tõmbasid liisu, et peavad mõrvama peaminister Kyösti Kallio: ma ei olnud võimelinegi midagi ütlema, hoidsin oma valutavat suud ja külge.
Sohver ja teine mees tulid kaitseliidu maja poolt, kandes kandikul kohvi ja võileibu. Kyösti avas autoakna ja hakkas nende peale karjuma: oli kästud tuua võileib ja midagi joodavat, mitte ettekandjat mängida. Mehed jäid oma kandikuga keset õue seisma, kaitseliidu maja trepile tuli kolm naist vaatama. Reino väljus autost ja karjus kandikumeestele, et mulle pole võileibu vaja ja kohvi ka mitte, sest olin häbistanud Hissa ja Perämäki nime. Ta käskis meestel kohvi maha valada ja võileivad mööda õue laiali pilduda.
Seda nad muidugi ei teinud. Kyösti viipas, et mehed tooks kandiku auto juurde. Tahtsin autost välja minna, aga Reino lükkas mind tagasi ja surus istmele.
Sohver tõi kandiku ja pani selle tagaistmele, kui olin istuma saanud. Ta läks rooli taha ja istus seal sõnatult, vahtides läbi tuuleklaasi välja; Reino ja teine tagaistme mees jäid õue.
Kyösti käskis mul süüa. Korraga ütles sohver Kyösti poole pöördudes, et keegi ei tohi enam kunagi tema peale karjuda, nagu Reino oli äsja karjunud: see oli viimane kord. Järgmisel korral hakkavad püssid paukuma, lubas sohver; ta ei tulnud kaasa selleks, et tema peale karjutaks nagu mõne elajalooma peale.
Kyösti palus Reino eest vabandust, ta arvas, et neil kõigil on närvid püsti. Asusin sööma. Teine tagaistme meestest seisis auto kõrval ja hoidis ust lahti, aga lõi selle kinni, kui üks kaitseliidu maja trepil seisnud naistest auto poole hakkas tulema.
Kyösti väljus autost ja läks naisele õue keskele vastu; nad seisid hetke õuel, aga ma ei kuulnud, mida nad rääkisid. Siis keeras naine ringi ja hakkas tagasi maja poole minema, trepil seisnud naised olid juba sisse läinud. Sohver ütles midagi vaimukat naise tagupoole kohta, ja Reino rõkatas väljas kõva ja kimeda häälega naerma: sohvri meelest polnud tema ütlemine nii naljakas, et Reino peaks selle pärast naeru kätte lämbuma.
Sõin võileiba pikkamisi, sest mul oli valusa suu ja hammaste tõttu raske närida, ja jõin kohvi väikeste lonksudega, et sellest jätkuks võileiva lõpuni. Leiva peale oli kohvikus pandud rulli keeratud metvurstiviilusid ja marineeritud kurki. Kyösti tuli auto juurde, avas tagaukse ja käskis mul süüa kiiremini: Alajärvi kiriku juurde ei ole plaanis jääda igaveseks. Ta hakkas mul kohvitassi käest kiskuma, kui ma seda kohe kandikule ei pannud. Sain võileiva enda kätte jätta ja sõin seda aeglaselt, Kyösti võttis kandiku ja andis selle mehele, kelle nime ma ikka veel ei teadnud, ning käskis asjad naistele tagasi viia.
Kyösti läks nüüd ümber auto ja istus eesistmele. Oodati tagaistme mehe naasmist. Küsisin kellaaega, aga seda mulle ei öeldud. Arvasin õhtupooliku ammu käes olevat, kui Alajärvilt minema saime.
Pärisin, mis Lapualt oli öeldud, aga sain kuulda, et mulle polnud midagi öelda kästud. Nägin, et kiriku juurest hakati sõitma Hoisko poole; tee oli nii kitsas, et lapualaste auto tundus täitvat selle tervenisti. Mõlemal pool teed olid roigasaiad, kohe kui majade keskelt põldude vahele jõudsime.
Alajärvi oli mulle nii palju tuttav, et teadsin, et Hoiskost viivad teed põhja Vimpeli peale ja lõunasse Lehtimäkile, aga nendele teedele lapualased ei keeranud. Sõitsime Kyyjärvi poole. Uskusin nüüd, et mind viiakse Vene piirile, nagu minu teada oli mehi viidud suvi läbi.
Küsisin, kas me oleme teel Venemaale. Selle peale ei vastanud keegi midagi, ainult sohver loetles kiiresti: Halla, Nälkä, Kuolema1. Ma teadsin, et need on külanimed, kui Hoiskost Kyyjärvi poole sõita, ja ütlesin, et mind niisuguse jutuga ei hirmuta.
Sohver küsis, kas neil tasub mind Kuolema külast kaugemale viiagi, kui ma kord nii kartmatu mees olen. Reino hakkas seletama, et tal oleks parematki teha, kui mind Karstulani küütida: niisama hästi võiksid nad mind sohu uputada juba enne Kyyjärvit ja Lapuale tagasi pöörduda. Nad rääkisid sellest, mida minuga oleks kõige parem teha, nagu poleks mind autos olnudki. Nad ei pidanud mind inimeseks.
Tee läks kehvaks enne Kyyjärvit ja me pidime kolm korda autost välja tulema ja seda hullematest kohtadest üle lükkama. Lapualased kirusid isamaa vaesust ja selle teede seisukorda. Nad panid mindki lükkama, aga ega ma seda südamega teinud, nõjatusin vastu autot, kui hüüti, et lükake, aga lõpetasin siis ka nõjatumise, näitasin meestele oma verevermetes jalgu ja kõndisin auto kõrval, kui lapualased lükkasid.
Siis kamandati mind jälle auto peale ja sõit läks edasi. Kyyjärvilt sõitsime mööda Jyväskylässe viivat teed lõuna poole. Karstulasse jõudsime valgel ajal, aga lapualased ei sõitnud külasse sisse enne, kui hämarduma hakkas; paar kilomeetrit enne Karstula kirikuküla käskis Kyösti auto kõrvalteele keerata.
Sohver sõitis mööda metsateed nii kaugele, et leidis laiema koha, kus sai auto ümber pöörata. Seejärel sõitsime tagasi maantee lähedale ja jäime sinna pimeda tulekut ootama.
Lapualased väljusid autost ja panid suitsud ette, tagaistme mehed seisid nüüd mõlemal pool auto tagauste juures. Pimedust oodates hakkas neil igav ja nad kamandasid mind autost välja teepeenrale.
Seisin tee ääres ja ootasin, mis edasi saab. Reino käskis mul laulda „Avaratel alemaadel”. Kandsin selle ette, aga lapualaste meelest mitte küllalt uhkesti ja nad käskisid mul laulda teist korda. Seejärel käskisid nad mul laulda „Internatsionaali”, ja laulsin ka selle. Lapualased väitsid, et mul on kehv lauluhääl ja palusid, et ma rohkem ei laulaks.
5
Ei olnud siiski veel pime, kui lapualased mind autosse toppisid ja algas sõit Karstula kiriku poole. Juba enne küla surus Reino mind tagaistmel alla, nii et ma ei näinud enam, kuhu külas sõideti. Pääsesin istuma alles siis, kui auto oli peatunud; nägin, et olime sõitnud mingi maja õuele. Kõik lapualased läksid autost välja ja jäid õuele seisma. Nad olid ajanud oma auto otse teise auto kõrvale.
Majast väljus neli meest. Lapualased läksid neile vastu peale Reino, kes jäi seisma auto tagaukse kõrvale ja süütas paberossi. Üks tagaistme meestest ei jõudnud õues kuigi kaugele, kui Kyösti ta tagasi kamandas, ning mees tuli ja seisis teise tagaukse juurde. Vaadati, kuidas Kyösti ja sohver majast tulnud karstulalastega kätlesid. Ma ei tundnud neist kedagi, aga taipasin, et olen nüüd lapualaste kuulsal igiteel, mis viis välja Nõukogude Liidu piirini.
Kyösti ei rääkinud karstulalastega kuigi pikalt, ta hüüdis Reinole, et mind autost välja võetaks; Reino avas tagaukse ja käsutas mind õuele. Ronisin vaevaliselt autost välja, õuekruusa teravad kivid torkisid mu paljaid haavades jalgu.
Üks meestest haaras minust kinni ja hakkas mind teise autosse vedama. Ta ütles mulle oma täisnime: Ilmari Takkala. Mainisin, et olen temast kuulnud; ta avaldas lootust, et üksnes head. Teadsin, et ta oli koos Vihtori Kosolaga sadamatesse streigimurdjaid organiseerinud, ja ütlesin end kuulnud olevat, et tema tapijaamast Karstulas olid paljud mehed saanud küüdi itta. Takkala kostis, et tapijaamast aidatakse reisilisi edasi. Ta surus mind oma auto tagaistmele, kummalegi poole mu kõrvale istus mees, või õieti olid nad minu silmis poisikesed, paarikümneaastased piimahabemed.
Küsisin poistelt, miks nad on nõus vabadussõja veterani Venemaale küüditama. Poisid ehmusid natuke, aga väitsid siis, et ma olen vale poole veteran, ma ei võidelnud kaheksateistkümnendal aastal valge armee poolel. Ütlesin, et osalesin Tampere lahingutes. Üks poistest isegi vihastas, tema meelest ei olnud mul õigust mustata Tampere kangelaste mälestust ja selle üle nalja heita.
Takkala tuli nüüd autosse, lapualased pöörasid oma auto õue peal ringi ja hakkasid kodu poole sõitma. Ma ütlesin Takkalale, et poisid ei uskunud, et ma kaheksateistkümnendal aastal Tampere lahingutes osalesin; tuletasin Takkalale meelde,
