et ta peaks kontrollima, kas poiste püssid on kaitseriivis, aga Takkala ei hakanud seda tegema. Ta käsutas autosse ja liikvele.
Sõitsime edasi. Varsti hakkasid Takkala ja autojuht arutama, et autos on imelik lõhn, nagu lööks ninna inimese väljaheite haisu. Takkala küsis minult, kas ma olin hirmuga püksid vedelat täis teinud. Vastasin, et mul ei olnud midagi püksi lasta, nii vähese toidu peal, kui mind oli peetud. Ka autojuht väitis, et ma haisen, ja ähvardas mind enne, kui Pihtipudasele jõuame, maha lasta: tema oma autos pasalaadungit ei vea.
Minagi tundsin kõva haisu, aga väitsin, et see tuleb minust paremal pool istuvalt poisilt, kes oli kuusikus kükitamas käinud. Too hakkas mind nüüd surmaga ähvardama, kui ma isamaameeste häbistamist ei lõpeta.
Ma ei öelnud enam haisu kohta midagi, püüdsin sellega harjuda, aga juht pidas auto kinni ja käsutas mind tagaistmelt välja. Ta viis mind auto ette tulede valgusse ja uuris mind igat kanti, käänutas ja nuusutas. Ta ütles, et ma ei haise pasa järele rohkem kui kommunist tavaliselt ja sihukese haisuga oli sel suvel tulnud harjuda, kui saadetisi oli ida poole toimetatud, aga praegu oli tegemist teistsuguse lehaga.
Autojuht käsutas nüüd tagaistme poisid välja ja hakkas neid autolaternate valguses uurima. Pärast mõnda aega kestnud ülevaatust leidis ta kükitamas käinud poisi saapataldade ja tallaservade küljest selget inimese rooja ja kinnitas, et see on täiesti värske. Karstulalane ei tahtnud alguses uskuda, aga pidi pärast saabaste uurimist nõustuma, ei hais tuleb saabastelt. Ta imestas, kuidas ta küll oli pimedas juhtunud koperdama just seal, kus olin oma asja toimetanud mina, aga teine karstulalane tõendas, et ma ei olnud pükse alla lasknud, vaid et kõik, mis minust oli tulnud, oli tulnud vedeliku kujul ja püksiaugu kaudu.
Saapad roojastanud poiss püüdis neid puhastada samblaga ja oksatüükaga, mille kuuse küljest murdis, nühkis saapaid kuuseokstegagi, aga ei saanud nende küljest haisu ära nii täielikult, et juht oleks tahtnud saapaid autosse lasta. Juht leidis nahkrihma, millega käskis saapad kokku siduda ja need siis, kui sõitma hakkame, autoaknast välja riputada.
Pääsesime liikuma. Istusin jälle tagaistme keskel ja minust paremal istuv karstulalane hoidis nahkrihma otsa käes. Saapad kõlkusid väljaspool ning kopsisid sõidu ajal vastu autoakent ja – ust. Juht tõotas, et karstulalane peab Pihtipudasel auto küljelt ja aknalt pesema iga viimase kui pasaraasu ja ka oma saapad nii põhjalikult puhtaks pesema, et need autosse vähimatki haisu ei levitaks: muidu tuleb tal Karstulasse tagasi sõita bussiga, ähvardas autojuht.
Takkala väitis eesistmelt, et kui karstulalane saapad jalast võttis, haisesid tema jalanartsud hullemini kui roojased saapad. Takkala oli kindel, et karstulalane oli kükitades tasakaalu kaotanud, tahapoole vaarunud ja omaenda väljaheite sisse astunud. Ta ütles, et saapad roojastanud poiss ei tohi järgmiste reiside ajal enam tilkagi võtta, kui tahab veel isamaa asjades kaasa lüüa.
Saapad roojastanud karstulalast mõnda aega mananud, Takkala tüdines, ütles, et magab natuke, ja käskis autojuhil ennast äratada, kui Pihtipudase kirikuküla tuled silmapiiril särama hakkavad.
Minu eest käskis ta poistel kenasti hoolt kanda. Mul oli nüüd rahulik olla, sest teadsin juba, et karstulalastel polnud kavatsust mind tappa, ja kuigi ma oma olematutes riietes külmetasin, nõjatasin pea vastu seljatuge ja katsusin samuti magada.
Kuulsin, kuidas saapad roojastanud mees rääkis vaikselt oma seltsimehele, et tal ei ole veel kunagi varem sellist häbi juhtunud, ehkki ta on kükitades asja toimetanud rohkem kui üks kord. Ta palus, et autojuht ja teine karstulalane ei räägiks Karstulas, mis temaga isamaa asju ajades oli juhtunud.
7
Jõudsime Viitasaari kiriku juurde, sõitsime sellest mööda ja edasi põhja poole. Kuulasin, kuidas Takkala ja autojuht eesistmetel meenutasid ja rehkendasid, mitu saadetist nad selle suve jooksul juba Saarijärvi kasarmutesse ja Viitasaarile olid toonud.
Nende meelest olid viitasaarilased isamaa asja nüüd sootuks unustanud; seal oli lõpetatud saadetiste vastuvõtmine ja edasitoimetamine. Lapua liikumise juhtkonnalt oli saadud korraldus, et küüditamised tuleb enne talupoegade marssi lõpetada, et liikumise mainet mitte ilmaasjata kahjustada ja anda presidendile ettekäänet jätta Vihtori Kosola peaministriks nimetamata. Takkala seletas, et Viitasaari kirikhärra Jaakkola ja abivaimulik Halmesmäki olid hakanud ka kartma oma ametikoha pärast.
Pihtipudasel sõitsid karstulalased otse ja varjamatult vallaarst Oskari Forsmani maja õuele. Olin kuulnud, et vallaarst oli tähtis tapijaamapidaja; üldiselt vahetati seal küüditatavate saatjaid.
Kui õue sõitsime, tuli majast kohe kolm meest. Takkala väljus autost ja kätles neid kõiki. Meie auto juht käskis oma saapad roojastanud karstulalasel autost välja minna ja võtta saapad akna küljest, enne kui pihtipudaslased pärima hakkavad, mis kaunistusi karstulalased oma auto küljes veavad. Mõlemad tagaistme poisid väljusid autost, samuti juht, aga ta käskis mul jääda autosse senikauaks, kui mind välja kamandatakse; ta käskis mul auto korras hoida.
Istusin autos ja vaatasin selle laternate valguses, kuidas Takkala, juht ja teine tagaistme poistest pihtipudaslastega sirelilehtla ääres vestlesid ja suitsetasid. Nad rääkisid tükk aega, naersid ja üks neist näitas käega auto poole, kus ma istusin.
Seejärel tulid pihtipudaslased auto juurde ja esimesena tulnud mees kamandas mind autost välja; väljusin vermetes jalgu osatamast hoidudes auto vasemale poolele. Ühel pihtipudaslastest oli mauser käes, ta sihtis mind relvaga ja lausa palus, et annaksin talle põhjuse tulistada, sest ta polevat saanud selle tukiga ega ka ühegi teise relvaga pärast vabadussõda inimest lasta, ja sellest oli juba üle kaheteistkümne aasta.
Tõstsin isegi käed üles, kui sel kombel relvaga ähvardati, aga vanem pihtipudaslane käskis püssid ära panna, tema õue peal küll kedagi maha ei kõmmutata. Küsisin, kas ta on doktor Forsman, ta möönis, et on, lisas, et teab ka minu nime; abivaimulik Rantanen oli helistanud Kauhavalt ja rääkinud, et oli käinud Lapual kokku leppimas, et mind igiteele saadetaks: Pihtipudasel oli mind juba oodatud ja oodati veel kaugemal idas.
Forsman kamandas mind sirelilehtlasse senikauaks, kuni karstulalased said oma jutud räägitud ja lahkusid. Takkala käis sirelilehtla suul minuga jumalaga jätmas, soovis head reisi paradiisi. Ma ei vastanud selle peale midagi, kuigi ta oma soovi kordas.
Kui karstulalased olid auto õues ümber keeranud ja ära sõitsid, käskis Forsman mul sisse tulla. Ta kõndis minu ees üle õue, mina komberdasin vermeis jalgel tema kannul ja meie järel tulid Pihtipudase mehed, aga nüüd relvadega vehkimata. Forsman ei viinud mind majja, vaid kõrvalhoonesse, mis oli suveelamu, käskis mul istuda pingile ukse kõrval. Ta ise istus toolile perelaua otsas. Kaminas põles tuli, oma relva demonstreerinud mees läks kaminasse kasehalge lisama. Palusin, et võiksin tulele lähemale istuda, olin olnud ööst saadik märjas aluspesus ning terve öö ja päeva külmetanud.
Forsmani meelest ei olnud mul tema majas ega ka suveelamus uksepingilt kaugemale asja: ei olnud ühelgi isamaareeturil. Istusime siis mõnda aega vaikides.
Forsman küsis, kas vastab tõele, et olin kaheksateistkümnendal aastal koos valgete armeega Tamperes. Vastasin, et sai sealgi oldud. Forsman imestas, et olin reetnud aate, mille eest olin võidelnud ja mille eest paljud relvavennad olid toonud kalleima ohvri isamaa altarile. Ta rääkis, et oli võtnud sõjast osa arstina ning näinud sõjakoledusi ja seda, milliseid ohvreid vabadus meestelt nõudis: talle ei tuleks kunagi pähe reeta kaheksateistkümnenda aasta mälestust, kinnitas ta.
Seletasin jälle, et olin olnud Tamperes laipu koristamas ja Kalevankangase ühishaudadesse vedamas, ja polnud võidelnud, relv käes, ei Tamperes ega mujalgi, sest uskusin, et see, kes mõõga haarab, leiab mõõga läbi ka oma otsa. Forsman ei öelnud selle peale midagi,
