sinatanud ega teietanud teda, vaid ütles: „Iiris viib, Iiris paneb.”
Iiris tõi minu ette tooli ja sellele taldrikuga võileibu ja klaasi piima. Kustutasin võileibadega nälja ja jõin piima ära, Iiris seisis ukse juures minu kõrval ja vaatas mu söömist, aga võpatas, kui käskisin tal võtta tooli ja istuda: vabas Soomes on teenijatüdrukutelgi õigus istuda, väitsin ma.
Forsman ütles, et Iiris võib minna. Ma ei hakanud teda tagasi hoidma, Iiris lahkus ja lubas nõud majja viia hiljem. Pihtipudaslased olid istunud doktor Forsmaniga samasse lauda ning sõid võileiba ja jõid kohvi, aga ei toonud mulle, kui seda palusin. Nad ütlesid, et ei ole harjunud kommuniste passima. Forsman käskis siiski ühel pihtipudaslasel tuua mulle ukse juurde klaasi piima ja tassi kohvi.
Pihtipudaslased hakkasid nüüd vaidlema, kumb neist peaks mulle piima ja kohvi tooma. Nad ei jõudnud üksmeelele ja Forsman neid ei aidanud, neil tuli visata kulli ja kirja, kumb neist mu teenijaks hakkab, ning ma sain oma piima ja kohvi.
Küsisin Forsmanilt, kas tal oleks mulle pükse ja särki anda, et ma ei peaks külmast värisedes aluspesu väel läbi Soome sõitma. Forsman ei uskunud, et mulle Pihtipudaselt sobivaid rõivaid leiab, aga arvas, et Venemaa on nii suur ja rikas, et seal on kindlasti ka minu jaoks püksid ja puhvaika. Ma ei hakanud riidehilpe manguma, otsustasin, et lahkun Pihtipudaselt pihtipudaslastelt midagi palumata.
Mul oli veel kohvijoomine pooleli, kui Forsman tõusis ja ütles, et minekuhetk on käes: ega mind siia elama ei ole toodud, ja mida rutem ma valla piiridest kaon, seda kiiremini Pihtipudase õhk jälle puhtaks saab.
Forsman läks toauksele, avas selle ja näitas, et sinna oli puusepp augu teinud. Tõusin ja lonkasin õue. Vallaarsti auto oli kõrvalhoone seina ääres, pihtipudaslased haarasid mul kahelt poolt kaenla alt kinni ja hakkasid auto juurde vedama. Nad ei lasknud minust lahti, ehkki ütlesin, et oskan ka ilma vedamata kõndida ja saan aru, et läheme autosse.
8
Mul lasti seista seina ääres auto kõrval senikaua, kui üks pihtipudaslastest oli käinud majas mehe järel, kes istus sohvri kohale. Seejärel lükati mind tagaistmele ja nooremad mehed istusid mõlemale poole mu kõrvale, Forsman läks ette.
Hakkas juba koitma, kui Pihtipudaselt ära sõitsime. Ma ei tundnud seda Soome kanti üldse ja püüdsin teeviitade järgi arvata, kuhu me sõidame, aga ei suutnud autolaternate napis valguses välja lugeda, mis siltidele oli kirjutatud.
Pärisin Forsmanilt, kuidas oli arst ja ülikoolis tarkust kogunud härra kurjategijate kampa sattunud. Forsman arvas, et mulle pole mõtet küüditamisi õigustama hakata, sest olen rüssade käsilane. Ma ei öelnud selle peale midagi. Forsman hakkas siiski seletama, et Lapua liikumine viib täide rahva tahet, mida poliitikast rikutud rahvaesindajad, valitsus ja president enam ei mõista: rahva tahe on, et seda maad rüssale maha ei parseldata, sest seda ei olnud antud rüssale ka kaheksateistkümnendal aastal.
Ütlesin, et ma ei usu, et rahvas tahab seadusetust, trükikodade lõhkumist, inimeste peksmist ja küüditamisi. Forsman seletas, et kõik see on järg vabadussõjale, mis samuti oli olnud vastu tollaseid seadusi, vastupanu rüssa keisrile, kes oli Soomes seaduseks, ja seadusevastane oli olnud ka jäägriliikumine. Saksamaale läinud poisse olid rüssa käsilastest sandarmid jahtinud püssidega ja rüssade tallalakkujad olid neid isamaareeturiteks nimetanud, aga jäägrid ja kindral Mannerheim olid tulnud ja andnud meile vaba maa, seletas Forsman.
Mu olemine oli selline, et ma ei jaksanud vastu vaielda. Auto tagaistmel oli kitsas, aga kokkusurutus soojendas natuke. Sõitsime vaikides mööda pikka metsateed, millel ma ei tahtnud vihastada Forsmanit ega teisigi mehi. Katsusin põske ja huult, mis valutas ja tundus olevat kõvasti paistes, ning kompasin keelega alumisi hambaid, millest loomaarst Kosola ja Pentti Kosola ja lapualased mõned logisema olid löönud.
Kui kätt paistetanud huultel hoidsin, pistis minust vasemal istuv pihtipudaslane karjuma, et ma käed all hoiaksin ja teda rusikatega ei ähvardaks. Ütlesin, et katsun lapualaste poolt huultele ja põsele jäetud mälestusi. Forsman ütles, et oli neid suveelamus tähele pannud ja uskus, et lapualaste viha oli olnud õigustatud ning mulle osaks saanud karistus väga mõõdukas: see oli nüüd rahva tahe, et kommuniste ei ümmardataks.
Kordasin jälle, et ma ei ole kommunist, aga sotsialismiõpetusega olen tuttav ja usun sellesse, ja Matti Kurikka, keda Ameerikas kuulanud olin, ajas minu meelest õiget asja, vastupidi Vihtori Kosolale ja Mussolinile. Forsmani arust ei tasunud Mussolinit siia segada, Mussolini on kaugel, nagu ka Matti Kurikka. Forsman ütles, et vaba armastus, mida Matti Kurikka pooldab, on liiderlikkus, millel ei lasta õõnestada soomlaste terveid elukombeid ja pereväärtusi; mulle on kõige parem, et mind üle piiri Venemaale saadetakse, kus vaba armastus juba lokkabki. Forsman ütles, et on lugenud, mida kommunistist hoor maadam Kollontai on suguakti kohta öelnud: see pidi naiskommunistile olema samasugune tühiasi kui klaas vett juua. Forsman küsis, missugust haaremit mina Kauhaval pidasin ja mitu sulast minu naist kargasid. Ma ei teinud sellest jutust välja. Forsman käratas, et oli mulle küsimuse esitanud, ja nõudis selgete küsimuste peale vastust. Lubasin vastata selgetele küsimustele kohe, kui neid kuulen.
Minust vasemal istuv pihtipudaslane lõi mulle nüüd rusikaga näkku ja tabas valusat alahuult, nii et tahtmatult karjatasin; katsusin käega suud ja tajusin, et hambad on suud seestpoolt vigastanud. Tundsin vere maitset ja neelatasin verd.
Mulle äianud mees käskis vastata, kui doktor Forsman küsib. Vastasin siis, et toetame naisega sugupoolte võrdõiguslikkust ja seepärast on minul kolm teenijatüdrukut ja mu naisel kolm sulast. See pani pihtipudaslaste suud kinni. Lisasin, et koostasin kargamisgraafiku, mille kohaselt teenijatüdrukud pääsesid minu voodisse ühe- või kahekaupa või vahel koguni kõik kolm, ja mu naisel oli samasugune kargamisgraafik sulaste jaoks. Ütlesin, et kõik olid rahul, aga mõnikord palusime vahelduse mõttes ja talgute korras kaasa lüüa ka töölisühingu kamraadidel, meestel ja naistel.
Pihtipudaslane andis mulle uue kolaka, sedapuhku vastu külge, aga kitsas autos ei saanud ta nii all korralikult hoogu võtta ja hoop ei teinud haiget. Forsman keelas mind lüüa, ta ütles, et mõistab nalja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
