tõusmist ja jõudis 30 %-ni, samal ajal kui Primakovi populaarsus jäi 20 % juurde.
Ootamatu lüüasaamine 19. detsembri valimistel vähendas pisut Primakovi-Lužkovi leeri enesekindlust. Siiski arvati OVRi staabis, et presidendivalimisteni on veel pool aastat ja kogu võitlus alles ees. Enamgi veel, seal oldi veendunud, et uues duumas võivad OVRi saadikud astuda liitu valimistel esikoha hõivanud kommunistidega, Primakov ise saab spiikriks ja võib sel positsioonil kergesti konkureerida peaminister Putiniga presidendi ametikoha pärast. Tulevases Primakovi valimisstaabis algas isegi kohtade jagamine: kes asub selle etteotsa, kes jääb otsuste vastuvõtmisest kõrvale. Igal juhul said kõik aru, et aega veel on, kuni uue aastani midagi tõsist enam ei juhtu. Ning sõideti pärast pikka ja kurnavat kampaaniat puhkama.
29. detsembril kuulutas keskvalimiskomisjon välja lõplikud tulemused. Aga päev hiljem sai teatavaks, et mäng on lõppenud. 31. detsembril teatas president Jeltsin, et läheb erru ja määrab Putini oma järglaseks. See tähendas, et presidendivalimised toimuvad juba märtsis, aga mitte juunis, nagu konstitutsioonis ette nähtud. See tähendas, et Primakovil, Lužkovil ja teistel Kremli vastastel pole aega, millega nad arvestanud olid. Nad ei jõua toibuda parlamendivalimiste kaotusest. Muidugi oli see Kremli-poolne sohitegemine, see-eest kindlustas tulemuse.
Mäng lõppes tõepoolest sel uusaastaööl, kuigi keegi seda ette ei näinud. Kuni Primakovi leer jagas kohti valimisstaabis, tegi administratsiooni ülem Vološin, kes istus kümne meetri kaugusel Lenini kehast ja unistas sellele naabrusele lõpu tegemisest, teoks võimatu – jõudis kokkuleppele kommunistidega. Kremli peamine eesmärk oli lihtne: lõhestada kommunistide ja Primakovi pooldajate liit. „Praegu on tähtsam põrutada Isamaa pihta,“ arutleti Kremlis. „Nad on konjunktuuriinimesed, tarvis neile näidata, et kui nad jäävad koos Primakovi ja Lužkoviga, on nad täielik null.“
18. jaanuaril, duuma esimesel istungil selgus, et vaheaja jooksul sõlmisid Ühtsus ja kommunistid kokkulepete paketi: parlamendi spiikriks saab kompartei esindaja, kõik komisjonide esimeeste kohad jagavad nad ära. Ülejäänud parteid, sealhulgas OVR, ei saa midagi. Primakovi lähikonnale oli see löök. Nad arvasid, et lähevad duumasse tegema suurt poliitilist karjääri ja juhtima protsesse, kuid Vološin näitas neile, et kui nad on Kremli vastu, siis jäävad reasaadikuteks, kusjuures vähemuse hulgas. Veendunud karjeristidele oli see tappev. Mõistnud, et saatus on Primakovile selja pööranud, deserteeris kolmandik OVRi nimekirjas kandideerinutest teistesse fraktsioonidesse juba esimesel istungil. „See on vandenõu!“ karjus tribüünilt Primakov ja lahkus protesti märgiks saalist.
Kokkuvõttes ei hakanudki ta presidendiks kandideerima. Tõmbus tagasi. Pooleteise aasta pärast lahkub ta duumast, jättes fraktsiooni juhi koha oma protežeele, perspektiivikale rahvasaadikule Volodinile. Too vannub Putinile kiiresti truudust ja 2001. aasta lõpuks lepib kokku OVRi ja Ühtsuse liitumise uueks valitsevaks parteiks Ühtne Venemaa. Ning saab kümne aasta pärast Kremli peaideoloogiks.
Nõukogude luksus
Ärimehed andsid nii meelsasti raha Putini valimiskampaaniaks, et asi kiskus lausa piinlikuks. Räägitakse, et Sergei Pugatšov, Perekonnale lähedal seisev pankur, sõbrunenud Putiniga, hakkas samuti suurärimeeste hulgas tegelema raha kogumisega valmiskampaaniaks. Kuid tal ei palutud seda teha ning raha valimisstaapi just nagu ei jõudnudki. Kuulduste kohaselt oli see ettevõtja isiklik äriprojekt, kes oma sõprust uue peaministriga osavalt ära kasutas.
Pugatšov, nagu paljud teised mõjukad ärimehed, tundis Putinit veel Peterburi ajast. Ja just tema sõbrunes kõige lähemalt Jeltsini järglasega. Praegu räägib Pugatšov, et tol hetkel oli Putin küllaltki üksik inimene – need, keda on praegu kombeks nimetada Putini sõpradeks, ei olnud veel Moskvasse kolinud. „Jakunineid, Kovaltšukke, Rotenberge polnud veel olemaski,“ väidab Pugatšov.
Putin ja Pugatšov elasid lähestikku, vaatasid üheskoos üle presidendi asjadevalitsuse Moskva külje all olevaid valdusi, kui tulevasele presidendile residentsi valiti. Valik jäi pidama endisel Mihhail Gorbatšovi riiklikul residentsil – Novo-Ogarjovol. Pugatšovi sõnade kohaselt rabas Putinit kõige enam suur 50meetrine bassein. Muide, kõigil riigijuhtidel tuli elada majades, mis olid kunagi kuulunud Nõukogude juhtidele. Administratsiooni ülem Vološin elas näiteks majas, milles kunagi elas peasekretär Juri Andropov.
Pugatšovi sõnul meeldis Putinile uus elu. Ühest küljest, ta ei püüelnud sugugi võimule – tõrkus ja osutas isegi keelitustele agaralt vastupanu. Teisest küljest aga – teda meelitasid olmemugavused ja presidendi privileegid. Tol hetkel elasid ametnikud, kaasa arvatud FSB direktor, enamasti tagasihoidlikult – villadest, jahtidest ja eralennukitest, mis olid oligarhidel, ei saanud nad sellal isegi unistada. Ootamatu tõus presidendi kohusetäitjaks oli Putinile eelkõige olmevapustuseks.
Pugatšov jäi pikka aega Putini lähedaseks sõbraks: nad napsitasid ja käisid koos saunas, nende lapsed kasvasid koos. Muide, see ei andnud Pugatšovile endale mingeid poliitilisi hoobasid. Tal tuligi tegutseda just nagu Putini nimel, et edukaid äritehinguid läbi suruda. Võimalik, et just see ülemäärane Putini sõpruse ärakasutamine saab pankurile kümne aasta pärast saatuslikuks.
Esimene sõber
11. märtsil 2000. aastal oli Peterburi Maria teatris esietendus. Siin oli kõik esimest korda ja väga sümboolne.
Esimest korda kogunesid siia saali inimesed, kes saavad lähimateks aastakümneteks Venemaa poliitiliseks eliidiks. Teatritöötajad silmitsesid neid hämmastusega: esmakordselt nägid nad niisugust hulka inimesi mobiiltelefonidega.
Esietendus oli uhke. Sergei Prokofjevi ooper „Sõda ja rahu“ Hollywoodist tagasi tulnud Vene filmirežissöör Andron Kontšalovski lavastuses.
Kuid tol õhtul polnud Maria teatris peakangelaseks mitte Kontšalovski ega tema vend, Oscari laureaat režissöör Nikita Mihhalkov, mõlemad istusid parteris. Võtmeisikud istusid tsaari loožis: need olid kaks peaministrit, Briti valitsuse pea Tony Blair ja Venemaa valitsuse juht Vladimir Putin. Putin oli juba poolteist kuud presidendi kohusetäitja ning see oli tema täiemõõduline maailma esietendus, esmakordselt võttis ta vastu välisriigi liidrit, ning veel sellise toredusega.
Kaks kuud varem, Davosi majandusfoorumil rabas Ameerika ajakirjanik Trudy Rubin pressikonverentsil Venemaa delegatsiooni otsekohese küsimusega: „Who is Mr. Putin?“ Maailmas ei tundnud keegi Boriss Jeltsini järglast, ei saanud aru, millised on tema šansid, milline on tema poliitiline background, kui iseseisev ta on või vastupidi, kui sõltuv, mida usub ja mida kardab, kas tahab reforme või revanši. Seda ei teadnud ka Vene publik. Neile pakuti väga lihtne kuju – tough guy, tugev käsi, täielik vastand vanale ja nõrgaks jäänud Boriss Jeltsinile. Välismaa, Lääne publiku jaoks valisid Putin ja tema meeskond teise kuvandi – smart guy, noor, energiline jurist, kompetentne ja enesekindel, kuid avatud ja sõbralik. Tegelikult sai tema rollimudeliks Tony Blair. Just temaga otsustas Putin sisse seada esimesed sõbralikud suhted. Kellega siis veel? Clinton ja Chirac olid Jeltsiniga suured sõbrad, seostusid temaga liialt, pealegi pidi Clinton aasta pärast erru minema.
Meelde tuletati veel sedagi, et 16 aastat varem avas Margaret Thatcher maailmale Mihhail Gorbatšovi, teatades: „Ma saan temaga asju ajada“. Putin ei tahtnud saada teiseks Gorbatšoviks, kuid lootis saada samasugust PRi välismaal, nagu oli NSV Liidu presidendil. Lõpuks, Putin tahtis väga meeldida. Ta hakkas Tony Blairi ümber keerlema täie põhjalikkusega – noh, või teda värbama.
Briti peaminister kutsuti Peterburi, Putini kodulinna, kus too paistis soodsamas valguses ja euroopalikum kui Moskvas. Alguses kohtus Putin Blairiga Peterhofis, imperaatori suveresidentsis. Seejärel viis Briti peaministri Ermitaaži. Ning viimaks siirdusid nad koos naistega esietendusele Maria teatrisse.
Teatri sissepääsu ees ootas valitsusjuhte väike demonstratsioon loosungitega
