küll enne koitu ärkama, et endid nii kaunilt riietada lasta.
„Mis on?” küsis Chaol kulme kergitades.
Celaena ei teadnud, kas ta lihtsalt ei märganud või ei tahtnud midagi öelda, kuid… „Aed on ühe talvehommiku kohta päris rahvarohke,” poetas ta ettevaatlikult.
Chaol kehitas õlgu. „Mõned lähevad täitsa lolliks, kui on pidanud terve talve sees sitsima.”
Või nad lihtsalt naudivad kaardiväekapteni ja tema lihaste vaatepilti.
Ent Celaena ei öelnud muud kui: „Ahah,” ja klõpsas suu kinni. Polnud vajadust näpuga näidata, kui Chaol oli niivõrd tuhm. Eriti seetõttu, et mõned daamid olid erakordselt ilusad.
„Sa lähed täna Riftholdi Archeri järele nuhkima?” küsis Chaol vaikselt, kui rada kihistavatest, punastavatest plikadest meeldivalt tühjaks jäi.
Celaena noogutas. „Tahan tema ajakavast aimu saada, niisiis ilmselt jälitan teda.”
„Miks ma ei võiks sind aidata?”
„Sest mul pole sinu abi vaja.” Celaena teadis, et Chaol tõlgendab seda tõenäoliselt ülbusena. Ja osaliselt see nii oligi – aga… kui mees sellesse sekkub, ajab see asjad keeruliseks, kui tekib vajadus Archer ohutusse kohta toimetada. Muidugi pärast seda, kui Celaena on temalt tõe välja pigistanud – ja kuulnud seda, mis plaane kuningas silmas pidas.
„Ma tean, et sa ei vaja mu abi. Lihtsalt mõtlesin, et äkki tahad…” Chaoli hääl hääbus ja seejärel raputas ta pead, nagu noomiks end. Celaena avastas, et oleks tahtnud teada, mida mees öelda plaanis, kuid kõige parem oli lasta sel teemal minna.
Nad keerasid ümber järgmise heki. Lossi sisemus oli nii lähedal, et Celaena peaaegu ägas selle hõrgu soojuse peale mõtlemisest, kuid siis…
„Chaol.” Doriani hääl lõikas läbi krõbekülma hommiku.
Nüüd ägas Celaena tõesti vaevukuuldavalt. Chaol heitis talle hämmeldunud pilgu enne, kui nad pöördusid ja nägid Doriani nende poole sammumas, sabas mingi blond nooruk. Celaena nägi seda peenelt riietatud noormeest esimest korda. Kutt paistis olevat umbes sama vana kui Dorian, ent Chaol tõmbus jäigaks.
Nooruk ei paistnud endast ohtu kujutavat, kuigi Celaena oli piisavalt tark, et sellises õukonnas mitte kedagi alahinnata. Mees kandis puusal ainult pistoda ja tema kahvatu nägu näis hommiku kargusest hoolimata üpris joviaalne.
Celaena avastas, et Dorian vaatas teda kerge naeratusega, silmas lõbus kuma, mis tekitas tahtmise talle vastu kõrvu anda. Seejärel kiikas prints Chaoli poole ja mugistas naerda. „Ja mina veel mõtlesin, et kõik need daamid tulid nii vara Rolandit ja mind vaatama. Kui nad kõik nüüd koledasti külma saavad, annan nende isadele teada, et süüdi oled sina.”
Chaoli põsed värvusid õige pisut jumekamaks. Ta polnudki siis nii taipamatu nende hommikupubliku osas, kui ta Celaenat uskuma pani. „Lord Roland,” ütles ta Doriani sõbrale napilt ja kummardas.
Blond noormees kummardas vastu. „Kapten Westfall.” Tema hääl kõlas piisavalt meeldivana, kuid midagi selles pani Celaena mõtlema. See polnud lõbusus ega kõrkus ega viha… Ta ei osanud sellele nime anda.
„Lubage tutvustada oma nõbu,” ütles Dorian talle ja patsutas Rolandit õlale. „Lord Roland Havilliard Meah’st.” Ta sirutas Celaena poole käe. „Roland, see on Lillian. Töötab mu isa heaks.”
Nad kasutasid endiselt varjunime, kui Celaena ei saanud vältida õukonnaliikmetele otsa jooksmist. Paraku teadis enamik mingil määral, et neiu ei viibinud palees haldustotruste või poliitika pärast.
„Rõõm,” ütles Roland vöökohast kummardades. „Saabusite õukonda alles hiljuti? Ma ei usu, et olen teid varasematel aastatel näinud.”
Juba tema kõneviis andis Celaenale piisavalt palju teada noormehe taustast naiste juures. „Saabusin sel sügisel,” ütles Celaena veidi liiga vaikselt.
Roland naeratas talle õukondlase naeratust. „Ja mis tööd te siis mu onu heaks teete?”
Dorian niheles. Chaol jäi täiesti liikumatuks, kuid Celaena vastas Rolandi naeratusele: „Matan kuninga vastaseid sinna, kust keegi neid iial ei leia.”
Tema üllatuseks kõkutas Roland naerda. Celaena ei söandanud Chaoli poole vaadata, sest sealt tuleb hiljem kindlasti peapesu. „Olen kuninga kangelasest kuulnud. Ei arvanud, et selleks osutub keegi nii… kaunis olevus.”
„Mis teid lossi toob, Roland?” nõudis kapten. Kui Chaol Celaenat niimoodi vaatas, jooksis neiu tavaliselt vastassuunas minema.
Roland naeratas jälle. Ta naeratas liiga palju – ja liiga sujuvalt. „Tema Majesteet pakkus mulle kohta oma nõukogus.” Chaoli silmad vihisesid Doriani poole, too kehitas kinnituseks õlgu. „Saabusin eile öösel. Alustan täna.”
Chaol naeratas – kui seda võis nii nimetada. See oli pigem hammaste välgutamine. Jah, Celaena kohe kindlasti jookseks, kui Chaol teda niimoodi vaataks.
Dorian luges samuti pilgu läbi ja kõkutas meelega kaasa. Ent enne, kui prints jõudis suu lahti teha, uuris Roland Celaenat edasi, pisut liiga usinalt. „Vahest saame tulevikus üksteisega tööd teha, Lillian. Teie amet erutab mind.”
Celaenal polnud midagi selle vastu, et temaga tööd teha… Kuid mitte nii, nagu seda mõtles Roland. Celaena töövahenditeks on pistoda, labidas ja tähistamata hauakalm.
Justkui neiu mõtteid lugedes pani Chaol talle kukla peale suunava käe. „Oleme hommikusöögile hilinemas,” kummardas ta pead Doriani ja Rolandi poole. „Õnnitlused ametisse nimetamise puhul.” Ta kõlas nii, nagu oleks rääsunud piima alla neelanud.
Ja kui Celaena lasi Chaolil end lossi talutada, taipas ta, et vajab hädasti vanni. Aga sellel polnud midagi pistmist higiste riietega, sellel kõigel oli pistmist Roland Havilliardi õlise irve ja hulkuva pilguga.
Dorian vaatas, kuidas Celaena ja Chaol hekkide taha kadusid, kapteni käsi endiselt naise turjal. Ja Celaena ei teinud midagi, et seda maha raputada.
„Ootamatu valik sinu isalt, isegi sellise võistluse puhul,” arutles Roland tema kõrval.
Dorian surus enne vastamist ärrituse alla. Talle polnud nõbu kunagi eriti meeldinud, kellega pidi lapsepõlves vähemalt kaks korda aastas kohustuslikus korras seltsima.
Chaol lausa vihkas Rolandit ja millal iganes viimane vestluses teemaks tuli, saatsid seda väljendid nagu „sepitsev närakas” ja „vingerdav, hellitatud eesel”. Vähemalt nii Chaol kolm aastat tagasi möirgas, kui andis Rolandile näkku sellise obaduse, et noorukil pilt silme eest kadus.
Aga Roland vääris seda. Vääris piisavalt, et see ei seganud Chaoli laitmatut mainet ega hilisemat ülendamist kaardiväekapteniks. Kui üldse, tõstis see Chaoli staatust teiste valvurite ja väheldasemate aadlike seas.
Kui ta piisavalt julgust kogub, kavatseb kindlasti isalt uurida, mida too küll mõtles, kui Rolandi nõukokku määras. Meah oli väike, ehkki jõukas rannikulinn Adarlanis, kuid reaalset poliitilist võimu sel polnud. Sellel puudus isegi püsiv sõjavägi, kui linnavalvet mitte arvestada. Roland oli isa nõbu poeg, võib-olla tundis kuningas, et nõukogu saalis peab rohkem Havilliardi verd nägema. Samas oli Roland kogenematu ja näis alati huvituvat rohkem plikadest kui poliitikast.
