New Yorki, niinimetatud „Millenniumi tippkohtumisele“ – ÜRO Peaassamblee istungile, millele lahkuv president Bill Clinton püüdis kokku koguda vaat et kõik maailma liidrid. Putin oli veel uustulnuk: tollest hetkest, kui Davosis esitati kuulus küsimus: „Who is Mr. Putin?“, oli möödunud vaevalt pool aastat. Seepärast võeti tippkohtumist kui uue Venemaa presidendi vastutusrikast demonstratsiooni. Tema jaoks oli väga oluline muljet avaldada.
Kuid asi läks algusest peale viltu. Loosi alusel tuli Venemaa delegatsioonil esineda 31na, samas kui esimesena esines tippkohtumise peremees Bill Clinton. Venemaa delegatsioon jooksis jalad rakku ja tegi kõik võimaliku – ning viimaks kauples välja Putinile võimaluse vahetada kohad Küprose presidendi Glafkos Kleridesega, kes pidi minema viiendana.
Clintoni kõne oli triumfaalne. Ta rääkis, et inimelu on tänapäeva maailmas tähtsam kui piirid, riikide suveräänsus ja iseseisvus. Mõne kuu pärast pidi Clinton minema erru ning see oli tema etendus. Kõik ülejäänud külalised andsid talle au.
Lõpetanud kõne, istus Clinton üleüldise aplausi saatel oma kohale. Putin istus kogu selle aja oma kohal – ning ajakirjanike nähes – kordas oma kõnet. Ent kui tuli tema kord esineda, ringutas Bill Clinton end hajameelselt, tõusis ja läks väljapääsu suunas. Minuti pärast suundus väljapääsu poole tubli pool kõrgetest külalistest. Oma viieminutilise kõne lõpetas Vladimir Putin pooltühja saali ees.
Järgmisel päeval, tõsi, ta maksis solvajale kätte. Vastuvõtul Metropolitani muuseumis seisis Bill Clinton külalisi vastu võttes ja koos nendega mälestuseks pildistades sissepääsu juures. Kui Ameerika president hakkas rääkima Vladimir Putiniga ja tegi ettepaneku koos pilti teha, nähvas too järsku vastu: „Kas te olete veel tegutsev poliitik? Milleks te endale eluajal muuseumi teete?“
Tutvumisele järgmise presidendi, George Bushiga, lähenes Putin sama vastutustundlikult kui kohtumisele Blairiga – ta otsustas teda jäljendada.
Enne esimest kohtumist Sloveenia pealinnas Ljubljanas uuris Putin talle koostatud toimikut Bushi kohta koos tema iseloomu ja biograafia üksikasjaliku kirjeldusega. Muuhulgas oli seal näiteks kirjas, et Bush on väga religioosne, tarbis nooruses palju alkoholi, jättis 40aastaselt joomise maha ja võttis omaks harda usu Jumalasse.
Kohe mitteformaalse suhtlemise algul Ljubljanas rääkis Putin Bushile loo oma elust. Kunagi oli tal Peterburi lähedal suvila olnud. Mõni aasta tagasi põles see maani maha, õnneks keegi lähedastest kannatada ei saanud. Mingi ime läbi jäi vaid terveks ema kingitud alumiiniumristike, mille Putin oli sauna minnes kaelast võtnud. Too juhus veenis teda selles, et imesid juhtub, võttis Putin kokku. Religioosne Bush oli rabatud. „Ma vaatasin talle silma ja nägin seal hinge,“ ütleb ta pärast seda mälestusväärset esmakohtumist.
Bush nähtavasti arvas samuti, et värbab Putini. See oli kompliment tulevasi häid suhteid silmas pidades, jutustab tollane Bushi kõnekirjutaja David Frum. Tema väitel arvas Bush algul, et Venemaa suudab ikkagi saada normaalseks Euroopa riigiks, nagu näiteks Saksamaa. Muidugi mitte üliriigiks nagu USA või Hiina, kuid normaalseks edukaks riigiks.
2000. aasta suvel võttis Putin vastu otsuse sulgeda sõjaväebaasid Vietnamis ja Kuubal, mille Venemaa oli saanud päranduseks NSV Liidult. Sõjaväelased ja tšekistid olid šokis, kuid ta selgitas kannatlikult, et tegelikult keegi ei ole baase juba palju aastaid kasutanud. „Kümne aasta jooksul pole meie sõjamerelaevastik väljunud India ookeani ega ole kasutanud sõjamereväebaasi teenuseid,“ selgitas välisminister Igor Ivanov Kremli ametlikku seisukohta. Raadioluure keskus Kuuba Lourdes’is ning sõjamerelaevastiku baas Cam Ranh’is tõid tohutut kahjumit – rendile ja teenindusele tuli kulutada määratuid summasid –, ent kasu polnud neist mitte midagi. Lõpuks, kosmoseluure vahenditega võib saavutada palju enamat kui vanade Nõukogude baaside abil. Relvajõudude patrioodid kirusid harjumuspäraselt poliitilist juhtkonda rahvuslike huvide reetmise pärast. Kuid allusid otsusele.
2013. aastal revideerib Putin oma otsust. Vietnamiga algavad läbirääkimised ning 2014. aastal kirjutatakse alla leping Cam Ranh’i sadama kasutamise kohta Venemaa sõjamerelaevastiku laevade poolt.
Rammusad nullindad algavad
Esmaklassiline meeskond, millest rääkis Bill Clinton, asus tõepoolest viivitamatult süsteemseid reforme läbi viima. Veel enne inauguratsiooni andis Putin Peterburi esimese demokraadist linnapea Anatoli Sobtšaki meeskonnas töötanud oma vanadele tuttavatele liberaalsetele majandusasjatundjatele ülesande kirjutada reformiplaan uuele valitsusele. Seda loomingulist gruppi juhtisid German Gref ja Aleksei Kudrin. Pärast Putini valimist said nad ministriportfellid: üks majandusarengu ja teine rahanduse.
Nad mõistsid juba siis, kui nad tulevikuplaanide kallal tööd alustasid, et neil veab –1999. aastal, kui Putin oli vaevalt peaministriks määratud, hakkas maailmas nafta hind tõusma. Tänu sellele suutis Kudrin juba 2000. aastal saavutada esmakordselt perestroikajärgsel Venemaal eelarve ülejäägi. Nüüd oli tarvis seda ootamatult taevast sülle langenud õnne ära kasutada. Piiteri ökonomistid püüdsid olla maksimaalselt ambitsioonikad.
Valitsus kehtestas tulumaksu ühtse taseme – 13 %. Maksude üldarvu kahandati kolm korda, koormus suunati ümber naftasektorile, maksude laekumise tase suurenes. Töötati välja maakoodeks – esmakordselt pärast 1917. aasta revolutsiooni lubati põllumajandusmaa ostu-müüki.
Need revolutsioonilised reformid kiitis duuma heaks – kui Jeltsini ajal torpedeeris parlament iga valitsuse algatatud seaduse, siis Putini ajal hakkas tänu uuele duumakoalitsioonile kõik hurraaga läbi minema: Primakovi endised toetajad ühinesid Ühtsusega, uus Putini-meelne partei Ühtne Venemaa sai duumas enamuse ja hääletas kõigi seaduseelnõude poolt.
Nafta hind jätkas tõusu sellise tempoga, et laskis valitsusel maksta ennetähtaegselt ära kõik välisvõlad. Rahvas hakkas rikastuma – tõeline Putini majandusime oli silmanähtav. Heitlike üheksakümnendate järel algasid Venemaal rammusad nullindad.
Üheaegselt Grefi ja Kudrini majandusreformidega viisid Putin ja Vološin läbi mitu radikaalset poliitilist ümberkorraldust. Nii mõtles Vološin välja uue föderatsiooninõukogu – parlamendi ülemkoja – moodustamise põhimõtte. Varem istusid selles regioo-nide kubernerid isiklikult, kuid uute reeglite järgi pidid olema elukutselised senaatorid – regioonide esindajad. Umbes sel ajal nimetavad politoloogid uue poliitika juhitavaks demokraatiaks, vihjates nähtavasti sellele, et Jeltsini ajal oli see juhitamatu. Esimene samm juhitavuse tõstmiseks oli parem kontroll regioonide üle. Eesmärk oli vaid üks – takistada regionaalsetel liidritel ja ärimaailma lobistidel reformide läbikukutamist.
See reform ei meeldinud sugugi kuberneridele endile, kes aeti parlamendist minema ning sellega koos jäeti ilma häälest föderaaltasandil. Eriti ei meeldinud see neile kuberneridele, kes valimiskampaania ajal olid vandunud truudust Putinile ja toetanud Ühtsust. Kõigile oli selge, mille eest represseeriti Primakovi pooldajaid kubernere – nad tegid vale panuse ja peavad maksma, kuid mille eest karistada omasid? Kubernerid palusid Boriss Berezovskit presidenti teavitada üldisest pahameelest – tema ju veenis neid toetama Putinit. Berezovski läks Putini juurde ja püüdis teda manitseda. President võttis ta vastu, kuid kuulda ei võtnud.
Ent parlamendis läks reform läbi hurraaga – seda toetasid valmilt endised Primakovi pooldajad. Et tõestada uuele võimule oma lojaalsust, olid endised OVRi liikmed valmis hääletama kuidas iganes. Vološin ja tema asetäitja Surkov otsustasid lõpetada uute institutsioonide loomise protsessi: liita Ühtsus ja OVR uueks Putini-meelseks parteiks Ühtne Venemaa. Ühtlasi jagada veel kord ümber kõik kohad duumas, tühistada vajaduse puudumise tõttu endise kokkulepete paketi kommunistidega. Sellest lüüasaamisest kommunistid enam üle ei saanud. Nende aeg poliitilise jõuna sai läbi ja muutusid ohutuks. Mõtet Lenin mausoleumist välja viia Vološin enam meelde ei tuletanud ega pidanud seda naabrust enam koormavaks.
Aasta
