tema omi enne, kui lehest lahti lasid. Näoilmet neutraalsena hoides vaatas Celaena paberile. Seal oli üksainus nimi: Archer Finn.
Kulus iga gramm tahtejõudu ja enesealalhoiu instinkti, et ta oma šokki ei reedaks. Celaena tundis Archerit – tundis kolmeteistkümnendast eluaastast peale, kui poiss Palgamõrvarite Kantsi õppima saabus. Poiss oli paar aastat vanem ja juba kõrgelt hinnatud prostituut… kes vajas veidi väljaõpet, et kaitsta end oma üsna kadedate klientide eest. Ja ka nende abikaasade eest.
Archer ei pannud kunagi pahaks Celaena naeruväärset plikalikku armumist temasse. Tegelikult lasi ta Celaenal koguni katsetada endaga flirtimist ja enamasti muutis see neiu üleni kihistavaks segapuntraks. Nüüd polnud Celaena teda muidugi pärast Endovieri minekut aastaid näinud, kuid ta poleks iial arvanud, et Archer millekski selliseks võimeline on. Poiss oli nägus ja lahke ja joviaalne, mitte nii ohtlik krooni reetur, kelle surma kuningas sooviks.
See oli absurdne. Kes iganes kuningale sellist informatsiooni andis, oli üks neetud idioot.
„Ainult tema või ka kõik tema kliendid?” pahvatas Celaena.
Kuningas naeratas talle aeglaselt. „Sa tunned siis Archerit? Ei üllata mind.” Õrritamine – väljakutse.
Celaena üksnes vahtis enda ette ja sundis end tahtejõuga rahunema ning hingama. „Varem. Ta on erakordselt hästi kaitstud mees. Mul läheb aega, et talle ligi pääseda.” Kui ettevaatlikud sõnad ja kui muretult sõnastatud. Mida ta tegelikult vajas, oli aeg. Ta pidi teada saama, kuidas Archer sellesse plindrisse sattus – ja kas kuningas rääkis üldse tõtt. Kui Archer oli tõesti reetur ja mässaja… noh, selle sai ta ka hiljem välja selgitada.
„Siis on sul aega üks kuu,” jätkas kuningas. „Ja kui ta pole selleks ajaks mulla all, mõtlen su ametikoha ehk ümber, plika.”
Celaena noogutas alandlikult, järeleandlikult, tänulikult. „Aitäh, Tema Majesteet.”
„Kui oled Archeri kõrvaldanud, annan sulle nimekirjas järgmise nime.”
Celaena oli kõigest hingest vältinud kuningriikide poliitikat – eriti nende mässajaid – nii palju aastaid ja nüüd haarati ta otse selle sisse. No tõesti imetore.
„Tegutse kähku,” hoiatas kuningas. „Ole diskreetne. Sinu tasu Niralli eest on juba su kambris.”
Celaena noogutas taas ja torkas paberitüki taskusse.
Kuningas põrnitses teda. Celaena vaatas kõrvale, kuid sundis suunurka üles viskuma ja silmi jahirõõmust sädelema. Viimaks tõstis kuningas pilgu lakke. „Võta see pea ja kao siit.” Ta pistis Niralli sõrmuse taskusse ja Celaena neelas vastikustukse alla. Trofee.
Ta korjas pea tumedaid juukseid pidi üles ja haaras maha raiutud käe ning toppis need kotti. Heites ainult ühe pilgu kaameks tõmbunud Dorianile, keeras ta kannapealt ringi ja lahkus.
Dorian Havilliard seisis vaikuses, kui teenrid kambrit ümber korraldasid ja hiiglasliku tammelaua ning uhked toolid ruumi keskele tirisid. Neil pidi kolme minuti pärast algama nõukogu koosolek. Ta vaevu kuulis Chaoli, kui too palus luba lahkuda, sest soovis anda Celaenale edasisi juhiseid. Tema isa mühatas nõusolevalt.
Celaena tappis selle mehe ja tema naise. Ja tema enda isa andis selleks käsu. Dorian suutis vaevu neile kummalegi otsa vaadata. Ta uskus lõpuni oma suutlikusse isa veenda, et too hindaks pärast nende mässajate massilist tapmist talvepüha eel Eyllwes oma brutaalse poliitika ümber. Nüüd tundus, nagu poleks seal olnud mingit vahet. Ja Celaena…
Niipea, kui teenrid lõpetasid laua paikapaneku, libises Dorian oma tavapärasele kohale isa paremal käel. Nõukogu liikmeid hakkas sisse nõrisema koos hertsog Perringtoniga. Too sammus otse kuninga juurde ja asus talle midagi pomisema nii vaikselt, et Dorian seda ei kuulnud.
Dorian ei vaevunud kellelegi midagi ütlema ja jõllitas lihtsalt veekannu enda ees. Celaena ei paistnud nüüdsama üldse enda moodi olevat.
Tegelikult oli Celaena nende kahe kuu jooksul pärast kuninga kangelaseks nimetamist olnud just nimelt selline. Tema toredad kleidid ja uhked rõivad kadusid ühtäkki ning neid asendasid halastamatud liibuv must särk ja püksid. Pikka patsi punutud juuksed langesid aga alatasa kantava tumeda keebi voltidesse. Celaena oli imeilus tont – ja kui piiga Doriani vaatas, tundus, nagu ei tunneks ta meest üldse ära.
Dorian heitis pilgu lahtisele uksele, kust Celaena paar hetke varem lahkus.
Dorian mõtles endamisi: kui Celaena suutis inimesi niimoodi tappa, oleks tal liigagi kerge ju mind uskuma panna tunnetest minu vastu. Sundida ennast uskuma, et ta tunneb midagi minu vastu. Muuta Celaena enda liitlaseks – panna ta end piisavalt armastama, et astuksin tema nimel isale vastu. Et hoolitseksin selle eest, et ta kangelaseks määrataks…
Dorian ei suutnud viimast mõtet lõpetada. Ta pidi Celaenat külastama – näiteks homme. Lihtsalt selleks, et näha, kas ta võis eksida.
Kuid ta mõtiskles paratamatult selle üle, kas ta oli iial Celaenale midagi tähendanud.
Celaena sammus rutakalt ja vaikselt mööda koridore ja treppe ning läks juba tuttavat teed mööda lossi kanalisatsioonikäikudesse. See oli sama kanal, mis voolas mööda tema salakäigust, kuigi siin haises märksa hullemini tänu teenritele, kes peaaegu iga tund sinna jäätmeid kallasid.
Pikas maa-aluses käigus kajasid tema sammud, seejärel ka teised – Chaoli omad. Kuid tüdruk ei öelnud midagi enne, kuni peatus veepiiril ja kiikas jõe mõlemal kaldal avanevate võlvkaarte poole. Seal polnud kedagi.
„Noh,” ütles ta üle õla vaatamata, „ütled tere ka või järgned lihtsalt mulle kõikjale?” Celaena keeras end ümber, et mehega vastamisi seista, kott ikka veel käe otsas kõlkumas.
„Käitud endiselt kuninga kangelasena või oled taas Celaena?” Tõrvikuvalguses lõid ta pronksjad silmad sätendama.
Muidugi oleks Chaol erinevust märganud, tema märkas kõike. Celaena polnud kindel, kas see meeldis talle või mitte. Eriti siis, kui Chaoli sõnad kergelt salvasid.
Kui ta ei vastanud, küsis Chaol: „Kuidas Bellhaven oli?”
„Sama nagu alati.” Celaena teadis täpselt, mida mees mõtleb. Ta tahtis teada, kuidas missioon kulges.
„Ta võitles sinuga?” Chaol osutas lõuaga koti poole Celaena peos.
Neiu kehitas õlgu ja keeras tagasi tumeda jõe poole. „Polnud midagi, millega ma toime ei tuleks.” Ta heitis koti jõkke. Nad vaatasid vaikides, kuidas see hüples ja viimaks aeglaselt vajus.
Chaol köhatas kurgu puhtaks. Celaena teadis, et mees vihkab seda. Kui ta käis oma esimesel missioonil ühes Meah’ majas, rannikut pidi edasi, tammus Chaol enne ta lahkumist tuhat korda ringiratast. Celaena arvas toona ausalt, et mees palub tal mitte minna. Ja kui ta siis saabus, sabas maha raiutud pea ning isand Carlini mõrva ümber keerlevad kuulujutud, kulus Chaolil terve nädal enne, kui mees üldse talle silma vaatas. Aga mida ta siis ootas?
„Millal sa uut missiooni alustad?” küsis Chaol.
„Homme. Või ülehomme. Mul on vaja puhata,” lisas tüdruk kiirelt mehe kulmukortsutuse peale. „Ja pealegi, see võtab ainult päev või paar, et saada teada, kui valvatud Archer on ja mis moodi ma peaks lähenema. Loodetavasti ei lähe mul isegi vaja seda kuud, mille kuningas mulle eraldas.” Ja loodetavasti on Archeril mõned vastused selle kohta, kuidas ta kuninga nimekirja jõudis ning mis plaanidele
