style="font-size:15px;"> Chaol Westfall spurtis läbi jahipargi, Celaena kõrval sammu pidamas. Karge hommikuõhk mõjus Chaoli kopsudes klaasikildudena, hingus tõmbus ta ees pilveks. Nad mässisid end liigselt koormamata parimal viisil sisse – peamiselt olid neil vaid särgi- ja kindakihid –, kuid isegi keha mööda nõrguvast higist hoolimata raputas Chaoli kibekülm.
Chaol teadis, et ka Celaena külmetab – neiu nina lõpetas roosakas ots, jume oli põskedel tõusnud kõrgele ja kõrvad kumasid erepunaselt. Pilku märgates välgatas Celaena talle irve, vapustavad türkiissinised silmad täis valgust. „Väsinud?” õrritas ta. „Ma teadsin, et sa ei viitsi treenida, kui eemal olen.”
Chaol lasi kuuldavale hingeldava naeru. „Sina kindlasti oma missioonil ei treeninud. Ma pean sel hommikul oma sammu juba teist korda sinu pärast aeglustama.”
Alatu vale. Celaena püsis kenasti kõrval ja oli nõtke nagu läbi metsa hüplev hirv. Vahel leidis Chaol, et hirmus raske on mitte jõllitada – vahtida seda, kuidas naine liikus.
„Räägi, räägi seda endale,” ütles Celaena ja kiirendas pisut sammu.
Chaol suurendas tempot, sest ei soovinud lasta end jooksurajal maha jätta. Teenrid lükkasid jahiparki katvasse lumme küll raja sisse, ent maapind oli endiselt jala all jäine ja reetlik.
Mees hakkas viimasel ajal üha enam taipama, kui väga ta vihkas seda, kui Celaena ta jälle maha jättis. Kui väga ta vihkas seda, kui Celaena asus nendele neetud missioonidele ega võtnud temaga ühendust päevade või nädalate kaupa. Chaol ei teadnud, kuidas või millal see juhtus, ent mingil moel hakkas ta hoolima sellest, kas Celaena tuleb tagasi või mitte. Ja pärast kõike seda, mida nad olid koos läbi elanud…
Chaol tappis duellil Caini. Tappis Celaena päästmiseks. Osa temast ei kahetsenud seda, osa temast teeks seda silmagi pilgutamata uuesti. Ent teine osa äratas teda endiselt keset ööd üles, läbi leotatud higist, mis meenutas liiga palju Caini verd.
Celaena heitis mehe poole pilgu. „Mis on?”
Chaol võitles kerkiva süütundega. „Hoia pilk rajal või sa libastud.”
Vähemalt kordki kuulas neiu sõna. „Tahad sellest rääkida?”
Jah. Ei. Kui leidus aga üldse keegi, kes mõistaks süüd ja raevu, millega ta Caini tapmisele mõteldes maadles, pidi see olema Celaena. „Kui sageli,” küsis Chaol hingetõmmete vahel, „mõtled sina inimestele, kelle oled tapnud?”
Celaena pilk nähvas mehe poole ja ta aeglustas sammu. Chaol ei tundnud vajadust peatuda ja oleks ehk jooksmist jätkanud, kuid Celaena rabas tal küünarnukist ning sundis seisatama. Naise huuled moodustasid õhukese joone. „Kui arvad, et minu üle on enne hommikueinet kohut mõista kuidagimoodi hea mõte…”
„Ei,” hingeldas Chaol raskelt. „Ei – ma ei mõelnud seda nii…” Ta neelas paar hingetõmmet alla. „Ma ei mõistnud kohut.” Kui ta oma pagana hingeõhu tagasi saaks, oleks ta selgitanud, mida selle all mõtles.
Celaena silmad olid sama külmunud kui park Chaoli ümber, kuid siis kallutas neiu pea küljele. „Kas see puudutab Caini?”
Selle nime kuulmine neiu suust ajas Chaoli hambad risti, kuid ta suutis noogutada.
Jää Celaena silmades sulas täielikult. Chaol vihkas kaastunnet ta silmis, tema mõistvust.
Chaol oli kaardiväe kapten – ükskord ta lihtsalt pidi kellegi tapma. Ta oli kuninga nimel näinud ja teinud juba küllalt, ta võitles meestega, vigastas neid. Niisiis poleks tal üldse pidanud olema neid tundeid. Ja kindlasti poleks ta pidanud rääkima neist temale. Nende vahel jooksis piir, kusagil see oli. Ja Chaol uskus üsna kindlalt, et oli viimasel ajal sellele üha lähemale nihkunud.
„Ma ei unusta iial inimesi, kelle olen tapnud,” vastas Celaena. Tema hingeõhk kähardus õhku nende vahel. „Isegi neid, kelle tapsin selleks, et mina saaksin elada. Näen endiselt nende nägusid, mäletan ikka veel konkreetset lööki, mida vajasin nende surmamiseks.” Ta silmitses luiseid puid. „Mõnel päeval tundub, nagu tegi seda keegi teine. Ja enamiku elude puhul on mul hea meel, et ma need lõpetasin. Aga pole vahet, mis põhjusel – see röövib iga kord tükikese endast. Ei usu, et ma neid iial unustan.”
Ta pilk leidis taas Chaoli, mees noogutas.
„Aga, Chaol,” ütles Celaena ja tugevdas haaret Chaoli käsivarrel. Haaret, mille mees jõudis juba unustada. „See, mis juhtus Cainiga, polnud palgamõrv ega isegi külmavereline tapmine.” Chaol üritas tagasi astuda, kuid Celaena hoidis kõvasti kinni. „See, mida sina tegid, polnud autu tegu – ja ma ei ütle seda üksnes seepärast, et see oli minu elu, mille sa päästsid.” Ta vaikis pika hetke jooksul. „Sa ei unusta iial Caini tapmist,” lausus ta viimaks. Kui neiu pilk Chaoli silmadega kohtus, prõmmis mehe süda nii kõvasti, et ta tundis seda üle keha. „Kuid ma ei unusta iial ka seda, et tegid seda minu päästmiseks.”
Kiusatus vajuda naise soojusesse lõi Chaoli peaaegu tuikuma. Ta sundis end Celaena haardest sammu tagasi astuma ja uuesti noogutama. Nende vahel oli piir. Kuningas ei mõtleks võib-olla suurt midagi nende sõprusest, kuid selle viimase piiri ületamine võis nende mõlema jaoks surmavaks osutuda. See paneks kuninga kahtlema tema ustavuses, ametis, kõiges.
Ja kui Chaol pidi iial valima oma kuninga ja Celaena vahel… Ta palvetas Wyrdi poole, et ei peaks kunagi selle otsusega silmitsi seisma. Jääda kindlameelselt siiapoole piiri on loogiline valik. Ja ka õilis valik, sest Dorian… Ta ju näeb, kuidas Dorian endiselt Celaenat vaatab. Ta ei reeda oma sõpra sel moel.
„Nojah,” nentis Chaol sunnitud kergusega, „ilmselt võib tõesti kunagi kasulikuks osutuda, kui Adarlani Palgamõrvar sulle teene võlgu jääb.”
Celaena kummardas. „Teie teenistuses.”
Sedapuhku oli Chaoli naeratus ehtne.
„Tulge nüüd, kapten,” ergutas Celaena aeglast sörki alustades. „Mul on kõht tühi ja ma ei kavatse siin oma tagumiku otsast külmetada.”
Chaol itsitas omaette ja nad jooksid edasi läbi pargi.
Lõpetamise järel tudisesid Celaena jalad ja kopsud olid külmast ning pingutusest nii hellad, et võisid tema arust vabalt ka veritseda. Nad aeglustasid reipa kõnnakuni, kui võtsid suuna palee soojendava sisemuse – ja hiiglasliku hommikueine poole, mille Celaena plaanis vägagi enne oma osturetke alla kugistada.
Nad sisenesid lossiaeda ja põiklesid kruusaradade ning kõrguvate hekkide vahel. Celaena hoidis käelabasid kaenla all. Isegi kinnastega kaitstud sõrmed olid kangeks külmunud. Ja kõrvad lausa valutasid. Võib-olla tuleb hakata pea ümber salli kandma, kuigi Chaol narriks teda selle tõttu halastamatult.
Ta kiikas kõrvale kaaslase poole. Chaol hakkas rõivastuse väliskihte maha koorima ja paljastas kehale liibunud higist läbiimbunud särgi. Nad keerasid ümber ühe heki ja Celaena pööritas silmi, nähes teerajal ootavat vaatepilti.
Igal hommikul leidis üha enam daame ettekäändeid, et jalutada aias täpselt pärast koidikut. Esmalt promeneeris seal vaid paar noort naist. Nad heitsid ühe pilgu Chaolile ja tema higistele, liibuvatele riietele ning aeglustasid sammu. Celaena võinuks vanduda, et nende silmad tungisid peast välja ja keeled plartsatasid maha.
Järgmisel hommikul ilmusid nad jälle rajale ja kandsid aina ilusamaid kleite. Päev pärast seda sugenes juurde veel tüdrukuid. Ja siis
