Pärnu Kommunistis/Postimehes lehetöö alustamine, Koidula pargi äärne kohvik Võit oma „pitsadega“, noorteklubi Vikerkaare kohvikus. Ajad, kus sai Genf 49, kodanike komiteede, kõnekoosolekute, noorteklubidega tegeletud. Kus Virumaal oli roheliste rattamatkal Pärnu värskelt rehabiliteeritud lipp rattal jms.
Rahareformi suvel, kui FiESTa oma viimaseid hingetõmbeid tegi, toimetasime vennaga Tartu Postimehe Pärnu Extrat Vallikäärus. Kujutate ette – kolm korda nädalas ilmuv üleriigilise lehe vaheleht. See oli võimalik vaid sel ajal. Kui kaks kontserni võitlesid maakonnalinnade pärast, kus lehed olid erastanud kohalikud.
Tundsin end kui Koidula, kes pidi selle lehe algul kohati täis kirjutama. Nagu lõputu suvetöö. Kõik katsetused selles vallas, et Pärnus ilmuks kaks kohalikku lehte, osutusid juba mõned aastad hiljem läbi kukkunuks. Kas tasuta Linnalehel ikka on seal veel mõni ajakirjanik peale reklaamimüüja?
Siis tulid juba Liivimaa Kroonika ja suved Eesti Päevalehe korrespondendina, Esplanaadi tänavas uue kunsti muuseumi peal pidev tennisepallide potsumine ja Päikeseraadio kõrvus kõlamas.
1990ndatel toimunu on mulle siiani mõneti šokk. See vaikus, vaesus ja seisak. Aeg, millest ei taheta rääkida. Et mitte öelda kestev traumajärgne stress. Pärnu oli täis tühje lagunevaid maju. Ammende villa ja rannahoone seisid, mere ääres jäi valmis ehitamata pompoosne uus sanatoorium, mis hiljem lammutati ja sai Terviseparadiisi asukohaks. See oli vaikus enne uut tõusulainet.
Antagu mulle siin raamatus kirjapandu juures andeks minu subjektiivsus, sest just selline on minu Pärnu. Põigetega minevikku. Terve elu on mulle õpetatud ajakirjandustöös objektiivsust taotlema, olgu see raamat nüüd minu subjektiivsuse triumf.
Pärnust rääkivate inimeste pilk muutub alati kuidagi raugeks, unistavaks, suundub kaugusse. „Oo, Pärnu,“ öeldakse siis. Minu Pärnu on sellest oluliselt argisem. Nii argine, et ma ei teagi, kas see üldse on glamuurne kuurort.
Kuurordi olemus on mulle just see, mida ma uurin nagu hull teadlane mõnd haruldast taime. Lollaka püüdlikkusega. Üritan sellesse sobituda, aga see on nagu kostüüm, mis muutub paratamatult groteskseks maskiks. Aga mida võidi tunda omal ajal, vaadates neid hulle, kes riietusid triibulistesse kostüümidesse ja võtsid õhuvanne ja suplesid merevees? Kes siis tööd tegi?
Minu Pärnus lõhnavad kevaditi köökides meritindid, võtavad oma koha sisse turg augustikuiste küpsemislõhnadega, vimmad-kohad, männikud seentega, unustatud ja unustamata rannad, sügistormid ja elektrikatkestused, inimtühi peatänav hilissügisel, kuldsetesse lehtedesse uppunud pargid, väikeste puumajade korstendest tõusev suits, puuriidad, lumelabidad, katki külmunud torud, tuledes jääkarud ja suusarajad. Kevaditi vee alla jääv Rannapark. Tühi rand.
Ma armastan mängida mõttega, et mis oleks siis, kui ma oleksin Pärnus vaid suvitaja. Hooajaline rändlind. Ja mul poleks mingit vajadust mõelda muruniitmisest, külalistest, maamaksust, maja põrandate olukorrast, lepingutest vee-, prügi- ja muude firmadega. Okste lõikamisest ja küttepuude varumisest.
Vaatan seda muutuvat linna hämmastuse (ja loodetavasti ka poolehoiuga) nagu vanemad oma teismelist last. Vahel tunnen ta ära, vahel tekitab ta võõristust.
Kõige sagedamini helistatakse mulle kui „pärnakale“ aga kolme küsimuse pärast. Esiteks uuritakse, kuhu sööma minna (tavaliselt vastatakse peale mu pikka juttu iseteadlikult, et aa, me siis läheme Steffanisse… kuigi ma pole seda m i t t e k u n a g i soovitanud). Teiseks tahetakse teada, mida hakata peale siis, kui teist päeva järjest on halb ilm. Pärnus on ju n i i v ä h e võimalusi ja hotell on ometi makstud? Ja veel: kust leida suvekorterisse koristajat, lapsehoidjat, ehitusmeest? (Ma parem ei taha teada, miks kellelgi alati n i i palju koristajaid vaja on.)
Igaühel meist on oma Pärnu. Ma ei tea, kas minagi kohalik olen. Enam. Ehkki ma pean end selleks. Ehkki ma ei saa Pärnus perearsti pidada (olen proovinud) ega valida kohalikku omavalitsust (ei ole proovinud).
Aga terve mu elu on mu tegevused tõukunud ja tõmbunud ikka sellest linnast. Olen ma selle vastu võidelnud või mitte. See on nagu eluaegne tingimusteta armastus. Tunne vanemate ja kodu vastu, mis on mõlema kadumisel linnale üle kandunud. Nagu oleks see üks ja seesama lõputu artikkel, mida ma terve elu olen kirjutanud. Armastuskiri Pärnule.
Sellepärast ongi sellest linnast neetult raske kirjutada. Ja sellepärast hoiatan ja palun vabandust osalt liiga ajalooliste peatükkide eest.
Samas olen ma oma iga-aastastel juunikuu fotodel – kui ma hakkan Pärnu poole samme seadma – ilmselgelt olekus, kus ma vajan seda. Hädasti! Tavaliselt olen näost hall või sinakasvalge, väsinud-tüdinud nagu kevadine kartuliidu.
Tahaks õhku, päikest, jalgrattaga sõita, metsa ja mere äärde, rahu ja vaikust. Ei taha kuulda äratuskella ega näha korteriühistu koosoleku kuulutust. „Mida sa siin vahid, mine juba oma Pärnusse,“ õiendab meie kortermaja valvas kodanik minuga aknal, kui aiatoole kevadel välja tõstan.
Näed siis, aastast 1999 ühes majas ja ikka aetakse mind kaikaga sünnilinna. See tundub olevat ebaõiglane, et mul on kaks kodu. Tallinn sülgab mind välja. Kuigi võiks suve ju selle toreda mehikesega kõrvu autode vahel muruplatsil aiatoolidel veeta ja koos taevas tiirutavaid helikoptereid kiruda? Pole ka paha!
Kusjuures kurioosne on see, et mitte kunagi ei ole ma sügisel Tallinna naastes sellist nägu nagu kevadine idu, ikka pruun, puhanud ja rõõmus. Olgu ükskõik kui kehvade ilmadega suvi, Pärnus tundub alati olevat päikeseline. Või on seal selline ekstra soodne osoonikiht, et päike hästi peale hakkab? Merevesi on seal niigi madal ja soe nagu pesukausis juba esimeste soojade nädalavahetustega (muidugi õige tuulesuuna korral).
Pärnu on mulle nagu Muumimammale maalitud salaõunaaed seal üksikul majakasaarel. Mäletate, ta maalis seinale oma aia ja kadus tundideks sinna, kust keegi teda ei leidnud? Tavaliselt tukkus ta seal sumedas kujuteldavas aias õunapuu all. Seinale maalitud õunapuu.
Mulle piisab kehvadel hetkedel end Pärnu randa manamisest. See on minu kujutluspildis inimtühi pilvealune päev ja rannal on üksik rannatool. Hallid lained ja soe tuul. Istun sinna toolile, vaatan merele, lähen vette. Vahel olen üksi, vahel kellegagi koos. Siis avan silmad ja juba ongi parem.
„Nagunii tuled siia vanaduses tagasi,“ ütlevad kohalikud. Tõesti? Äkki ma ikka ei tule. Na-nana-naaa. No see tool seal Tallinna naabrimehe kõrval aias…
Tegelikult mulle meeldib olla teel. Kahe linna vahel. Teel Pärnusse. Või Tallinnasse. See tähendab, et ma olen ühe linna selja taha jätnud. Ja teise pole veel jõudnud.
Ma häbenen vahel tunnistada, et ma just Pärnusse teel olen. Nimetan seda siis ümber nurga: „maale“ või „linnast ära“. Pärnusse puhkama sõitmise tunnistamine oleks nagu liiga snooblik, et mitte ütelda labane. Kõik lähevad ju Pärnusse, aga see ei ole ju minu Pärnu.
„Kuhu teie siis nädalavahetuseks ja suveks sõidate?“ küsivad vahel pooltuttavad.
„Pärnusse,“ ütlen ma pisut häbenedes. Pärnu viimaste aastate stiil „suvi, tümm ja tüdrukud“… teate ju küll. No piinlik ju.
Siis ohatakse enesestmõistetavalt ja unistavalt. „Jaa, Pärnusse…“
„Ei, ei, ma olen sealt lihtsalt pärit,“ ruttan ma vabandama.
