veel seda, kuidas see paistis, kui astus kaks kuud tagasi pärast duelli sisse ja nägi neid embamas.
„Lillian võib oma lugu ise rääkida,” valetas Dorian. Tal polnud lihtsalt tahtmist nõole võistlust selgitada. Niikuinii oli see halb, et isa käskis tal hommikul Rolandiga jalutama minna. Ainsaks kirkaks hetkeks osutus see, kui Celaena kaalus nii ilmselgelt viise, kuidas noort lordi maha matta.
„On Lillian su isa isiklikuks tarbeks või palkavad teda ka teised nõukogu liikmed?”
„Sa oled siin olnud vähem kui päeva ja juba on sul vaenlasi, keda kõrvaldada, nõbu?”
„Me oleme Havilliardid, nõbu. Meil on alati vaenlasi, kes vajavad kõrvaldamist.”
Dorian kortsutas kulmu. Samas tõsi. „Tema leping seob teda ainult mu isaga. Aga kui tunned end ohus olevat, saan lasta kapten Westfallil määrata…”
„Oh, muidugi mitte. Lihtsalt uudishimu.”
Roland oli tüütusehunnik ja liigagi teadlik mõjust, mida tema välimus ja Havilliardi nimi naistele avaldas, kuid ta oli kahjutu. Oli ju?
Dorian ei teadnud vastust – ja polnud ka kindel, kas ta üldse tahaks seda teada.
Celaena palk kuninga kangelasena oli märkimisväärne ja ta kulutas sellest iga viimase kui vaskmündi. Kingad, kübarad, tuunikad, kleidid, ehted, relvad, kulinad juuste jaoks ja siis raamatud. Raamatud ja raamatud ja raamatud. Nii palju raamatuid, et Philippal tuli tuua tema tuppa veel üks raamaturiiul.
Kui Celaena sel pärastlõunal oma kambrisse naasis, käes kübarakarbid, värviküllased kotid täis parfüüme, magusaid hõrgutisi ning pruunides paberümbristes raamatuid, mida ta absoluutselt pidi kohe lugema hakkama, pillas ta peaaegu kogu kupatuse põrandale ees avaneva vaatepildi peale – tema esikus istus Dorian Havilliard.
„Jumalad küll,” ütles mees kogu ostetud kraami silmitsedes.
Ta ei teadnud veel midagi. See oli ainult see osa, mida Celaena jõudis ise kanda. Tellitud sai rohkemgi ja varsti pidi saabuma lisa.
„Noh,” ütles Dorian, kui Celaena laadungi lauale laadis ja peaaegu ise sellesse ümbrispaberi ja paelte kuhilasse kukkus, „vähemalt ei kanna sa täna seda jubedat musta.”
Celaena heitis talle sirgu ajades pahase pilgu üle õla. Täna kandis ta sirelilillat ja vandlikarva rüüd – talve lõpuks ehk pisut kirgas, kuid kantud lootuses, et varsti tuleb kevad. Pealegi tagas kaunilt riietumine seda, et ta sai parima teeninduse mis iganes poes. Tema suureks üllatuseks mäletasid paljud poepidajad teda aastate tagant – ja jäid uskuma tema valet pikast külaskäigust lõunamandrile.
„Ja millele mina selle rõõmu võlgnen?” Ta sidus lahti valge karusnahkse keebi – järjekordne kink iseendale – ja viskas selle ühele toolile fuajeelaua taga. „Kas ma juba ei näinud sind hommikul aias?”
Dorian jäi istuma, näol see tuttav, poisilik irve. „Kas sõbrad ei tohi siis üksteist külastada rohkem kui kord päevas?”
Celaena põrnitses teda. Sõprus Dorianiga polnud päriselt see, mille puhul ta oleks kindel, et sai seda endale lubada. Mitte siis, kui mehe safiirsilmades hiilgas alalõpmata see sädelus – ja mitte siis, kui ta isaks oli mees, kes hoidis Celaena saatust kõvasti oma kätes. Aga nende kahe kuu jooksul pärast seda, kui Celaena lõpetas selle, mis iganes nende vahel oli, avastas ta sageli, et tunneb printsist puudust. Mitte suudlemisest ja flirtimisest, vaid temast.
„Mida sa tahad, Dorian?”
Ärritusvärelus sähvas üle mehe näo ja ta tõusis. Celaena pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama. „Sa ütlesid, et soovid siiski sõpradeks jääda.” Printsi hääl oli vaikne.
Celaena sulges korraks silmad. „Seda mõtlesingi.”
„Ole siis mu sõber,” ütles Dorian ja kergitas hääletooni. „Einesta minuga, mängi minuga piljardit. Räägi, mis raamatuid sa loed või ostad,” lisas ta Celaena pakkide poole silma pilgutades.
„Ah nii,” nentis Celaena ja sundis end talle põgusalt naeratama. „Ja sul on neil päevil nii palju vaba aega käes, et saad seda jälle tundide kaupa minu peale kulutada?”
„Noh, mul on mu tavapärane daamikari, keda valvata, aga sinu jaoks leian alati aega.”
Celaena volksutas tema poole ripsmeid. „See teeb tõeliselt au.” Tegelikult tekitas mõte Dorianist teiste naiste juures tahtmise mõni aken kildudeks lüüa, kuid seda poleks olnud õiglane Dorianile reeta. Ta heitis pilgu kellale väikesel laual. „Tegelikult pean kohe praegu tagasi Riftholdi minema,” ütles ta. See polnud vale. Tal oli jäänud veel paar tundi päevavalgust. Piisavalt aega Archeri elegantse linnamaja uurimiseks ja jälitama asumiseks. Ta peab mehe tavapärastest käikudest sotti saama.
Dorian noogutas ja naeratus hääbus.
Laskus vaikus, mida segas ainult lauakella tiksumine. Celaena pani käed risti. Talle meenus, kuidas Dorian lõhnas, mis maitse oli ta huultel. Ent see vahemaa nende vahel, see hirmus lõhe suurenes iga päevaga… nii oli parem.
Dorian astus sammu lähemale ja paljastas tema poole oma peopesad. „Sa tahad, et ma võitleks sinu pärast? Seda tahad või?”
„Ei,” lausus Celaena vaikselt. „Ma tahan lihtsalt, et sa mind rahule jätaks.”
Mehe silmad värelesid ütlemata jäetud sõnadest. Celaena jõllitas teda liikumatult, kuni ta hääletult lahkus.
Üksi fuajeesse jäänud Celaena ajas käsi rusikasse ja lahti ning tundis järsku tülgastust kõiki nende kenade pakkide vastu laual.
5
Ühel katusel Riftholdi väga peenes ja auväärses piirkonnas kükitas Celaena korstna varjus ja kortsutas Avery jõelt tulevate jäiste tuulepuhangute peale kulmu. Ta kontrollis kolmandat korda oma tasku-uuri. Archer Finni eelmised kaks kohtumist kestsid mõlemad vaid tunni. Nüüd viibis ta majas teisel pool tänavat juba peaaegu kaks tundi.
Mitte midagi huvitavat selle elegantse, rohelise katusega linnamaja juures polnud ja ta ei suutnud mitte midagi sealsete elanike kohta välja õngitseda, välja arvatud kliendi nimi – keegi leedi Balanchine. Ta kasutas selle infokillu kogumiseks sama trikki nagu teise kahe maja puhul: teeskles kullerit, kellel on pakk lord Sellele-ja-Tollele. Ja kui ülemteener või majapidaja teatas, et see ei ole lord Selle-ja-Tolle maja, teeskles piinlikkust, küsis tõelise omaniku nime, lobises pisut teenriga ja läks oma teed.
Celaena kohendas jalgade asendit ja keerutas kaela. Päike oli peaaegu loojunud, temperatuur langes iga mööduva minutiga. Kui ta ei saanud majadesse ise sisse, polnud suurt midagi rohkem võimalik välja uurida. Ja arvestades tõenäosust, et Archer võiski tegeleda sellega, mille eest talle maksti, polnud Celaenal majja pääsemisega kiiret. Parem oli uurida, kuhu ta läks, kellega ta kohtus ja astuda siis järgmine samm.
Sellest oli nii kaua möödas, kui ta viimati Riftholdis midagi taolist tegi – kükitas smaragdikarva katustel ja uuris kõikvõimalikku infot saagi kohta. See erines sellest, kui kuningas saatis ta Bellhavenisse või mingi lordi mõisa. Siin, praegu, Riftholdis, tundus, nagu poleks…
Tundus, nagu poleks ta iial lahkunud. Nagu ta võiks vaadata üle õla ja leida Sam Cortlandi enda kõrval kükitamas. Nagu võiks ta öö lõpus naasta mitte klaaslossi, vaid Palgamõrvarite Kantsi teisel pool linna.
