style="font-size:15px;"> 3
Celaena spurtis katkendlikult hingates läbi salakäigu pimeduse. Ta heitis pilgu üle õla ja avastas, et Cain irvitab talle otsa, silmad kui hõõguvad söed.
Ükskõik, kui kiiresti Celaena jooksis, mehe jälitav kõnnak hoidis teda vaevata otse neiu kannul. Tema järel voogas rohelistest Wyrdi märkidest slepp ja nende imelik kuju ning sümbolid valgustasid iidseid kiviplokke. Ja Caini taga, pikad küünised maad kratsimas, loivas Ridderak.
Celaena koperdas, kuid jäi püsti. Iga samm mõjus nagu mudast läbi loovimine. Ta ei saanud Cainist lahti. Mees saab ta lõpuks kätte. Ja kui Ridderak ta enda valdusesse saab… Celaena ei söandanud uuesti vaadata neid olendi suust välja turritavaid, liiga suuri hambaid ega põhjatuid silmi, mis kiiskasid soovist ta tükkhaaval alla neelata.
Cain kõkutas naerda ja see hääl kriipis kiviseinu. Nüüd oli ta lähedal. Piisavalt lähedal, et sõrmed riivasid Celaena kukalt. Cain sosistas ta nime, tema pärisnime ja Celaena kriiskas, kui…
Ta ärkas õhku ahmides ja Elena Silma pihku pigistades. Celaena otsis ruumidest tihkemaid varje, kumavaid Wyrdi märke, jälgi sellest, et seinavaibaga varjatud salauks oli lahti. Ent polnud muud kui sureva kaminatule pragin.
Celaena vajus pehmetele patjadele tagasi. Ainult õudusunenägu. Cain ja Ridderak olid kadunud ja Elena ei tülita teda enam iialgi. See sai mööda.
Arvukate tekikihtide all magav Välejalg pani oma pea Celaena kõhule. Celaena puges sügavamale teki alla, mässis käed koera ümber ja sulges siis silmad.
See oli möödas.
Celaena heitis varahommikuse karge udu sees pulga üle jahimetsa laia välja. Välejälg sööstis kahvatust rohust teele nagu kuldne piksenool ja oli nii nobe, et Celaena lasi kuuldavale madala ja tunnustava vile. Tema taga laksutas Nehemia keelt, pilk kiirel koeral. Nüüd, mil Nehemia üritas nii usinalt kuninganna Georginat enda poole võita ja kuninga Eyllwe plaanide kohta infot koguda, oli koidik tavaliselt ainus aeg, kus nad üldse üksteist näha said. Kas kuningas teadis, et printsess oli üks nuhkidest, keda ta mainis? Ei, sest muidu poleks ta iial Celaenat oma kangelaseks usaldanud, sest nende sõprus oli laialt teada.
„Miks Archer Finn?” arutles Nehemia eülve keeles ja hoidis häält vaiksena. Celaena oli oma uusimat missiooni talle selgitanud, kuigi esitas üksikasju vaid lühidalt.
Välejalg jõudis pulgani ja leekis nende juurde tagasi, pikk saba võidukalt lehvimas. Kuigi koer polnud veel täismõõdus, oli ta juba ebanormaalselt suur. Dorian polnud iial maininud täpset tõugu, kellega kutsika ema paaritus. Välejala suurust arvestades võis see olla hundikoer. Või päris hunt, kuid Välejala leebet iseloomu teades tundus see ebareaalne.
Celaena kehitas Nehemia küsimuse peale õlgu ja toppis käed keebi karusnahaga ääristatud taskutesse. „Kuningas arvab… ta arvab, et Archer on osa mingist salaliikumisest tema vastu. Liikumisest siin Riftholdis ja selle eesmärgiks on ta troonilt tõugata.”
„Kindlasti poleks keegi nii julge. Mässajad peidavad end mägedes ja metsades ja paikades, kus kohalikud saavad neid varjata ning toetada – mitte siin. Rifthold oleks surmalõks.”
Celaena kehitas jälle õlgu, kui Välejalg kappas parajasti uut viset nõudma. „Ilmselt siis mitte. Ja väidetavalt on kuningal loetelu inimestest, kes tema arust on tähtsaimad tegijad selles liikumises tema vastu.”
„Ja sina pead… nad kõik tapma?” Nehemia kreemjalt pruun nägu kahvatus õige pisut.
„Ühekaupa,” lausus Celaena ja viskas pulga võimalikult kaugele udusele väljale. Välejalg kihutas taas minema, kuivanud rohi ja viimase lumetormi jäänused hiiglaslike käppade all krudisemas. „Ta paljastab korraga ainult ühe nime. Veidi dramaatiline, kui minu arvamust küsida. Aga väidetavalt nad segavad tema plaane.”
„Mis plaane?” küsis Nehemia teravalt.
Celaena kortsutas kulmu. „Lootsin, et sina tead seda.”
„Ei tea.” Paus oli pingeline. „Kui saad midagi teada…” alustas Nehemia.
„Eks vaatan, mida teha annab,” valetas Celaena. Ta polnud üldse kindel, et tahtis päriselt kuninga sepitsustest teada – rääkimata veel selle info jagamisest teistega. See oli ehk isekas ja rumal, aga ta ei saanud unustada hoiatust, mille kuningas sel päeval andis, kui Celaena kangelaseks kroonis: kui ta korralikult ei käitu, kui ta kuninga reedab, tapab too Chaoli. Ja siis Nehemia ja siis printsessi perekonna.
Ja kõik see – iga võltsitud surm, iga räägitud vale seadis nad ohtu.
Nehemia vangutas pead, kuid ei vastanud. Iga kord, kui printsess või Chaol või isegi Dorian teda niimoodi vaatasid, tundus see peaaegu talumatuna. Kuid ka nemad pidid ta valesid uskuma. Nende enda ohutuse pärast.
Nehemia asus käsi murdma ja tema pilk tõmbus kaugeks. Celaena nägi seda ilmet viimasel kuul sageli. „Kui muretsesid minu pärast…”
„Ei,” ütles Nehemia. „Sina saad endaga hakkama.”
„Mis siis on?” Celaena kõht tõmbus kokku. Kui Nehemia kavatses veel mässajatest rääkida, ei teadnud Celaena, kui palju ta enam kannatab. Jah, ta soovis kuningast vabaneda nii kangelase kui ka vallutatud rahva lapsena. Samas ei soovinud ta kuidagi kokku puutuda mis iganes Riftholdis käärivate vandenõudega ja mis iganes meeleheitliku lootusega, mida mässajad veel nautisid. Kuninga vastu seista pole muud kui lauslollus. Nad hävivad kõik.
Ent Nehemia jätkas: „Calaculla töölaagri arvukus muudkui paisub. Iga päev saabub üha enam Eyllwe mässulisi. Enamik peab seda imeks, et nad üldse veel elus on. Pärast seda, kui sõdurid need viissada mässajat mõrvasid… Mu rahvas kardab.” Välejalg oli taas tagasi ja sedapuhku võttis Nehemia pulga koera suust ning loopis selle halli koidikusse. „Aga tingimused Calacullas…”
Ta vaikis ja meenutas võib-olla kolme armi, mis Celaena selga mööda alla kraapisid. Igavene meenutus Endovieri soolakaevanduste julmusest. Ja meeldetuletus, et ehkki Celaena oli vaba, rügasid ja surid seal endiselt tuhanded. Calaculla, Endovieri sõsarlaager, oli kuulduste järgi veel jubedam.
„Kuningas ei kohtu minuga,” ütles Nehemia nüüd ühe oma kauni ja peene patsiga mängides. „Olen palunud temalt kolm korda võimalust arutada Calaculla tingimuste üle. Ja iga kord väidab ta, et on tegemistega hõivatud. Ilmselt otsib siis liiga usinalt sulle inimesi, keda tappa.”
Celaena punastas Nehemia tooni käreduse peale. Välejalg lidus jälle tagasi, kuid kui Nehemia pulga võttis, jättis printsess selle enda kätte.
„Ma pean midagi tegema, Elentiya,” ütles Nehemia. Printsess kasutas nime, mille andis Celaenale ööl, kui neiu tunnistas tegutsemist palgamõrvarina. „Ma pean leidma viisi oma rahva aitamiseks. Millal saab teabe kogumisest patiseis? Millal me tegutseme?”
Celaena neelatas tugevalt. Sõna „tegutsemine” hirmutas teda rohkem, kui ta oleks tahtnud tunnistada. Hullemini kui sõna „plaanid.” Välejalg istus nende jalge ees, keel vestil ja saba põntsumas, ning ootas pulga heitmist.
Aga kui Celaena ei öelnud midagi, kui ei lubanud midagi nagu alati, kui Nehemia neist asjust rääkis, pillas printsess pulga maha ja kõndis vaikides tagasi lossi.
Celaena ootas, kuni Nehemia sammud hääbusid ja hingas pikalt välja. Ta peab mõne minuti pärast Chaoliga oma hommikujooksuks kohtuma, kuid pärast seda… pärast seda peab ta
