vaatas välja ning kõnetas mööda ruttavat vagunisaatjat. Mees vastas talle. Ta tõmbas pea tagasi, pöördus ja pidi peaaegu kokku põrkama Mary Debenhamiga, kes seisis otse tema selja taga.
„Mis lahti on?” küsis Mary peaaegu hingetult prantsuse keeles. „Miks me peatusime?”
„Ei ole midagi tõsist, mademoiselle. Restoranvaguni all süttis miski põlema. Tuli on kustutatud. Praegu tehakse remonti. Ma kinnitan teile, et mitte mingit hädaohtu pole.”
Mary tegi väikese järsu liigutuse, mis näis hädaohu kui millegi täiesti tähtsusetu kõrvale tõrjuvat.
„Jah, jah, sellest saan ma aru. Aga aeg!”
„Aeg?”
„Jah, see viidab aega.”
„Võimalik küll … jah,” nõustus Poirot.
„Aga aega küll ei ole! See rong peab kell 6.55 Istanbuli jõudma ja Idaekspress väljub teiselt poolt Bosporust kell üheksa. Kui siin tund või paar aega läheb, ei jõua me selle peale.”
„Jah, võimalik,” möönis Poirot.
Ta vaatas Mary Debenhami uudishimuliku pilguga. Naise käsi, mis hoidis kinni aknavõrest, polnud päris kindel ja ka tema huuled värisesid.
„Kas see tähendab teile väga palju, mademoiselle?” küsis Poirot.
„Jah. Jah, tähendab küll. Ma … ma pean sellele rongile jõudma.”
Ta keeras ümber ja läks mööda vagunikoridori kolonel Arbuthnoti juurde.
Kuid tema mure osutus asjatuks. Kümme minutit hiljem alustas rong jälle sõitu. Teinud teel enamiku ajakaost tasa, saabus ta Haydapassarisse ainult viieminutise hilinemisega.
Bosporus oli tormine ja monsieur Poirot ei nautinud ülesõitu. Oma reisikaaslastest sattus ta laeval eemale ega näinud neid enam.
Jõudnud Galatasse, sõitis ta otse hotelli Tokatlian.
2. PEATÜKK
Tokatlianis tellis Poirot enesele vannitoaga numbri, astus siis uksehoidja laua juurde ja päris kirjade järele.
Talle oli tulnud kolm kirja ja üks telegramm. Tema kulmud kerkisid veidi, kui ta telegrammi nägi. See oli ootamatu.
Ta avas telegrammi oma tavapärasel korralikul ja ruttamatul viisil. Trükitud sõnad olid selgesti loetavad.
„Kassneri loos toimus ootamatult teie ennustatud pööre palun tulge kohe.”
„Voilà ce qui est embêtant 7,” pomises Poirot tusaselt. Ta tõstis pilgu kellale.
„Ma pean täna õhtul edasi sõitma,” ütles ta uksehoidjale. „Mis kell väljub Idaekspress?”
„Kell üheksa, monsieur.”
„Kas te saate mulle magamisvagunisse pileti hankida?”
„Kindlasti, monsieur. Praegusel aastaajal pole sellega mingeid raskusi. Rongid on peaaegu tühjad. Kas esimene või teine klass?”
„Esimene.”
„Trés bien, monsieur 8. Kui kaugele te sõidate?”
„Londonisse.”
„Bien, monsieur. Ma hangin teile Londoni pileti ja reserveerin magamiskoha Istanbul-Calais vagunis.”
Poirot vaatas veel kord kella. Kümme minutit puudus kaheksast.
„Kas ma jõuan õhtust süüa?”
„Aga muidugi, monsieur.”
Väike belglane noogutas. Ta läks ja tühistas hotellinumbri tellimuse ning suundus siis läbi vestibüüli restorani.
Ta oli tegevuses kelnerile tellimuse andmisega, kui tema õlale langes kellegi käsi.
„Oh, mon vieux9, missugune ootamatu rõõm,” ütles tema selja taga kellegi hääl.
Rääkija oli vanaldane, lühikest kasvu ja tüse siilisoenguga mees, kes naeratas vaimustatult.
Poirot hüppas püsti.
„Monsieur Bouc!”
„Monsieur Poirot!”
Monsieur Bouc oli belglane ja Rahvusvahelise Magamisvagunite kompanii direktor, tema tutvus Belgia politseijõudude kunagise tähega pärines ammusest ajast.
„Te viibite kodust kaugel, mon cher10,” ütles monsieur Bouc.
„Käisin Süürias ühte väikest probleemi lahendamas.”
„Oh, ja millal te koju sõidate?”
„Täna õhtul.”
„Suurepärane! Mina sõidan ka. See tähendab, ma sõidan Lausanne’i, kus mul on tegemist. Te reisite arvatavasti Idaekspressiga?”
„Jah. Ma palusin just äsja, et mulle magamisvagunisse pilet hangitaks. Ma kavatsesin mõneks päevaks siia jääda, aga sain telegrammi, mis kutsub mind ühe tähtsa asja pärast Inglismaale.”
„Ah!” ohkas monsieur Bouc. „Les affaires, les affaires11! Aga te … te olete nüüd oma kuulsuse tipul, mon vieux!”
„Veidi edu on mul võib-olla tõepoolest olnud.” Hercule Poirot püüdis teeselda tagasihoidlikkust, kuid see ebaõnnestus tal täielikult.
Bouc naeris.
„Hiljem kohtume,” ütles ta.
Hercule Poirot asus lahendama rasket ülesannet: kuidas hoiduda oma vuntside kastmisest supi sisse.
Sellega edukalt toime tulnud, vaatas ta järgmist käiku oodates ringi. Restoranis oli ainult umbes pool tosinat inimest ja vaid kaks neist poolest tosinast inimesest huvitasid Hercule Poirot’d.
Need kaks istusid üsna lähedal paikneva laua ääres. Noorem neist oli meeldiva välimusega kolmekümneaastane noormees, ilmselt ameeriklane, kuid väikese detektiivi tähelepanu ei köitnud niivõrd tema kui ta kaaslane.
See oli kuuekümnenda ja seitsmekümnenda eluaasta vahel olev mees. Mõningast kaugusest näis, et tal on filantroobi leebe näoilme. Tema kiilas pealagi, kumer laup ja naeratav, väga valgeid valehambaid näitav suu paistsid kõik kõnelevat heatahtlikkusest. Ainult silmad rääkisid sellele vastu. Need olid väikesed, sügaval pealuus paiknevad ning kavalad. Ja mitte üksnes seda. Kui mees oma noorele kaaslasele mingit märkust tehes laualt üles vaatas, peatus tema pilk hetkeks Poirot’l ning väljendas selle hetke vältel kummalist pahatahtlikkust ja ebaloomulikku pinevust.
Siis
Vaat see on alles tüütu.
Väga hea, härra.
Vana sõber.
Armas sõber.
Äriasjad, äriasjad.
