viinaninadega, kelle päev möödub mööduvaid parte vaadeldes.
Üks minu lasteaiakaaslane, kes sattus endise vangiga paari ning seejärel tapeti ja jõkke viidi, sai kohaliku juristi kirjanduslike katsete teemaks kohalikus kommertslehes. Pikk järjejutt läbi mitme lehenumbri 1990ndatel. Ma ei tea, kuidas ta sugulased selle üle elasid. Ikka ja jälle see jõgi! Kogu see tema kohtulugu rullus lahti. Kui ta pool aastat hiljem leiti, olin samal päeval samas kohas ujumas käinud. Nahk oli kuidagi rasvane, aga see võis olla ka kalakombinaadist. Üks Barbie välimusega noor naine ei saanud ju tervet jõge mõjutada ja seda rasvaga katta.
See oli mõneti iseseisvumise kool, kui ma pidin sõitma Ülejõele ujulasse kohustuslikesse ujumistundidesse. See tähendas sõitmist sisuliselt ühest lõpp-peatusest ja ühest linna äärest teise. Linna ainsasse ujulasse.
Ujula tundus mulle kõige ägedam koht, kus ma kunagi käinud olin. Kogu oma lummava kloorilõhnaga ja kahheliga. Mulle meeldisid ujumisprillid, ujumismütsid ja trikood. Juba sõna „bassein“ kõlas nagu muusika.
Kui ma olin 1980ndatel juba spordiklubi liige, siis said söökla-restoran Atlantika ja Silla kauplus (omaaegne modernistlik projekt) minu trajektooride lahutamatuks osaks. Seda enam, et seal sai realiseerida spordiklubi toidutalonge.
Kuni meie koolis Metsa tänaval sai valmis linna moodsaim ujula. Aga Silla pood tundus teistmoodi – peenem ja mahlabaariga. Rääkimata sellest, et see moodsa projektiga klaasseintega maja kumas pimedal ajal valgust nagu välismaa suurlinnas.
Pikki aastaid tegutses selles endises ujulahoones linnasaun, mis oli oma viimastel päevadel üks koledamaid kümblusasutusi linnas. Harjumus korra nädalas linnasaunas käia oli vanematekodus laupäevade lahutamatu osa. Ülejõe saun valiti ka siis, kui Karja tänavas valmis uus saun. Nende harjumuspärasest linnasaunast oli ju saanud Lepa kaubamaja. Ujularuumis aga seadis end sisse apteek.
Vaid üksikutel talvedel vaatasin ma seda vana silda tavapärase hirmu asemel imetlusega. Siis kui Pärnu õlletehase üle võtnud ajalooline Pärnu ajalooline kaubamärk Puls seda jõuluks tuledesse ja vanikutesse ehtis.
Siis aga viidi Pulsi tootmine Pärnust Viru Õlle alla ning uhked vanikud nagu triumfikaar jäid sillal ära.
RONGIPILET, HIPID JA ROHTUNUD PERROON
Mulle meeldib Pärnusse rongiga sõita. Istun Balti jaamas rongi ja kõik need vanad armsad jaamahooned hakkavad järjest mööda vilksatama. Aeg – natuke üle kahe tunni. Tallinn-Väike, Lelle, Eidapere, Viluvere, ja siis Tori, Pärnu-Kaubajaam ja lõpuks Raeküla, kus rööpad ära lõpevad. Paljud ei teagi, et see rong ikka veel käib. Imelikel aegadel, aga käib.
Ei mingit Riiat enam. Isegi Mõisaküla mitte. Ega nelja rööpapaari jaamas. Nagu olid. Ei enam jaamahoonet hilisema restoraniga Rae Café. Vaid tühjus, üks katusealune nii paari kilomeetri jagu maad endisest jaamast linna poole. Nüüd asub see Papiniidu silla juures.
Praegu ei meeldi mulle rongiga sõita mitte snobismist ega nostalgiast, vaid puhtalt mugavusest. Eriti koos jalgrattaga või lapsekäruga, millele bussijuhid varem hambaid näitasid.
Kuna minu mõlemad kodud asuvad raudteejaama juures, siis hoian ma rongiga sõites kokku tund aega bussijaamadest kodudeni seiklemist. Aega ja ruumi enda ümber. Pärnus bussijaamast koju äärelinna saamine on ühistranspordiga tõeline ettevõtmine. Aeganõudev. Samavõrd tüütu on sõita Balti jaamast trammiga bussijaama. On ka ilusamaid tänavaid kui sovetlik Tartu maantee ja ilusamaid jaamu kui Tallinna bussijaam.
Pärnu jaamas on muldvall, kus raudtee lõpeb. Rongiliiklusest on kesklinna jäänud ainult vana auruvedur peaväljaku ääres. Sellest 1894. aastal ehitatud jaamast, mis 1944. aastal õhku lasti ja milles kuurordi arengul oma ja oluline osa oli. Ei saa ju kuurort areneda transpordita. Eriti autode-eelsel ajastul. Need, kes siia puhkama tulevad, ei ole ju kunagi olnud kohalikud. Ma imestan, et need lastehordid, kes seda suslat seal pidevalt lammutavad, sellest veel midagi järele on jätnud.
Kas see ongi provintsistumine? Kui suurlinnad ja jaamad korraga kaugemale nihkuvad ja rööpad eikusagil võpsikus otsa saavad?
Kui ma lapsepõlves pidin Riia maantee äärsest pumbast tooma valget trassivett, mida meil joogiks tarvitati (kaevuvesi ja kohalik trassivesi olid kollased), peatusid nende pumpade juures alailma turistibussid. Need busside joviaalsed inimesed, kes sõiduriistadest välja pudenesid ja külalapsele kommi andsid, meeldisid mulle. Suvitajad. Iga kord lootsin, et pumba juures on mõni buss.
Samas oli kuidagi kurb olla mahajääja. See, kes ei pääse edasi. Nende rõõmsate inimestega, kes hulkadena ühest kohast teise teel on. Tundsin samasugust rahutust kui sügiseti rändlinde vaadates. Nemad ju lähevad kuhugi, aga mina? Kuhu jään mina? Kas ma jäängi siia, dressipüksid jalas ja ämber käes?
Hipid, kes hääletades ja pikkade juuste ja kitarridega 1970ndatel Riia, Leningradi ja Tallinna vahet kurseerisid, olid minu suured lemmikud. Nagu eksootilised välismaa liblikad, keset nõukogude olmet. Kujutasin ette, et kord on minulgi kitarriga kutt, kellel on pikad juuksed. Ja mina oma lehviva seelikuga hääletan temaga mööda ilma ringi. Seni olin ma aga aheldatud oma vanemate punase Moskvitši tagaistmele. Kaugele kitarrist ja lehvivatest seelikutest.
Ma mäletan laiarööpmelise rongi tulekut Pärnusse. Valmis sai see laiarööpmeline raudtee 1971. aastal ehk aasta enne minu sündi, aga Raekülla jõudis jaam alles 1981. aastal. Miks just meile Raekülla, ei teagi, küllap busside lõpp-peatuse tõttu, millest pidi saama liiklussõlm linnast eemal.
Esimene rong Raeküla jaamas 1981. aasta suvel oli uhke: Lenini pilt ja vanikud ees. Nagu oleks veel oktoobrirevolutsiooni aeg. Enne seda tegid sõdurid raudteetrassil ööl ja päeval tööd, et õigeks ajaks valmis saada. Soldateid Pärnus jagus. Suurem pidu oli sel päeval Tammiste kaubajaamas juba peetud. Meil ei võtnud rongi eriti keegi vastu – ei orkester ega lindilõikajad, vaid kohalikud üksikud tädid, kes männikus, kilekott istumise all, seda ilmaimet ootasid.
„No selline ongi. Hea, kui sellega vargaid ei hakka tulema,“ ütles üks alalhoidlikult.
„Viivad pesu nöörilt ära ja marjad aiast minema,“ arvas teine.
Ometi olid tädid kohal ja piduriided seljas. Rongiviled said meie igapäevaelu osaks. Ja vanast kitsarööpmelisest raudteetrassist sai suusarada.
1985. aastal sai valmis Pärnu jaamahoone, meil äärelinnas. Selline postmodernistlik linna toonase peaarhitekti Kuno Raude projekt. Kaks kassat ja tualettruum.
Hoone oli nii tagasihoidlik, et Mõisaküla rongiga meile sõprusfestivalile sõitnud tadžikid selles Pärnut ei kahtlustanud ja sõitsid mööda. Üks tuluke pimeduses ei saa ju mingi linn olla. Pigem teivasjaam. Otsi siis neid mööda Pärnumaad taga.
„Sellise nikerdise ehitasid,“ ohkas üks vana raudteelane juubelilauas. Või olid need matused. Neid vana kooli raudteelasi juba meie kanti jagus. Mõned veel eestiaegsed mehed. Härrad, mitte mingid nõgininad.
„Ma ikka kujutasin ette, kuidas ma jaama puhvetis korralikud tropid teen,“ ütles teine. Mehed tegidki ühed tropid. Uus jaamahoone oli neil kõvasti hinge peal.
„Kurat, paneks raisale tule otsa, äkki teevad parema,“ ütles üks mõne aja pärast.
„Äh,“ lõi teine käega. „See kivi
