Aleksander I, kääbuspuudel kätel – temas tundis publik saalis otsekohe ära Putini koduse toy-puudli Tosja.2
Imperaator Aleksander I on üks saladuslikumaid tegelasi Vene-maa ajaloos. Võitnud Napoleoni, teatas ta, et „meil maad jätkub“ ega hakanud Venemaa territooriumi laiendama. Kõik teised juhid olid teisiti käitunud. Ja veel, legendi (muide, pisut kahtlase) kohaselt loobus ta ise võimust, lavastas oma surma ja sõitis Siberisse staarets Fjodor Kuzmitši nime all. 2014. aastal, juba pärast Krimmi liitmist ja sõja algust Ukrainas, avab Vladimir Putin Aleksander I mälestussamba otse Kremli müüri ääres. Kuid see tuleb palju hiljem.
Aga 2000. aastal üllatas tõeliselt kuninglik vastuvõtt Maria teatris Tony Blairi meeldivalt. Sellest kirjutab ta oma mälestustes kümme aastat hiljem: samasuguses olukorras Londonis teatri esietenduse eel poleks tal olnud vaja naeratada ega kätelda. Kuid Maria teatris oli kõik teisiti. Vaatajad astusid teelt kõrvale, langetades austusega pead. „Putin Venemaal on nagu tsaar,“ imestas Blair oma raamatus „Teekond“3. Silmanähtav paradoks: Putin arvas, et võttes Blairi vastu Peterburis, näeb ta välja eurooplasena, aga juhtus vastupidi: Briti peaministrile tundus tsaarilik luksus asiaatlikuna.
Kuid 2000. aastal Blair rääkis muidugi teisiti. „Putin on kõrge intellektiga inimene selge ettekujutusega sellest, mida ta tahab Venemaal saavutada. Tema Venemaa on tugev riik, kus valitseb seadus ja kord, see on veel ka demokraatlik ja liberaalne maa,“ rääkis ta intervjuus, jõudnud koju Londonisse. Esimese eksami Putin läbis – ta jättis Blairile kustumatu mulje. Sel päeval teatas Blairi pressiteenistus, et Downing Streetile naastes helistas peaminister läbi kõik kolleegid Seitsmikust ja jagas meeldivaid muljeid suhtlemisest Putiniga.
Kahe nädala pärast võitis Putin edukalt valimised ja määras oma valitsuse ja presidendi administratsiooni. Administratsiooni ülem jäi endiseks – Aleksandr Vološin. Olles edukalt teostanud võimu üleandmise Jeltsinilt Putinile, sai temast esimese ametiaja ideoloog ja kõikide Putini valitsemisaja alguse reformide läbiviija.
Putin alustas oma presidendiaega täies veendumuses, et Läänega, sealhulgas Ameerikaga, võib head suhted sisse viia. Ta arvas, et need lihtsalt ei mõista Venemaa eripära. Tarvis on kohtuda, veenda, selgitada: kus me oleme, millised probleemid meil on. Putin võttis vastu iga Lääne liidri, iga välisministri ja istus nendega märgatavalt kauem, kui nägi ette protokoll ja terve mõistus.
Näib, et Blairiga tuli Putinil kõik välja. Briti peaminister ei paistnud ka varem silma erilise kriitikaga sõjategevuse vastu Tšetšeenias ning Putini selgitused nähtavasti rahuldasid teda. Putin rääkis hoolikalt ja kaua inglise sõbrale, et teine Tšetšeenia sõda algas bojevike4 tungimisega Dagestani, et vahhabiitide loosung on: „Allah on meie kohal, kitsed meie all“. „Aga kitsed oleme me kõik!“ ägestus Putin. Blair ei saanud aru, kuna inglise keeles ei ole ’kits’ sõimusõna ning Putin selgitas, et vene keeles on see üliväga solvav.
2000. aastal kohtusid Putin ja Blair viis korda. Aprillis, pärast valimisi, kuid veel enne ametisse astumist tegi Putin esimese välisvisiidi ja lendas sõbra poole Londonisse. Inglise press võttis ta vastu tõredalt. „Ainus 48aastase presidendi teadaolev omand Moskva piiride taga on väike maamaja … välitualetiga. Hotell Royal Garden, kust härra Putin eile välja ei tulnudki, on kahtlemata luksuslikum. Tema numbritoas on taevakanalid, ööpäevane filmikanal, massaažidušš, lõputu hulk seebisorte, šampoone, käterätte, salve, häälvalimisega telefon, faksiside, internetiühendus ja väga suur töökabinet, mis on ühendatud luksusliku magamistoaga „külalisele, kel on tarvis lisaavarust“… Loodame, et ta paneb vastu kiusatusele võtta oma numbritoast kaasa hotelli Royal Garden hommikumantel,“ kirjutas Daily Mail. Putin luges, solvus, kuid kannatas ära.
Londonis, muide, andis ta oma esimese pressikonverentsi pärast presidendiks valimist, ühise koos Blairiga. Nad kutsusid teineteist Vladimiriks ja Tonyks.
Juba novembris saabus Briti peaminister Venemaale, sel korral Moskvasse. Putin viis ta restorani Pivnuška. Seal jõid nad viina (Putin oli juba välja selgitanud, et Blair armastab kangeid jooke), sõid suupisteks kartulit, heeringat ja marineeritud seeni ning arutasid, kuidas rajada suhteid USA uue administratsiooniga. Kaks nädalat enne nende kohtumist olid Ameerikas toimunud presidendivalimised, kuid nende tulemus oli endiselt teadmata. Jätkus häälte ülelugemine Florida osariigis ning ei olnud selge, kas uue presidendi nimi saab uueks aastaks teatavaks. Putin ja Blair, populaarsed poliitikud, kes võitsid ülekaalukalt oma valimised, heitsid selle olukorra üle nalja.
Alumiiniumristike
Ameerika valimiskampaania „Gore Bushi vastu“ käigus oli Venemaal eriline roll. Vabariiklased kasutasid seda kui relva võitluses demokraatidega – nad süüdistasid Bill Clintonit ja Albert Gore’i selles, et nood „kaotasid Venemaa“. Just valimiste eel avaldati kongressis Venemaa ekspertgrupi eriettekanne nimetusega „Venemaa tee korruptsioonile“. See süüdistas Clintoni administratsiooni kohutavas läbikukkumises Venemaa suunal. Ettekande autorid võrdlesid 1945. ja 1991. aastat – Teise maailmasõja ja külma sõja lõpuaastaid. USA võitis mõlemad sõjad, kuid kui esimesel juhul suutis Trumani administratsioon teha kõik, et vältida revanšistlikke meeleolusid Euroopas, tegi teoks Marshalli plaani, suutis tõsta jalule Euroopa ja sealhulgas ka Saksamaa majanduse, tuua Euroopa tagasi normaalse elu juurde ning enamgi veel, teha oma liitlaseks, siis pärast 1991. aastat sai Clintoni administratsioon hakkama täiesti vastupidisega. Kõik raha, mis oli suunatud Venemaa majanduse taastamiseks, oli Ameerika valitsuse läbi sõrmede vaatamise tagajärjel varastatud, mingit desovetiseerimist (Saksa denatsifitseerimise sarnast) Venemaal ei toimunud, lõpuks, nullindate alguseks osutus Ameerika-vastasuse tase Venemaal maksimaalseks – hämmastav kontrast sellega, mis oli üheksakümnendate algul. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise momendil oli USA väga populaarne – kümne aasta jooksul oli kõik tühja jooksnud. Nüüd süüdistab vene rahvas just ameeriklasi selles vaesuses ja korruptsioonis, mis oli riiki haaranud – konstateerisid ettekande autorid. Clintoni administratsioon kaotas ajaloolise võimaluse aidata Venemaal saada demokraatlikuks riigiks seetõttu, et usaldas liiga palju Venemaa juhte: Jeltsinit, Tšernomõrdinit ja Tšubaisi. Ning süüdi selles olid ettekande kohaselt kolm inimest, kes tegelesid ainuisikuliselt Venemaaga: asepresident Albert Gore, ministri asetäitja, hiljem rahandusminister Lawrence Summers ja riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott. Ettekanne oli muidugi klassikaline valimiseelne võte, mis oli suunatud Gore’i diskrediteerimisele. Ning muide, selle lõpuosas oli kirjas, et on veel üks võimalus – Venemaa uus president Vladimir Putin püüab läbi viia hädavajalikke reforme ja väga tähtis on teda aidata. Ja just see saab viimaseks võimaluseks nii Venemaale kui ka Ameerikale. Ettekandes ei kirjutatud, kuid peeti silmas, et seda väga tähtsat missiooni ei tohi usaldada Gore’i administratsioonile, sellega saab hakkama vaid Bushi administratsioon.
Ameerika-vastasuse tase tõusis 1990. aastate lõpul tõepoolest järsult. Sellega, muide, oli osaliselt seotud vana külma sõja veterani Jevgeni Primakovi populaarsus. Tema kõrval näisid Putin ning eriti tema parem käsi Vološin (suurepärase inglise keelega) ameeriklastele märksa ihaldatumate partneritena. „Putinil on esmaklassiline meeskond ning ma usun, et ta on valmis läbi viima hädavajalikke reforme,“ rääkis Bill Clinton veel enne Venemaa presidendivalimisi.
Aleksandr Vološin tundis tõepoolest hästi nii Strobe Talbotti kui ka Larry Summersit ja teadis väga hästi, kuidas luua suhteid Gore’i meeskonnaga, kui see võidab. Bushi kohta oli teada märksa vähem. Seepärast otsustas ta 2000. aasta augustis saata suure Ühtsuse delegatsiooni Ameerikasse Vabariikliku partei kongressile, mis pidi esitama Bushi presidendikandidaadiks. Vološin selgitas, et vabariiklased on palju pragmaatilisemad ja konstruktiivsemad poliitikud, vähem ideologiseeritud ega pööra nii palju tähelepanu inimõigustele, suhted Venemaa ja USA vahel olid alati olnud märksa lihtsamad vabariiklastest presidentide valitsemisajal. Tutvumine toimus: nii Bush
Трегубова Е. Опера на высшем уровне: В Мариинке разыграли дипломатический спектакль // Коммерсантъ. 14.03.2000. № 042.
Blair T., A Journey: My Political Life (Sep 20, 2011).
Sõna „боевики“ tõlgitakse eesti keelde harikult „võitlejad“, ent vene keeles on sel gangsterlik varjund, ’ebaseaduslike relvarühmituste liikmed’– siin ja edaspidi tõlkija märkused
