Sauga sillal, mis Valgeranna poole viib, on nagu mälestusena endisest Suursillast uhked betoonist sillakaared. Selle sillakaare all jõesuudmes oli ennemalt kalurite kõrts, kus me isaga paar korda käisime.
Uus sild Papiniidus valmis minu lapsepõlves Tallinna olümpiaregati aegu ja ma ei mäleta, et ma sellest kunagi jalgsi üle oleks läinud. Kümmekond aastat pärast valmimist – kui ma iseseisvalt ringi liikusin – oli ta juba piisavalt logu. Rattaga sõites puudusid varem aga kaldteed ja trepid olid rasked läbida.
Sealt uuelt sillalt ongi läbi suunatud uued magistraalid ja sealt sõidetakse rohkem autoga, ehkki endine Tammiste suvilarajoon kasvab järjest enam arvestatavaks elurajooniks ning haigla ja polikliiniku kolimine Rääma raba äärde on kogu linnatranspordi raskuskeskme sinna suunanud.
Iga kord kui avastan end linnaliinibussist, mis minu mälu järgi peaks kesklinna viima, kipuvad need bussid lõpetama Koidula kooli juures või haiglas. Aastakümneid viisid need polikliiniku ja turu juurde, mis asusid kesklinnas. Peale seda, kui linnavalitsus alustas tööd polikliinikus, on mul teatud kiusatus vaatama minna, kes on nüüd näiteks elektriravikabinetis tööl.
Lugedes viimaste valimiste lubadusi, ei väsi ma imestamast, kus on pärnakate ettevõtlikkus. Tartus saab iga linnavõimu juurde jõudnud mees oma silla püsti, Pärnus ainult lubatakse. Viimased 40 aastat.
Mäletan seda Tartusse naasnud baltisakslast, von Glasenappi, kes lubas Kivisilla taastada. Kinkis mulle ajakirjanikuna saltot viskava roosa hiire ja ütles, et varsti viskab tal terve linnavalitsus niiviisi saltot. Kahjuks suri mees enne ära, kui saltodeks läks. Ja Kivisild on ikka taastamata.
Pärnus pole keegi nii hullule mõttele tulnud, et oleks vaja taastada Suursild. Ja uut silda lubas ka ainult EKRE.
NÄLJANE JÕGI JA ÜLEJÕE UJULA
Kui meie õppisime koolis, et Eesti pikim jõgi on Pärnu jõgi, siis nüüd on see korrektiivi saanud. Nagu oleks jõed vahepeal veninud. Aga hirm jõe ees on sees kusagilt lapsepõlvest. Esimest korda väljusin Pärnust ikkagi Vana-Pärnusse. Üle silla. Üle Pärnu jõe. Tundmatu ja ohtlik oli seal teisel pool.
Pärnu sild on mõneti nagu morbiidne mälestusmärk sellele imeuhkele nelja kaarega Suursillale, mis II maailmasõja ajal õhku lasti. Tegelikult oli just see ehitis Pärnu funktsionalismi pärl.
Ja millised avapidustused sellel olid: silindriga riigivanem ise jalutas samasuguste härradega üle vanikutes ja rahvuslippudes silla! Sild käis lahti, jõgi oli laevu täis. Nüüd oleks jõgi nagu unes: üksikud kiirpaadid päevas ja ei mingit liiklust sillast Sindi poole. Kui, siis mõni üksik kummipaadiga kalamees.
Uus sild, mida hakati peale Stalini surma ehitama, pidi ka lahti käima hakkama, aga ei tea, et teda oleks kunagi lahtisena näinud. Räägiti, et lahti käis korra ja pärast ei saadud enam kokku. Nagu nõukogude värk ikka.
See tähendas, et laevaliiklust suurt jõel ei olnud. Valmis sai see sild 1956. aastal. Ja siis olid kehvad ajad, Pärnut peeti millegipärast vahepeal isegi piiritsooniks. Kalurid ja laevnikud olid mere taha pagenud. Jõgi oli jõude.
Küll aga olla sillalt lapsi vette kukkunud. Need väravad, mis sillal on, olla vahel lahti olnud ja siis pudenenud lapsed vette. Iga kolme jaotuse järel on üks kollane värav. Ema rääkis seda ja hoidis mul alati üle silla minnes nii kõvasti käest kinni, et tema sõrmenukid olid valged ja käed higised.
Mäletan seda tema hirmu. Mäletan, kui meil teisele poole jõge Vana-Pärnusse asja oli ja ma ema käekõrval sealt üle läksin. Jõgi me jalge all lahtiste metallplaatide all, millega oli silda parandatud, tundus hirmutav. Mu sõbral oli kombeks laevatee kohas vette hüpata, et siis kaldale ja koju Rääma poole ujuda. Naised kiljusid ja mehed karjusid. Tema seljatas hirmu.
Ma näen seda jõge Pärnu vana silla kohal vahel unes. Eri ajastutel. Mitte seda nõukogudeaegset silda, mis käis korra lahti ja ei tahtnud enam kinni minna, vaid teisi. Neid võib-olla polegi olemas. Sillas on hirmu, segadust, uusi algusi. Jään alati Pärnu muuseumis lummatuna vaatama kroonikat praeguseks õhku lastud Suursilla avamisest. Sild on üle piiri minek.
See Pärnu vana sild kummitab mind minu unenägudes. Iga kord ise ajastul. Vahel jääga jõe kohal, vahel mitte. Pigem aurikute ja sajandialguse meeleolus ja vahel sõdade ajal. Aga pigem ikka ratsanike ja rüütlite, või tääkide ja kahurite ajastul.
Need on alati nii ehedad ajarännud, nagu oleks ajakapslis istunud. Ma ei tea, mis mul selle sillaga on, et ta minu elu pöördelistel momentidel alati mu unenägudesse ilmub.
Võib-olla nende jõejääle tallatud radade tõttu, kus igal kevadel ja talvel keegi hukka sai. Sinna linnasilla juurde jääle oli minul keelatud sattuda. Isegi suure pakasega. Voolasid ju soojad reoveed sinnasamasse ja õõnestasid jääd. Sellest hoolimata tallasid kohalikud otseteed oma maja juurest jääle ka siis, kui see juba kollase veekihiga kaetud oli.
Või tekib see hirm jõe kui loodusstiihia vastu nende uputuste tõttu, kui jõgi tormidega üle kallaste tõuseb. Silla alla vee kõrgust mõõtma pandi mõõdik peale 2005. aasta jaanuaritormi.
Mere tõusuvesi ei mõjugi nii ohtlikult, uputab ta ju põhiliselt alasid, mis talvel jõude seisavad. Kui mõnes villas disaindiivan koridoris ujub või jää grillimaja bussipeatusse viib, tundub see pigem koomiline. Kui inimesed oma püüdlustes merele lähemale saada ehitavad kuhugi, kuhu pole kunagi kellelgi pähe tulnud ehitada.
Või tekitas selle kontidesse talletunud hirmu 1990ndate ujuv laev-restoran silla kõrval. Räägiti, et see olnud laev Aju-Dag, mis Artekis pioneere vedas. Üheksakümnendatel oli seal restoran ja hiljem stripibaar, kus ajastule omaselt toimus kummalisi asju.
Ühe lapse olla üks mees ära päästnud. Hüppas riietega sillalt vette ja tõi välja. Pärast jäi tal käekell seisma ja head kingad rikkus see ära. Aga anti uus käekell ja medal. Käekella nimi olla Poljot ehk lend olnud. Ühel sügisel oli sama lugu, rulataja kukkus vette, üks mees aitas välja. Nüüd arutatakse, kas kai vajab piirdeid.
Mõned inimesed hüppavad ka ise jõkke. Iga aasta keegi. Kas just sillalt, aga jõkke ikka. Nagu võtaks jõgi andamit. Või paneb keegi lihtsalt taskud kive täis ja läheb vaikselt vette. Kellestki leitakse alul pea ja siis keha. Laevakruvid olla oma töö teinud. See olnud üks tüdruk aasta või kaks tagasi.
Kogu see jõe Tallinna-poolne kallas oma 1960ndate korterirajooniga tundub natuke ohtlik. Tühjaks pommitatud kohale tekkinud linn vabrikute kõrval. Vabrikulinn ja töölislinn oli ta ennegi, aga nüüd kerkis sinna see korterelamute rajoon. Olid seal ju masinatehas, linakombinaat, Viisnurk, piimakombinaat. Eramajad on kaugemal Rääma pool.
Enne kui Jannseni tänavast automagistraal sai, oli selle keskel veel 1960ndatel imekaunis pingirida. Seda jalakäijate teed mööda oli ülimalt mõnus minna Koidula majamuuseumisse. Kõik, kes sel ajal Pärnus olid, mäletavad seda.
Nüüd rattaga kaht silda ühendavat Jaansoni jooksurada sõites voolavad jõe äärest võpsikust mõlemal pool jõge loppis viinaninad välja. See nagu ei olekski valge kuurort Pärnu, vaid üks lõputu töölisagul.
Niidu pargi poolne osa, mis on olnud meie lasteaiale näiteks väljasõitude kohaks ja oli seda ka sada aastat tagasi, tundub nüüdisajal eriti unustusse jäetud. Ehkki seal asub kutseõppekeskus. Niidu park on nagu mets keset linna.
Kontserdimaja
