hääl. See hääl oli vabandav ja veidi hingetu.
„Ühtki teist vaba kohta pole, monsieur. See härra peab siia tulema.”
Rääkides avas ta koridoriakna ja hakkas Poirot’ pagasit sisse tõstma.
Tema häälest kostev vabandus tegi Poirot’le mõningat lõbu. Mehele oli kahtlemata lubatud head jootraha, et ta jätaks kogu kupee ühe reisija käsutusse. Kuid isegi kõige rikkalikum jootraha kaotab mõju, kui kompanii direktor viibib rongis ja annab korraldusi.
Tõstnud kohvrid pakiriiulitele, väljus vagunisaatja kupeest.
„Voilà, monsieur,” ütles ta. „Kõik on korras. Teie magamiskoht on ülemine – number 7. Ühe minuti pärast asume teele.”
Ta ruttas mööda koridori minema. Poirot astus uuesti kupeesse.
„Midagi niisugust olen ma harva näinud,” märkis ta heatujuliselt. „Vagunisaatja tõstab oma käega kohvreid! Ennekuulmatu lugu!”
Kaasreisija naeratas. Ta oli ilmselt oma pahameelest võitu saanud ja tõenäoliselt otsustanud, et ainus võimalus on võtta olukorda filosoofiliselt.
„Rong on päris täis,” ütles ta.
Veduri poolt kostis pikk ja kurvameelne vile. Mõlemad mehed astusid koridori.
Väljas hüüdis kellegi hääl:
„En voiture! 17”
„Läheb sõiduks,” ütles MacQueen.
Kuid sõit ei alanud veel. Kostis uus vile.
„Kuulge, härra,” ütles noor ameeriklane äkki, „kui te eelistate alumist magamiskohta – kergem ligi pääseda ja nii edasi –, siis võite selle endale võtta.”
Meeldiv noormees.
„Ei, ei,” protesteeris Poirot. „Ma ei taha, et te …”
„Ärge muretsege …”
„Te olete väga lahke …”
Mõlemapoolsed viisakusavaldused.
„Tegemist on üheainsa ööga,” seletas Poirot. „Belgradis …”
„Oh, saan aru. Te sõidate Belgradi …”
„Mitte just täpselt. Vaadake …”
Rong tegi järsu jõnksu. Mõlemad mehed pöördusid akna poole ja vaatasid pikka valgustatud perrooni, mis hakkas neist aeglaselt mööda libisema.
Idaekspress alustas oma kolmepäevast teekonda läbi Euroopa.
3. PEATÜKK
Järgmise lõuna ajal jõudis monsieur Hercule Poirot restoranvagunisse väikese hilinemisega. Ta oli vara tõusnud ja peaaegu üksi hommikust söönud ning seejärel kogu ennelõuna uurinud märkmeid, mis puudutasid tema kiire tagasisõidu põhjuseks olevat juhtumit. Oma reisikaaslasi oli ta vähe näinud.
Juba laua ääres istuv monsieur Bouc viipas oma sõbrale tervituseks ja kutsus ta enda vastas olevale vabale kohale. Poirot võttis istet ning märkas varsti, et istus lauas, mida teenindati esimesena ja valituimate roogadega. Need olid harukordselt maitsvad.
Alles siis, kui nad sõid hõrku koorejuustu, lubas monsieur Bouc oma tähelepanul toidult kõrvale kalduda, ta oli jõudnud lõunastamise staadiumi, kus inimene muutub filosoofiliseks.
„Ah!” ohkas ta. „Kui mul vaid oleks Balzaci sulg! Ma kirjeldaksin seda stseeni.”
Ta tegi laia käeviipe.
„Hea mõte,” ütles Poirot.
„Ah, te olete minuga nõus? Seda pole arvatavasti varem tehtud? Aga ometi on kõik nii romantiline, mu sõber. Meid ümbritsevad kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvad kõikvõimalikus vanuses inimesed. Kolm päeva veedavad need üksteisele võõrad inimesed koos. Nad magavad ja söövad ühe katuse all, nad ei pääse üksteisest eemale. Kui kolm päeva on läbi, lähevad nad lahku, igaüks oma teed, ega näe üksteist võib-olla enam iialgi.”
„Aga oletame,” ütles Poirot, „et juhtub mingi õnnetus …”
„Oh ei, mu sõber …”
„Ma möönan, et teie seisukohast oleks see kahetsusväärne. Oletame seda siiski hetkeks. Sel juhul võib-olla ühendaks kõiki siin viibijaid … surm.”
„Veel lonks veini,” ütles monsieur Bouc kiiruga valades. „Teie mõtted on haiglased, mon cher18. Võib-olla pole teie seedimine korras.”
„On tõsi,” nõustus Poirot, „et Süüria toidud ei olnud mu kõhule võib-olla just kõige paremini vastuvõetavad.”
Ta rüüpas veini. Siis nõjatus ta istme seljatoele ja laskis pilgul mõtlikult restoranvagunis ringi käia. Seal viibis kolmteist – nagu oli öelnud monsieur Bouc – kõikvõimalikesse klassidesse ja kõikvõimalikesse rahvustesse kuuluvat inimest. Ta silmitses neid.
Vastaslauas istus kolm meest. Need olid Poirot’ oletust mööda üksikud reisijad, keda restoranvaguni kelnerid olid oma tavapärase eksimatusega hinnanud ja ühte lauda paigutanud. Suurt kasvu tõmmu itaallane torkis mõnuga hambaid. Tema vastas istuval kõhnal korralikus rõivas inglasel oli hästi väljaõpetatud teenri ilmetu nägu. Inglase kõrval istus eredavärvilist ülikonda kandev kogukas ameeriklane – võib-olla proovireisija.
„Asju tuleb suurelt ette võtta,” ütles ta valju ninahäälega.
Itaallane võttis hambaorgi suust ja vehkis sellega.
„Igatahes,” nõustus ta. „Seda räägin ma kogu aeg.”
Inglane vaatas aknast välja ja köhatas.
Poirot’ pilk liikus edasi.
Väikese laua ääres istus väga sirgelt üks inetumaid vanu naisi, keda ta oli kunagi näinud. See oli suursugune inetus, mis pigemini lummas, kui tekitas vastumeelsust. Naise kaela ümbritses suurtest pärlitest kee ja need pärlid, nii ebatõenäoline kui see ka ei tundunud, olid ehtsad. Tema sõrmed olid täis sõrmuseid, sooblinahkse kasuka oli ta õlgadele lükanud. Väga väike ja ilmselt kallis ümmargune must müts oli kokkusobimatu selle alt paistva kollase kärnkonnanäoga.
Naine rääkis parajasti kelneriga, tema hääl oli selge ja toon viisakas, kuid täiesti autokraatlik.
„Palun teid olla nii lahke ja viia mu kupeesse pudel mineraalvett ning suur klaas apelsinimahla. Olge hea ja korraldage, et ma saaksin õhtusöögiks kastmeta kanapraadi ja keedetud kala.”
Kelner vastas aupaklikult, et kõik saab tehtud.
Naine tõusis kerge armuliku noogutusega. Tema pilk langes Poirot’le ja liikus ükskõikse aristokraatlikkusega edasi.
„See on vürstinna Dragomirova,” ütles
Vagunisse!
Armas sõber.
