ei oleks hakanud niisugust meest Venemaale küüditama. Takkala koguni pöördus tagaistme poole mind vaatama ja ütles, et Karstulas on väiksemagi valetamise eest kuul otsaette saadud. Ka tagaistme noormehed kinnitasid, et nad polnud mu jutust sõnagi uskunud: nad teavad, et Vihtori Kosola ei läkita igiteele valesid saadetisi.
Nüüd tuli autosse neljaski mees ja istus rooli taha, käivitas mootori ja hakkas sõitma. Takkala lubas, et jõuan piirile ja mind ei tapeta vahepeal, kui korralikult olen. Ta uskus, et olen Venemaal teretulnud ja et mul on seal parem elada kui valges Soomes.
Küsisin endale riideid selga, olin möödunud ööst alates olnud aluspükstes ja ainult alussärgi väel, ja kurtsin sedagi, et pole terve päeva saanud suhu muud kui metvurstivõileiva Alajärvi kaitseliidu õues. Takkala ütles, et ma ei ole lõbureisil, vaid mind ollakse küüditamas teise riiki seepärast, et olin püüdnud levitada Pohjanmaale kommunismibaktereid ja järanud Soome iseseisvuse põhjalaudu nagu rott, kes ma olengi.
Ütlesin, et ma pole kommunist, kuulun Soome töörahva vasaktiiba ja mind valiti vallavolikogusse töörahva esindajana. Takkala meelest olime me kambas kommunistidega, kelle mahanottimine oli kaheksateistkümnendal aastal pooleli jäänud, aga nüüd ei kavatsetud enam midagi poolikuks jätta.
Ütlesin, et räägiksin meelsamini pealispükstest ja – särgist kui poliitikast ja ühiskonnast. Takkala arvates oli meil nüüd kõvasti aega kõiki ilmaasju arutada, enne kui mind järgmiste meeste autosse pannakse: juttu puhudes kulukski aeg metsaretkedel labusamalt.
Küsisin, kuhu mind viiakse. Takkala vastas, et see pole saladus, läheme mööda tapiteed Pihtipudasele, kust mind toimetavad edasi uued mehed.
Ütlesin, et mul on külm. Takkala meelest karastas see meest ja kasvatas iseloomu. Ta meenutas, kuidas Karstula mehed olid lamanud isamaa valgetel hangedel kaheksateistkümnenda talvel, kui punakaartlased olid üritanud Länkipohjas edasi tungida, ja keegi ei olnud külma kurtnud. Ta ei uskunud, et Venemaal oleks parem elu: mul oli aeg harjuda külma ja näljaga.
Takkala hakkas pärima mu Ameerikas viibimise kohta ja elust enne Ameerikasse minekut; ta oli ka kuulnud, et ma tunnen huvi Matti Kurikka õpetuse vastu, aga ma ei pidanud Takkalat niisuguseks meheks, kellega vähemasti küüditusautos tasuks vaimuelu asjadest kõnelda. Ma ei vastanud Takkala küsimuste peale ja ta ütles varsti, et tal polegi häda mu vastuseid kuulda, ehkki ta muidugi võiks kõigile oma küsimustele vastused saada, kui ta vaid tahaks.
Najatasin pea tagaistme seljatoele ja sulgesin silmad; ootasin, et mul hakkab halb, aga enam ei hakanud. Automootori mürin ja teekäänakud ei lasknud mul magada, kuulsin, kuidas Takkala seletas juhile teed, mida mööda Pihtipudasele sõita. Takkala rääkis ka talupoegade marsist, millest nad kõik Helsingis osa olid võtnud, aga kuna Takkala tundis hästi Kosolat ja Vientirauha kaudu ka Pihkalat, oli ta marssinud koos suurte ninadega ja saanud hiljem president Relanderi kätt suruda ning näinud lähedalt marssal Mannerheimi.
Tagaistme poisid ja autojuht olid olnud reameestena teiste karstulalaste hulgas, ehkki olid juba juunikuust alates näidanud oma isamaalist meelt, küüditades Lapualt toodud kommuniste mööda igiteed Pihtipudasele ja Viitasaarile.
Ma ei sekkunud meenutustesse talupoegade marsist ja küüditamistest, vaid kuulasin meeste juttu. Avasin silmad ja nägin, et sõidame mööda pimedaid kehvi metsateid, lahtised kivid rabisesid vastu autopõhja; mind oli pandud istuma kõige viletsamale kohale, tagaistme keskele, kus kardaanvõlli kõrgend igal teekonarusel valusasti mu nimmekohta põrutas. Üritasin ennast nihutada, vajusin tasapisi vastu oma vasakpoolse naabri külge ja püüdsin teda kõrvale suruda.
6
Olin arvatavasti hetkeks tukastanud ja ärkasin, kui minu parempoolne naaber ennast keeras ja kurtis, et tagaistmel peab istuma nii kokkusurutult: Fordi tagaiste on mõeldud ainult kahele inimesele. Ka mu vasakpoolne seltsiline hakkas seletama, et nad on täitsa ilmaasjata neljakesi ühte meest Karstulast Pihtipudasele küütimas. Ta pani Takkalale ette, et järgmine kord võetaks tagaistmele küüditatavat valvama ainult üks mees, kes võiks istuda kasvõi terve tee, püstol vastu saadetist surutud, nii et ka kõige kurikavalam kommunist ei pääseks põgenema.
Takkala paistis olevat esiistmel magama jäänud, sest ei kostnud poiste jutu peale midagi, aga autojuht ütles ärritunult, et ei kavatse kärutada mööda metsateid, teades, et taga istub küüditatav ja selle kõrval mees, püstol käes. Tagaistme mehed ei mõistnud, mida juhil karta oleks. Juht väitis, et Venemaal koolitatud kommunist või endine punakaartlane saaks kindlasti püstoli enda kätte sihukestelt poisikestelt, kes praegu taga istuvad. Nad läksid lausa vaidlema, kas mul õnnestuks väänata püstol oma vasakpoolse valvuri käest.
Nõjatusin kinnisilmi seljatoele ja kuulasin vaidlust, aga kui mu vasakpoolne naaber seejärel püstoli välja võttis ja mind püstolirauaga vastu külge togima hakkas, olin sunnitud silmad avama. Küsisin, mida ta selle püstoliga kavatseb teha. Juht käskis mul relva poisi käest ära võtta, tagaistuja käskis tal selle poisitamise lõpetada. Nägin, et juht sõitis edasi väga aeglaselt. Olime pimedal metsateel, mis oli kitsas ja käänuline, napilt valgustavad autotuled näitasid mõlemal pool teed kõrget kuusikut.
Ütlesin, et ma ei tunne relvi. Püstolit hoidev poiss togis sellega mu külge ja surus siis relva mulle vastu meelekohta. Ta küsis, kas ma olin ikka osalenud Tampere lahingutes, kui ma relvi ei tundnud. Ütlesin jälle, et vedasin laipu, mida teised olid teinud. Tundsin püstolimehe hingeõhus teravat viinalõhna, aga ma polnud tähele pannud, millal napsu oli võetud. Autojuht ässitas mind püstolit haarama ja tulistama.
Takkala pöördus nüüd tagaistmele vaatama ja käskis püstoli ära panna. Ta ütles, et kitsas autos ei maksa relvadega mängida ja veel niisuguste meestega nagu mina, kes on võib-olla õppinud relvi käsitsema kommunistide salajase sõjalise väljaõppe käigus, millega valmistati ette kaadreid uuele mässule ja revolutsioonile. Tagaistme poiste meelest ei olnud kommunistid võimelised kellelegi niisugust koolitust andma, et nende käest püstolid ära võtta.
Takkala käskis auto kinni pidada ja juht sõitis tee serva. Olime veel kõrges kuusemetsas. Jõudsin mõelda, et Takkala laseb tagaistme poistel nende suurema tegutsemisiha mahajahutamiseks mind läbi peksta, aga Takkala läks vaid autolaternate valguse ulatusest välja ja oli kuulda, kuidas ta vastu puutüve soristas; ka juht läks välja asjale, aga tagaistme poisid ei julgenud väljuda enne, kui Takkala püksiauku kinni nööpides tagasi auto juurde tuli ja needki kusepausile kamandas. Ta ütles, et käsk puudutab ka mind, istus auto esiistmele, jalad lahtisest uksest väljas, pani suitsu ette ja käskis tagaistme poisikestel olla valvsad, et ma nende käest plehku ei paneks. Juhtki tuli juba auto juurde ja hoiatas, et poisid ei tohi mind hetkekski silmist lasta ega haaret püstolipära ümber lõdvendada, kuigi nad peavad ühe käega lohvi hoidma.
Läksime metsa; üks poistest liikus minu ees tagurpidi ja tagasi vahtides, et mitte puujuurte ja kändude otsa komistada, minu taga tulija surus püstolit kogu aeg vastu mu selga. Ta kähistas, et mul pole mõtet kujutleda nende käest pakku pääsevat: ta oli valmis vähimagi katse puhul tulistama.
Toimetasime oma tarbed. Tundsin püstolitoru kogu aeg vastu selga, ja karstulalase kust pritsis mu paljastele jalgadele, sest ta pidi mu lähedal olema, et püstolitoru kogu aeg vastu mu selga hoida.
Teine karstulalane oli eemale läinud ja nägin teda kükitamas kändude vahel ja siis maast sammalt kiskumas. Ta kirus kõva häälega, et paberit kaasas pole. Panin alles nüüd tähele, et karstulalane oli juba üsna kõvasti purjus, ja kui ta meie juurde tuli, ei püsinud ta pükse üles kiskudes kuigi hästi jalgel. Mind röögatas ta valvelseisangusse, niipea kui minu lähedusse jõudis; võtsin tema meeleheaks midagi valveseisangu taolist. Ta küsis, kus kommunist rividrilli on õppinud, punakaardis või Leningradis punaohvitseride koolis. Ütlesin, et nägin kaheksateistkümnendal aastal, kuidas
