kassad lahti loetud tundidel, tualettruum ei töötanud ja katlamaja oli grafiteid täis.
Viimane Riia rong tuhises Pärnust läbi 1992. aastal, kui ma juba ülikoolis olin. Mõisakülla sõitsid kaubarongid veel 2001. aastani. Tupikjaamaks muutus Pärnu 2008. aastal. Kuna ristmikul jäi raudteeülesõidu märk alles, saadi seal peatumiskäsu eiramise eest ikka veel politseilt trahvi, kuigi rongid olid vaid mälestus. Siis kadusid rööpad sealtki.
Kui raudteeliiklus oma otsa leidmas oli, sündis aga ime, mida vanad raudteelased olid oodanud. Endises jaamahoones avas nullindate alul uksed korralik restoran Rae Café. Ruum oli väga rentaablilt ära kasutatud, vanad raudteepildid seintel ja uhked praed menüüs. Männi ja Kännu ei pääsenud näolegi. Isegi latekohv ja wifi olid peagi olemas, mis sa hing veel ihaldad. Kalmistult tulijad said soojas tualetis käia ja sooja veega käsi pesta. Peie- ja muudele peolaudadele joosti tormi.
Isa pidas seal 75 aasta juubelit. Skulptor Rait Pärjale rannasalongi juures asuva Raimond Valgre skulptuuri modelliks olnud Veiko Rea mängis akordionit. Mis pidu see ilma pillita on. Mõned aastad hiljem, 2009. aasta aprillis, pidasime seal ka isa peiesid. Laias laastus oli kohal sama seltskond. Ainult akordionimeest polnud.
Veidi hiljem, 2012, tuli kopp ja pühkis selle hoone ära. Nagu poleks seda kunagi olnudki.
Imelikul kombel pole sinna ka järjekordset Olerexi tanklat tulnud, ehkki maa peaks neile kuuluma. Ei aidanud Raeküla seltsi ega kultuuritegelaste ponnistused, et see maja ja mälestus raudteejaamast kaitse alla võtta.
Ma ei taha Rail Balticu teemal spekuleerida, aga ma olen aastaid unistanud kiirrongist Pärnusse, sest bussiliikluse kiirus omandab juba eluohtlikud mõõtmed. Iga kord kui ma Tallinna–Pärnu maanteel autoroolis piirkiirusel sõidan, kihutavad liinibussid minust mööda nagu postist. 110 või 120 kilomeetrit tunnis. Ikka kiiremini. Ikka odavalt. Ja ikka sagedamini liiklusõnnetustes. Autodest ma ei räägigi, sest ega Pärnu maanteel mingid odavad ja aeglased autod ei sõida. Maantee näitab punast ohutuld.
Vahel vaatan Metsakalmistule minnes seda tühja platsi, kust endine Pärnu raudteejaamahoone ja Rae Café on nagu õhku haihtunud, ainsat kohta, kus põllulilled veel niitmata kasvada saavad.
Kuna meie metsaalune on saanud pargiks ja seda niidetakse, siis on need kassikäpad, tõrvalilled, kurerehad, hiireherned, mis seal metsa all kunagi kasvasid, kadunud. Aga rohtunud raudteejaamas nad veel kasvavad.
Kunagi 1990ndatel sai Pärnu lehe juures tehtud lisalehte Perroon, et rõhutada seda, et me jaamas ja ootel oleme. Alati mängiks jaamas orkester ja oodataks kedagi. Kedagi, kes tuleb väljastpoolt, toob uut hingust ja mõtteid. Pärnu ja provints tunduvad olevat kuidagi liiga lähestikku ja sarnased sõnad. Tunduvad või on?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
