linnas leidusid vastused sellele, kuidas see kõik juhtus. Kui ta söandanuks vaadata, leiaks ta need üles. Ta teadis seda. Ja Celaena teadis, et see hävitaks ta uuesti.
Linnamaja välisuks avanes ja Archer patseeris trepist alla otse oma ootavasse tõlda. Celaena märkas vaevu tema kuldpruune juukseid ja uhkeid riideid enne, kui mees minema sõidutati.
Ägades ajas Celaena end kükkasendist püsti ja ruttas katuselt minema. Veidike hirmuäratavat ronimist ja paar hüpet viis ta varsti tagasi munakivitänavatele.
Ta jälitas Archeri tõlda, lipsas varjudesse ja sealt välja, kui nad liikluse tõttu aeglases tempos läbi linna rändasid. Ehkki Celaena ei kiirustanud otsima tõde omaenda kinni püüdmise ja Sami surma taga ja ehkki ta oli suhteliselt veendunud, et kuningas pidi Archeri puhul eksima, mõtiskles osa temast selle üle, kas mässuliikumise ja kuninga plaanide tõelise loomuse selgitamine hävitaks ka tema.
Ja mitte ainult tema – ka kõik selle, millest ta oli hoolima hakanud.
Pragiseva tule soojust nautides lükkas Celaena pea väikese diivani seljatoe vastu ja kõlgutas jalgu üle selle polsterdatud käetoe. Read tema ees oleval paberil hakkasid sulanduma. See polnudki üllatav kui arvestada, et kell oli kaugelt üle üheteistkümne ja ta tõusis jalgele enne koitu.
Kulunud punasel vaibal tema ees lesis Chaol. Mehe klaaspliiats välkus tulevalguses, kui ta sirvis läbi dokumente, allkirjastas pabereid ja kritseldas märkmeid. Ohates veidike läbi nina, langetas Celaena paberi oma kätes.
Erinevalt tema ruumikast kambrist oli Chaoli magamistuba üks suur ruum, mida sisustas vaid üksiku akna all olev laud ja kivikamina ette asetatud vana diivan. Hallidel kiviseintel rippusid mõned seinavaibad, ühes nurgas kõrgus tammepuust riidekapp ja Chaoli neljasambalist voodit kaunistas üsna vana ja kuhtunud veripunane päevatekk. Üks kõrvaluks viis vannituppa – see polnud nii suur kui Celaena oma, aga piisavalt ruumikas, et mahutada isiklikku basseini ja tualetti. Chaolil oli üksainus väike raamaturiiul, täis kenasti korrastatud raamatuid. Tähestiku järjekorras, kui ta Chaoli üldse tundis. Ja ilmselt kuulusid sinna ainult tema kalleimad teosed – erinevalt Celaenast, kes pani riiulisse iga viimase kui raamatu, mille kätte sai. Meeldis see teos talle või ei. Chaoli ebaloomulikult korras riiulist hoolimata meeldis Celaenale siin, koht oli õdus.
Ta hakkas siin käima mõned nädalad tagasi, kui kibeles Elena ja Caini ja salakäikude mõtete tõttu oma kambrist välja. Ja kuigi Chaol porises privaatsuse rikkumise üle, ei saatnud ta Celaenat minema ega seisnud vastu tema sagedastele õhtusöögijärgsetele visiitidele.
Chaoli pliiatsi kribimine katkes. „Meenuta mulle uuesti, millega sa tegeled.”
Celaena viskus selili ja lehvitas õhus paberiga. „Lihtsalt informatsioon Archeri kohta. Kliendid, lemmikpaigad, päevakava.”
Chaoli kuldpruunid silmad sulasid kaminavalgel. „Miks tema jälitamisega nii palju vaeva näha, kui võid teda lihtsalt tulistada ja asjaga ühele poole saada? Ütlesid, et teda valvatakse hästi, ometi tundub, et said teda täna kergelt jälitada.”
Celaena põrnitses pahaselt. Chaoli nutikus võis mehele kord ohtlikuks saada. „Kui kuninga vastu sepitseb tõesti üks grupp inimesi vandenõu, peaksin nende kohta hankima nii palju infot kui võimalik enne, kui Archeri tapan. Võib-olla paljastab Archeri jälitamine veel kaasosalisi – või annab vähemalt vihjeid nende asukohtade osas.” See oli tõsi – ja ta jälitas Archeri peent tõlda pealinna tänavatel täna just sel samal põhjusel.
Ent nendel tundidel, kui Celaena Archerit jälitas, käis ta enne oma linnamajja naasmist vaid paaril kohtumisel.
„Selge,” ütles Chaol. „Nii et praegu sa lihtsalt… tuubid seda infot pähe?”
„Kui sa annad mõista, et mul pole mingit põhjust siin olla ja peaksin lahkuma, võid seda lihtsalt öelda.”
„Ma üritan üksnes mõista, mis oli sedavõrd igav, et sa kümme minutit tagasi uinusid.”
Celaena ajas end küünarnukkidele. „Ei uinunud!”
Chaoli kulmud kerkisid. „Ma kuulsin su norskamist.”
„Te olete valevorst, Chaol Westfall.” Celaena viskas teda paberiga ja räntsatas tagasi diivanile. „Sulgesin vaid minutiks silmad.”
Chaol vangutas pead ja jätkas oma tööd.
Celaena punastas. „Ma päriselt ju ei norsanud, ega ju?”
Chaoli nägu oli surmtõsine: „Nagu karu.”
Celaena rammis rusikaga diivanipatja. Chaol irvitas. Celaena puhises ja heitis siis käe üle diivani. Nüüd puuris ta pilgu kivist lakke ja näppis iidse vaiba lõimesid. „Ütle mulle, miks sa Rolandit vihkad.”
Chaol tõstis pilgu. „Ma pole kunagi öelnud, et ma vihkan teda.”
Celaena lihtsalt ootas.
Chaol ohkas. „Arvan, et sul peaks olema üsna kerge näha, miks mina teda vihkan.”
„Aga kas oli mingi vahejuhtum, mis…”
„Oli palju vahejuhtumeid ja ma ei tunne eriti tahtmist rääkida ühestki neist.”
Celaena viskas jalad diivani käsitoelt maha ja ajas end istuli. „Pahur, mis?”
Ta korjas üles järgmise oma dokumentidest. See oli linnakaart, kuhu ta märkis Archeri klientide asukohad. Enamik neist näis elavat uhkes linnajaos, kus pesitses suurem osa Riftholdi eliidist. Archeri enda linnamaja asus samas naabruskonnas, peidetud vaiksele ja auväärsele kõrvaltänavale. Celaena vedas seda mööda sõrmeküünega, kuid seisatas, kui ta silmad langesid ühele tänavale vaid paari kvartali kaugusel.
Ta tundis seda tänavat – ja seda maja, mis istus selle nurgal. Millal iganes Celaena Riftholdi sattus, hoolitses ta selle eest, et ei satuks majale liiga lähedale. Tänane päev polnud teistsugune, ta tegi isegi paari kvartali suuruse ringi, et vältida sellest möödumist.
Söandamata Chaoli vaadata küsis ta: „Kas tead, kes on Rourke Farran?”
See nimi ajas ammu maha surutud raevu ja hingevalu tõttu südame pahaks, kuid ta suutis selle välja öelda. Sest isegi, kui neiu ei tahtnud teada kogu tõde… oli asju, mida ta pidi oma kinni kukkumise kohta teadma. Pidi neid siiski teadma, koguni pärast nii pikka aega.
Ta tajus Chaoli tähelepanu endal. „Jõugupealik?”
Celaena noogutas, silmad endiselt tänaval, kus nii palju asju nii jubedalt valesti läks. „Oled temaga kunagi tegemist teinud?”
„Ei,” ütles Chaol. „Aga… seda seepärast, et Farran on surnud.”
Celaena lasi paberil langeda. „Farran on surnud?”
„Üheksa kuud tagasi. Tema ja ta kolm tähtsaimat meest leiti kõik tapetuna, mõrvariks oli…” Chaol näris huult, tuletades nime meelde. „Wesley. Üks mees nimega Wesley võttis nad kõik maha. Ta oli…” Chaol kallutas pea küljele. „Ta oli Arobynn Hameli ihukaitsja.” Celaena hingeõhk jäi rindu kinni. „Sa tundsid teda?”
„Arvasin, et tunnen,” lausus Celaena vaikselt. Ta veetis aastaid Arobynni juures. Wesley oli hääletu, surmav kohalviibija. Mees, kes Celaenat vaevu talus ja oli alati selgeks teinud, et kui plika osutub oma isandale ohuks, tapab Wesley ta kohe. Ent sel ööl, kui Celaena reedeti ja kinni
