nägin pilte. Ja rääkisin kohtuarstiga. Veri on erineval määral hüübinud, mitmel korral. Ja verd paistab olevat palju rohkem, kui tegelikult on. Kõige rohkem kolm detsiliitrit. Sellest inimene ei sure.”
Berger vahtis Allani selja taga olevat seina. See oli täiesti tühi. Seejärel ta ütles:
„Võib-olla polnud Ellen surnud, kui ta teise kohta viidi, võib-olla pole ta praegugi surnud. Aga ta sureb.”
Hapnik külmub temperatuuril miinus kakssada kaheksateist Celsiuse kraadi. Kuna õhu ülejäänud koostisosade lämmastiku ja argooni külmumistemperatuur on kõrgem, külmub õhk siis, kui hapnik külmub. Niisiis pidi Stockholmi politseimajas kriminaalkomissar Allan Gudmundssoni kabinetis olema kakssada kaheksateist miinuskraadi, olgugi väga põgusalt, sest tol hetkel lahutas neid kahte politseinikku igatahes külmunud õhu kamakas.
Viimaks ütles Allan:
„Veregrupp B negatiivne. Peaaegu kõige haruldasem veregrupp Rootsis. Kaks protsenti elanikkonnast. Üks neist on Ellen Savinger. Aga see ei olnud ainus veri, mida me leidsime.”
Külmunud õhutükk hõljus endiselt nende vahel.
Berger vaikis.
„Seal oli ka A positiivset verd, mis ajas kriminaliste segadusse,” jätkas Allan. „Ega see äkki ei ole sinu veregrupp, Sam? Seda verd oli väljaspool kongi seinte peal ja kongi põrandal. Oli ka nahaosakesi.”
Allani pilk liikus mööda Bergeri paremat käsivart allapoole. Kirjutuslaua serv varjas käelabasid. Allan vangutas pead ja jätkas:
„Me ootame mõlema vere DNA-analüüse, aga praktikas ei ole meil neid vaja. Mitte kumbagi.”
„Ta on viieteistaastane,” ütles Berger ja püüdis mitte häält tõsta. „Ta on viieteistaastane ja istunud kolm nädalat seal. Mingis kuradi pimedas ja haisvas keldrikongis kakaämbri kõrval, ainsaks seltsiliseks aeg-ajalt välja ilmuv hull. Ta on kaotanud hulga verd. Kas tõesti ainult minule tundub, et tegu on saatanaga? Ja too saatan ei ole sugugi algaja, see raisk on seda ennegi teinud. Ilmselt palju kordi.”
„See ei ole argument, Sam. Tõendid on argument.”
„Tõendid ei kuku ise sülle,” ütles Berger. „Tõendeid kogutakse sel moel, et ei ignoreerita kaudseid tõendeid, uuritakse tõendamata jälgi, usaldatakse kõhutunnet, usutakse kogemusi. Lõpuks saavad kaudsetest tõenditest otsesed. Allan, kurat, kas me peame lihtsalt istuma ja tõendeid ootama, kas selline ongi sinu ettekujutus politseitööst?”
„Miks teil jooniseid ei olnud?”
„Mida?”
„Sa ei teadnud, et majas on kelder. Kuidas nii juhtus?”
„Info tuli väga äkki, tead ju isegi. Ma palusin sul kiiruga mõned kiirreageerijad kokku ajada. Me ei võinud lasta Ellenil ühtki liigset minutit seal istuda.”
„Mõtle, kui ta olekski seal istunud,” ütles Allan. „Jooniste abil oleksite võinud lõhkelaenguga otse keldrisse tungida. Siis oleksite võib-olla suutnud ta päästa. Kui tema ja kurjategija oleksid viibinud seal ja kõik oleks toimunud samamoodi, nagu täna toimus, oleksite ta pigem surma saatnud. Oma aegluse ja saamatusega. Oma kuramuse amatöörlikkusega.”
Berger silmitses Allanit. Esimest korda oli tal tunne, et ülemusel on õigus, mõnes mõttes. See häiris teda. Allanil oleks raudselt olnud õigus – kui need eeldused oleksid paika pidanud. Siis oleks see olnud amatöörlik.
„See mees kutsus meid külla,” pomises ta viimaks.
„Mis jutt see nüüd on?” ohkas Allan.
„Vaata seda pilti nüüd tagantjärele. Ootamatud uued ütlused tunnistajalt, kolm nädalat hiljem. Üks aadress Märsta külje all, metsa ääres, kus keegi oli vilksamisi näinud noort tüdrukut ühe poissmehe pool, keda keegi ei tunne. Meie, pühapäeval valves olijad, pidime kiiresti tegutsema. Paljud funktsioonid olid rivist väljas, sest oli pühapäev. Näiteks ei suutnud Märsta vald – hoolimata minu taganttorkimisest – leida hoone jooniseid. Esimene asi, mida me sinna jõudes kohtame, on mehhanism – nojaa, lõks –, mis on palju peenem, kui sa arvata oskad. Eks ole, Allan?”
„Noaterad õlavartesse. Ma oskan sellest nii mõndagi arvata.”
„Kaks seika. Esiteks. See on mõeldud politseile, otseselt kuulivestiga politseinikele, oluline on sihtida vestist mööda. Teiseks. Aga mitte pea kõrgusele. Mitte tapmiseks, vaid mõnitamiseks. Et karmid kiirreageerijad oleks pikali maas ja vähkreks surmahirmus. Ja kõik on väga täpselt välja timmitud. Meie mees on perfektsionist.”
„Sa vist ei ole küsinudki, kuidas Ekmanil läheb.”
„Ekmanil?” pahvatas Berger.
„Kiirreageerijal, kes need noad käsivartesse sai.”
„Kuidas tal läheb?”
„Ei tea. Räägi edasi.”
„See lõks on lehv paki küljes. Pakk on mitmekihiline, mitme paberi sees. Pakk pakis. Pärast pakipaela peame läbima esimese kihi, salaluugi köögi põrandas. Minema alla, sinna kuramuse keldrilabürinti. Seal on veel üks pakk, mille peame lahti tegema, seinast läbi tungima. Alles siis, kui oleme lehvi lahti harutanud ja avanud kaks teineteise sees olevat pakki, laseb ta meid oma pühamusse.”
„Ma mõistan, mida sa öelda tahad,” sõnas Allan. „Aga see on tagantjärele avanev pilt. Siis sa seda ju ei teadnud. Sul oleksid pidanud olema joonised, et võimalikult tõhusalt rünnata.”
„Ma aimasin, et see on pakk,” ütles Berger.
„Muidugi. Üliinimesest võmm Sam Berger. Miks sel juhul nii kole kiire oli?”
„Sest oli mikroskoopiline võimalus, et häire on õige. Et me saame tõepoolest Elleni päästa ja röövija kinni võtta.”
Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson tõusis oma minimaalselt kaunistatud ülemusekabinetis püsti ja ütles:
„Järjekindel mõtlemine ei ole sinu tugev külg, Sam, aga ma lasen sul seekord pääseda. Ja ma ei saa sulle mõtteid ja arvamusi ette dikteerida. Aga ma saan anda sulle selged korraldused selle juhtumi uurimise suuna osas. Suund on selline, et veidi rohkem kui kahe nädala eest rööviti Stockholmis Östermalmil põhikooli vanema astme koolimaja juurest Ellen Savinger. See on kõik. Sina ja su suur rühm ei ole kaugemale jõudnud. Ei ole leidnud ainsatki asjalikku juhtlõnga.”
„Mis on ilmne märk sellest, et see pole tal esimene kord, Allan.”
„Aga selle kohta pole isegi mitte kaudseid tõendeid, Sam. Ainult umbropsu oletused, mida sul on rangelt keelatud oma rühmaga jagada. See keeld on tänasest alates veelgi kategoorilisem. Tänu tänasele niinimetatud operatsioonile. Kui sa korraldusi ja keelde eirad, siis saad kinga.”
„Ma eeldan, et sa teed nalja.”
„Kas ma olen naljamehe nägu?”
Pilgud haakusid teineteise külge. Jäid pidama. Klintš. Kui Allan tegi nalja, siis läks tal korda seda väga hästi varjata. Viimaks pööras ta pilgu Bergerilt, ohkas sügavalt ja vangutas pead. Ta küsis:
„Mis on sinu järgmine samm?”
„Arutan
