinimesed mõtlesid sellest aastast õudusega, rääkisid „probleemist 2003“ ja kuulutasid ette, et sel aastal heidab Venemaa majandus võlakoorma all hinge.
Oma valitsuse peaministriks määras Putin Mihhail Kasjanovi, kes töötas rahandusministrina juba enne Putini tulekut valitsusse 1999. aastal. Kasjanov oligi spetsialiseerunud peamiselt just läbirääkimistele rahvusvaheliste krediidiorganisatsioonidega – ta oskas välismaalasi veenda Venemaa võlgasid restruktureerima paremini kui keegi teine. Kuigi Kasjanov oli peaminister Putini esimene asetäitja, ei olnud ta valitsuse moodustamise ajal selge favoriit. Majandusreformide plaani ei töötanud välja hoopiski mitte tema, sellega tegeles Strateegiliste Uuringute Keskus eesotsas German Grefiga. Pealegi, Kudrinit ja Grefi tundis Putin pikki aastaid, juba Peterburis töötamise ajast, ja nii oleks olnud loogiline, et valitsust oleks hakanud juhtima keegi neist. Ent Putin valis Kasjanovi, ühelt poolt sellepärast, et ta oli lähedasem Perekonnaga, teiselt – sellepärast, et just välisvõla reguleerimine oli uue peaministri jaoks võtmeküsimus. Kudrin sai rahandusministri koha ning Grefile mõeldi välja majandusarengu ministri koht.
Nii imelik kui see polnud, erapankadega kokku leppida osutus märksa lihtsamaks: Mihhail Kasjanov leppis kokku, et enam kui kolmandik võlast Londonile klubile kustutatakse. Ent Pariisi klubi keeldus ja nõudis väljamakseid täies ulatuses ning seda hoolimata sellest, et peamist kaalu Pariisi klubis omasid Putini uued sõbrad George Bush ja Tony Blair. Äri on äri, mitte midagi isiklikku.
Uueks aastaks muutus olukord nõnda kriitiliseks, et Putin ei lasknud kedagi majandusblokist uusaastapuhkusele. 3. jaanuaril 2002. aastal kogunesid kõik Kremlisse, et otsustada, kuidas võlgadest välja rabeleda: Putin, peaminister Kasjanov, administratsiooni ülem Vološin, ministrid Kudrin ja Gref, samuti Putini majandusnõunik, Vene „šerpa“ G8-s Andrei Illarionov, uus Kremli enfant terrible, mees, kes oli tuntud äärmiselt radikaalsete libertaarsete vaadete, samuti kohutava iseloomu poolest.
Nõupidamine kujunes Kasjanovi ja Illarionovi vaheliseks skandaaliks. Peaminister rääkis, et on tarvis Pariisi klubi pigistada lõpuni, võlgu täielikult maksta ei tohi – see laseb majanduse verest tühjaks. Illarionov karjus, et tarvis on kõik ära maksta, sest kui Venemaa võeti vastu G8 liikmeks, siis peab ta seda kõrget staatust õigustama ega ei saa ennast alandada, paludes võla tasumise edasilükkamist ja restruktureerimist. Kasjanovit ärritasid need argumendid, ta vastas, et ei ole midagi alandavat läbirääkimistes restruktureerimise üle. Vološinile meeldis selgelt enam Illarionovi radikaalne positsioon – administratsiooni jäiselt kõrk ülem oli selle poolt, et anda raha ära uhkelt püstipäi, Kudrin vaidles vastu, et seda raha lihtsalt pole. Putin otsustas oodata: võlausaldajatele saadeti kiri selle kohta, et Venemaa on valmis maksma Nõukogude võlgade protsendid, kuid põhisumma
Патрушев Н. Тайна Андропова. // Российская газета. Nr. 3501. 15.06.2004
