saamine
Ka Pärnu kandis kiisku püüda võib, raha taskud täis, õllesaale häid; milleks otsid kauneid paiku veel, aega kallist kaua kaotad teel.
Pühendatud Tiiule ja Kaljole, kes kohtusid, elasid ja lõid pere Pärnus ning kes päevitavad nüüd taevastel randadel
SISSEJUHATUS
MINU PÄRNU
Kindlasti oleks seda raamatut lihtsam kirjutada, kui ma poleks 1972. aastal Sillutise tänaval Pärnu haiglas sündinud, vaid ostnud Pärnusse kümmekond aastat tagasi suvekodu ja asunud seda linna siis, süda peopesal, avastama. Siis oleks see tõesti lugu nüüdisaegsest suvituslinnast.
Minu tragöödia on see, et ma ei ole Pärnust kunagi nagu ära läinudki, ehkki e l a n u d pole ma seal üle kuu-paari aastas 1990. aastast peale. Sest just sel aastal läksin nagu paljud teisedki ülikooli. 17aastaselt. Siis õppima ja tööle, aga mitte Pärnusse. Sel ajal ei olnudki Pärnus võimalik kõrgharidust saada.
Aga ma olen mentaalselt seal – kohati rohkem, kui ma kunagi Tartus või Tallinnas olen olnud. Ma pean ennast endiselt pärnakaks, ehkki elan Tallinnas 1994. aastast peale, ehkki ma tunnen vahel, nagu oleks Tallinn organism, mis kipub mind nagu võõrkeha välja sülgama.
„Ah, sina ju kasvasid üles tenniseväljakute, parkide ja valgete sokkidega ega saagi maailmast aru saada,“ öeldi mulle kord Tartus Püssirohukeldri suitsuvine keskel. Õigusega. Ma olen korraliku (väike)kodanliku kasvatuse produkt.
„Pärnus poleks see võimalik,“ mõtlen ma vahel. Ebaesteetilist, ebaeetilist või muud sellist kohates. Pärnus on raamid paigas. Sotsiaalne kontroll. Kogukond. See ongi mulle nagu linnake ingli tiiva all. Nagu Pärnu linnavapil paistab. Ehkki minu vanemad päevitavad taevastel plaažidel ja lapsepõlve kodumaja on suvekodu, mis ärkab ellu vaid loetud nädalatel aastas. Samas on see minu isiku ja isiksuse kõige tugevam baasvundament.
Ma armastan Pärnut lapseliku siiruse ja idealismiga, mis on kohati kriitikavaba. Nagu armastus vanemate vastu. Sest see, mida ma selle linna kohta tean ja mida selle vastu tunnen, on paljuski kõige tuntavamalt pärit just minu lapsepõlvest. See pesitseb nii sügaval seljaajus baastunnetes, et ma isegi ei teadvusta seda enam. Nii on see raamat olnud matk seljaajju.
Astun kesklinnas bussist maha ja näen Vovkat, Pärnu legendaarset pudelikorjajat. „Suitsu on, senti on?“ küsib ta. Süda läheb kohe soojaks. Vovka on oma lahutamatu kotiga kurseerinud Pärnu–Sindi liinil minu lapsepõlvest peale.
Nüüd on ta peast hall, aga kookus kehahoiak on muutumatu. „Tere, Pärnu,“ ütleks nagu Vovka köökus kuju. Flaksi Mati, Õnge Enn, Täti Mait, Pede Viki – kõik need legendaarsed tüübid tallavad juba taevaseid tänavaid. Mati sai vist mälestuspingigi. Ta olla teadnud Lenini teoseid peast. Kahes keeles.
Samas on nostalgia ju omane kõikidele turistidele ja suvitajatele. Ikka minnakse tagasi sinna, kus on midagi kogetud. Olgu 30, 20 või kahe aasta eest.
Pärnu Rannahotelli kelnerid saavad igal suvel tellimusi taasavamisjärgse aja menüüst. 1993. aastast. „Tõesti, enam ei olegi?“ küsitakse hämmastunult. Kullakesed, te sõite seda šnitslit 20 aastat tagasi.
Ja see linn peab olema iga kord natuke vana, et luua see rõõmus äratundmine. Et inimene oleks neil magusmesistel õitsvate pärnadega suvistel alleedel, mis kummuvad su üle nagu katedraalide võlvid, õnnelik, tunneks hedonistlikku vabadust ja rõõmu suvest, merest ja päikesest.
Pärnu roll on olla korraga kirglik ja meelas nagu hetäär, samas alalhoidlik ja argine nagu tubli peremamsel. Valges põlles, ent sensuaalses aluspesus. Lõputu külalislahkuse ja sallivusega kõikide kummaliste suvevõõraste suhtes.
Pärnu,
2017 suvi
KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK
See minu 1970ndate ja 80ndate lapsepõlve Pärnu on massiturismiga ülerahvastatud tööliskuurort ja tööstuslinn, mis peaaegu olekski lõpetanud solgiauguna. Mitmel aastal minu lapsepõlves olid rannal ujumist keelavad sildid. See aga ei tähendanud, et me oleks lõpetanud suplemise.
Minu lapsepõlve Pärnus olid triibulistes pidžaamades suvitajad, kes parkides doominot tagusid ja hommikumantlites ringi patseerisid, taskurätid pähe seotud. (Vaadake „Suvitajate“ filmi.) Nagu oleks inimesed puhkuse esimesel päeval riietunud maikasse ja pidžaamasse ning alles kuurordist lahkudes lipsu ette pannud.
Sanatooriumides valitsesid valged kitlid, ravi ja meditsiin, sõnu wellness (ehk heaolu) ja spaa õppisime me hiljem ütlema. Sanatooriumide nimed Rahu, Sõprus, Tervis, Estonia kõlasid nagu loosungid maiparaadil. Imelik oli kunstiklassis istudes vaadata, kuidas neoon-tulikiri „Rahu“ kõrghoonel läbi tühja pargi kumas.
Suvine Pärnu – see oli ja on lõpmatud järjekorrad restoranides ja kohvikutes. Rannahoone suvesöökla, suvepaviljonid Romantika ja Kaseke, kus ma mustade nõudega köökides töö- ja puhkelaagriga võitlesin. See on Rannapargi lõbustuspark suure ilmarattaga, ETKVLi aastalaadad Uulus ja linnas, muul, suvitajad ja meil majutuvad sugulased.
Kui I maailmasõja järel päästis Pärnu kuurordina Waldhofi tselluloosivabriku õhkulaskmine, siis 1980ndatel tegi sama töö Nõukogude Liidu lagunemine ja tööstuse kokkuvarisemine. Waldhof, millest on järele jäänud meistrite ja tööliste majad Riia maantee ääres, oleks kogu lahe solgiks muutnud juba pool sajandit varem.
1990ndatel, kapitalismi alguses, jäid üksteise järel seisma ja lagunema jõeäärsed vabrikud, tekkisid puhastusseadmed ja rand hakkas võitlema sinilipu eest. Mitte et ma tunneks puudust kalakombinaadi lehast, aga kummaline on vaadata, kuidas suur kompleks, mis eksportsprotte tegi, on muutunud kivihunnikuteks. Ent jõgi, kus mu vend võis sõudetrennis olles aeruga rasvakihti laiali ajada, on puhtam.
Erinevalt mitmest Eesti kuurordist, nagu Narva-Jõesuu või Võsu, kus jäädi pikalt tõtt vaatama lagunenud monstersanatooriumidega, tõusis Pärnu fööniksina tuhast ja leidis üles välismaa turistid. See sündis ilmselt suures ja tihedas koostöös Soome sõpruslinnadega juba nõukogude ajast peale.
Lapsepõlvest pärineb minu armastus jäätise kui luksuskauba vastu. Selle järel seisti vähestes putkades pikalt, sest kuurortlinnas, kus „metsikud“ turistide hordid kõik fondid ja limiidid lõhki sõid ning osa toidust ja tarbekaubast pakkidega ka koju saatsid, polnud suvel jäätist peaaegu mitte kunagi saada. Me kihutasime oma linnaosa jäätiseputkade vahet, et tabada ära hetk, kui sinna on tulnud kast või kaks seda imelist maiust. Regatt, Koolijäätis, Eskimo, šokolaadiplombiir. Ülim luksus oli vahvlijäätis. Seda sain ma lapsepõlves kaks korda. Ühel korral lastekaitsepäeval Vallikäärus, kust televisioon ülekande tegi ja kus onu Raivo pilti joonistas. Mul olid seljas lasteaia Muhu rahvariided ja me tulime treppidest käsikäes alla, lauldes „Olgu jääv meile päike“ nii eesti kui ka vene keeles. Päeval sai veel laevaga merel lõbusõitu teha, aga meie olime siis vanaema juures puid ladumas.
Külmade karastusjookidega oli samamoodi – minu teine pahe. Mulle tundus lapsena ülimalt peen istuda välikohvikus valges plasttoolis ja luristada läbi kõrre Pepsi-Colat. Sellises dermatiiniga üle löödud baaris, kus plingib värvimuusika ja urrab Tšehhi kohvimasin. Nagu „ENSV“ seriaalis. Õnneks ei tunne ma midagi kondiitritoodete vastu: vaarakud, Priidud,
