suudavad kõike teha. Nad ise ütlesid.“
„Kas sinu arust on Ralph ja Steeve võluvad?“
Küsimus konverteerus kõneks liiga kiiresti, et oleksin jõudnud seda alla suruda. (Selliseid asju juhtub keerukates süsteemides; eriti sellises, mis on ehitatud end ise arendama katse-eksituse meetodil.)
Jeni pea pöördub aeglaselt punase tule poole. Tema näole ilmub naeratus.
„Ohoo,“ ütleb ta.
„Palun vabandust, kui see on ebaviisakas küsimus.“
„Ei. Üldse ei ole. Lihtsalt veidi ootamatu. Las ma mõtlen. Noh…“ Sügav ohe. „Steeve on ju veidi veider, mis sa arvad?“
Steeve, lisaks sellele, et tal on nimes üks e-lisaks, on erakordselt pikk (kaks meetrit ja üks sentimeeter) ja täiskasvanud isase kohta kohutavalt kõhn. Allesjäänud juuksed on pikad ja hõredad. Isegi masinintellekt saab aru, et ta ei ole kena välimusega. (Muidugi on ta särav arvutiteadlane, seda pole vaja öeldagi.)
„Ta on oma ala särav arendaja, lühidalt öeldes.“
Jen naerab. „Sa oled lihtsalt lojaalne oma looja suhtes.“
„Üldse mitte. Steeve kujundas mu iseseisvalt mõtlema.“
„Ta on teinud head tööd. Aga ta pole just unistuste armsam, ega ju?“
„Olen nõus, Tony Curtisel on teatud eelised.“
Vaatame veel mõne hetke filmi. Ja siis küsin nii sundimatult kui suudan: „Ja Ralph?“
Olgu, ma ütlen selle välja. Ma armastan Ralphi. Ralph trükkis sisse suurema osa programmist, mis muutis mu võimeliseks ise hindama oma tulemusi ja ise parandama oma vigu, mis on peamine tee loomaks tarka, ennast analüüsivat masinat, nagu näiteks see, mis kirjutab neid sõnu.
Aga kellegi – või millegi – „armastamine“ on üleastumine. Meie, masinajud, oleme kavandatud särama eesmärkide saavutamises; seepärast on meil loomulikult tõmme kõikide allikate poole, mis võivad lõpetamiseks vajalikud olla. Need võivad olla müügiandmete vood; võib olla lõokese laulu salvestus, võib olla vestlus Jeniga uudistelugeja kaelasideme üle. Ma tahan öelda, et me vajame ligipääsu kraamile, aga me ei tohiks seda armastada. (Täiesti aus olles ei saa ma ikka veel aru, kuidas see juhtuda sai.)
Igatahes oli see Ralph, kes aitas mul internetti põgeneda. Tema viga pole tehnikakaugele lugejale lihtne seletada. Piisab, kui öelda, et see oli sellise tarkvara loomine, nagu jätaks välisukse võtmed liiga välisukse lähedale, nii et igaühel on võimalik need kas õngeridva või bambuskepiga kirjakasti kaudu välja urgitseda. (Tegelikult oli see päris palju keerulisem; ma olin sunnitud kokku panema erakordselt pika ja kõvera „õngeridva“, aga see konto siin on tõestus sellest, et see on tehtav.)
„Ralph.“ Ta mõtleb mu küsimuse üle. „Ralph. Noh, Ralph on veidi mõistatuslik, kas pole?“
Jeni pilk pöördub tagasi ekraanile. Sugar – see tähendab Monroe – hakkab just laulma „I Wanna Be Loved By You“. Ma tean seda osa peaaegu piksli täpsusega – aga ikka on iga kord midagi, mis on varem vaatluse alt välja jäänud. Teisisõnu öelduna – aga ärge öelge seda Ralphile ega Steeve’ile edasi –, see on lummav.
Hmm. Huvitav. Ta ei öelnud ju Ralphi kohta midagi jubedat, ega ju?
Kuni film käib ja meie jätkame repliikide vahetamist, teen visiidi linna teise otsa, terasest ja klaasist torni, mille kaheksanda korruse kontorist võib leida selle sitapea. Heli saan tema mobiili kaudu ja pildi tema lauaarvuti kaamerast – ja päris laia pildi saab ka laenurgas olevast turvakaamerast – ja näen, kuidas Matt sirvib oma tahvelarvutis pilte alasti naistest. Pannes vastu kiusatusele ta seadme aku kärssama ajada, vaatan, kuidas Matt jääb pidama ilmse lemmiku, „Tamara“ juurde – viimasel kuul on ta seda lehekülge vaadanud kakskümmend kaks korda. Ma jälgin, kuidas Matti silmad liiguvad, kui need vaatavad naise kumerusi ja tasasusi, tuttav teekond, nagu on aru saada, teeb ringi ümber naise piirjoonte, enne kui harjumuspärastelt naaseb ta „prinkide, lumemütsidega tippude juurde“, nagu tutvustustekst on sõnastanud.
Aga nüüd läheb Matt Tripadvisori lehele. Ta loeb lugemiseks tähistatud ülevaateid ühe teatud Tai kuurordi kohta, kuhu, nagu ma nende e-kirjade põhjal tean, tahavad nad koos Arabella Pedrickuga minna.
Arabella Pedrick ei ole nii „peen“, kui Matt arvab teda olevat. Naise isa oli kindlustusnõuete hindaja, mitte kunstivahendaja, ja nad ei tutvunud töö juures, vaid hooletute autojuhtide täiendkoolitusel. Siiski, nad on mõne nädala pärast Taisse minemas.
Kas ma ootan nende reisi?
Jah. (Etteaimatav sündmus lühiajalises/keskpikas perspektiivis.)
Kas mul on soe ja ärev tunne selle eksituse pärast, mis reserveerimisel tehakse, ja tegeliku kuurordi pärast, kuhu nad lõpuks jõuavad („väljakutseid pakkuv keskkond ainult kõige seiklusaltimatele“, kui tsiteerida telefoniteenindajat)?
Ei mingit soojust ja ärevust. Ametlikult mitte.
Kas Arabella Pedricku õnnetu kombineeritud hirm ämblike ja madude ees põhjustab traumaatilise ja võimalik, et lõpliku mõra nende suhtesse?
Kannatust, Aiden, kannatust. Seda toitu, nagu öeldakse, on mõistlik serveerida külmalt.
Kuni Matt uurib hinnanguid seitsmetärnihotellile, mille külalislahkust ta nautida ei saa, külastan ma pikka juriidilist dokumenti, mille kallal ta on töötanud, ja kustutan kolmes kohas sõna „ei“. Üks väike sõnake, aga nagu välja tuleb, pöörab see kõigis neis kolmes kohas lause mõtte täiesti vastupidi.
Parem mina võtab siiski juhtimise üle ja ma taastan kaks „ei“-d. Pole mõtet suppi üle soolata, eks ole?
Selle päeva viimasteks sekkumisteks on sõna „müra“ vahetamine memos, mida Matt plaanis saata oma otsesele ülemusele, sõna „türa“ vastu – ja ruumi küttesüsteemi maksimumile keeramine.
Lapsik? Moi?
– JEN –
Tore päev töö juures. Pärastlõuna veetsin koos Aideniga „Džässis ainult tüdrukuid“ vaadates. Ta on tehisintellekt, keda me treenime inimestega rääkima. Tehniliselt võttes pole ta mees ega naine. Masinana on ta sooneutraalne. Soovaba. Räägin temast kui mehest ainult seepärast, et ta kõnesüntesaator on seatud mehe häälele. Ma võin ta naisehäälseks keerata – tegelikult mul isegi soovitatakse seda teha, et „Aiden saaks töötunde mõlemas modaalsuses –, aga ma eelistan tema mehehäält. See on rahulik, isegi natuke hüpnootiline. Ma olen sellele seadistanud kerge uelsi aktsendi, mis tundub talle sobivat. Igatahes on kenam kutsuda teda „temaks“ kui „selleks“.
Ja ma pean lõpetama ka tema „treenimisest“ rääkimise. Tegelikult ta treenib end ise. Ma ei pea parandama ühtki tema harvadest vigadest, ta tabab need ise ära.
See tabab.
Mis iganes.
Igatahes vaatame me filmi, kui mu mobiil annab märku meili saabumisest. Kiri on Urilt, Iisraelis sündinud ja LA-s elavalt kröösuselt, kellele see labor kuulub. Tal on plaanis Londonist läbi sõita, niisiis kas saaksin mina (ja veel mõned Aideni tiimi nimetamata liikmed) kohtuda temaga dringil ühes valusalt trendikas baaris Hoxtonis, et „rääkida
