kolmkümmend kuus aastat vana, vaba ja spetsialist – palun trummipõrinat, maestro! – tellimuse järgi tehtud mööbli valmistamises!
Ma jätan ta automaatvastajasse teate ja ta helistab järgmisel hommikul, kui Jen on ikka veel ööriietes.
„Hei, tere! Siin Gary. Ma helistan nende riiulite pärast.“
„Riiulid.“ Ikka veel oimetu. Vajab kohvi.
„Jeeh. Sa jätsid mulle teate riiulite kohta.“
„Kas tõesti?“
„Eile õhtul.“
„Kas te otsite riiuleid?“
„Ei, mu armas. Sina otsid riiuleid.“
„Ma ei saa aru. Kas teil on mõned riiulid müüa?“
„Ma teen neid. Mõõtude järgi.“
„Te teete riiuleid?“
„Teen igasuguseid riiuleid. Kappe, riiuleid. Radiaatorikappe.“
Pikk paus. „Kas te tunnete Ingridit?“
„Ei saa öelda, et tunneksin, kullake. Nii, kuule, kas tahad, et tulen läbi, mõõdan ära ja pakun hinna?“
„Kes te ütlesitegi end olevat?“
Selgub, et kuna Jen tõesti vajab mõnd riiulit, ilmub Gary Skinner mõne päeva pärast tema ukse taha.
„Jeeh, tänan. Piimaga, neli suhkrut,“ vastab mees.
Pikka aega on kuulda metallist mõõdulindi kraksumist ja Gary kirjutab arve üles pliiatsijupiga, mida ta muidu hoiab kõrva taga.
Järgneb lühike arutelu võimaluste üle; räägitakse kõikumisest, kronsteinidest, karkassidest, kui aus olla, siis kõik see on veidi liiga riiulilik.
Ta on päris hästi kokku pandud, see kolmekümne kuue aastane Gary Skinner. Selle põhjal, mis mulle nähtav on, võib öelda, et ta käed on lihaselised. Ja kui ta Jenile asju seletab, kallutab ta pead ühele küljele, ja see ju tähendab midagi, kas pole?
On siin erutust? Nii raske on aru saada. Kindlasti on vaikus – 6,41 sekundit –, aga kas see on tähenduslikku sorti?
„Sa’s oled kõik need läbi lugend?“
Kas see on küsimus, mis lõplikult eemale peletab?
Või on need tätoveeringud?
On siis tõesti nii halb, kui kellegi kuklale on tätoveeritud WHUFC?
„Sa’s mõtle selle üle, kullake, eks ole.“
Oma järgmist strateegiat kirjeldaksin ma kui „võimendatud juhuslikkust“.
Rahulolematu sellega, et Jen tegi oma igapäevaelust ja suhtlusest molekulaarse kaose, kui nii võib öelda, hakkasin ma tema liikumisi „jälitama“ mööda alasti linna, keskkonnas, mida vana Hollywoodi film noir’i („Alasti linn“, 1948, rež. Jules Dassin) jutustaja kirjeldas ärevalt: „Siin on kaheksa miljonit lugu… see on üks neist.“
Ma tundsin, et supermarketites on eriti viljakas pinnas romantikaseemnete idanemiseks, eriti tipptunni ajal pärast tööd, kui poed on tulvil kurnatud noori professionaale, kes krabavad kokku toitu ja alkoholi, et vedada see oma üksildasse urgu.
Peale televisioonistuudio on eredalt valgustatud supermarket parim koht kaameratööks. Siin saab suumida mööduvate töömesilaste ostukorvidesse ja teha järeldusi nende sotsiaalmajanduslike ja romantiliste suhete kohta. Valmistoit ühele ja pudel Soavet – vallaline. Suur mähkmepakk ja viieliitrine pakk Soavet – lastega pereinimene.
Niisiis luurasin ma ühel esmaspäevaõhtul üht hea välimusega noormeest (meestehooldustooted, linguini, Lambrusco, purk pastakastet – ilmselgelt ei kokka selleks, et muljet avaldada), kelle suhtes ma olin kindel, et olen teda ka varem märganud. Sajandiksekund näotuvastusprogrammi kasutamiseks ja ma teadsingi ta nime ja ametit – näitleja – ja kaheksandiksekund hiljem vaatasin ma ta elutuba Chiswickis söögilaual oleva avatud sülearvuti kaamerast. Loojuv päike tegi head tööd kahe raamitud teatriplakati valgustamisel („Tramm nimega Iha“; „Mina ja mu tüdruk“), nagu ka punase kassi valgustamisel, kes oli diivanil hõivatud enese intiimlakkumisega.
Jen ja kassiomanik – lavanimega Toby Waters – seisid hetkel teineteisest 3,12 meetri kaugusel ühes sellises supermarketi vahekäigus, mis on meelega laiemaks tehtud, et aeglustada klientide liikumist – nagu vett voolikus –, kui nad mööduvad eriti kasumlikest kaupadest. Kui mees vaagis parajasti loomalihavalikuid ja naine uuris lambaliha, panin ma nende mobiilid ühel ajal helisema.
Nad ei saanud sinna midagi parata. Nende pilgud kohtusid. Ja nad naeratasid.
„Halloo,“ ütles Jen oma iPhone’i.
„Tere, Toby kuuleb,“ teatas mees enda omasse.
Oli lõbus vaadata äratundmist ilmumas kahele noorele näole, kui mõlemale jõudis aeglaselt pärale, et nad rääkisid teineteisega. Sama ootamatu (ja üsna imeline) oli kasvav, noh, rahulduse tunne, mida ma endas tundsin! Taas oli mul õnnestunud muuta sündmusi pärismaailmas soovitud suunas (s.t leida Jenile kena noormees, kes erineks sellest täielikust aufiidermunnist).
Jen küsis: „Kes te olete?“
Mees vastas: „Tundub, et telefon ise helistas.“
Kumbki astus sammu lähemale, telefon ikka veel kõrva ääres. Ja nüüd, kui valjuhääldist kõlas teadaanne – „palun koristaja viiendasse vahekäiku!“ –, oli viimanegi kahtlus hajutatud.
Jen küsis: „Kas ma tunnen teid?“
Mees naeratas. „Noh, te võite olla mind näinud viimases James Bondi filmis. Ma olin ehmunud kõrvalseisja number kaks. Jõulude ajal olin ma „EastEndersis“. Ja see kodukindlustuse reklaam, mis on praegu igal pool. Ma olen see, kes on uputavas köögis ja paistab olevat abitu.“
Ja, olgu ta õnnistatud, ta manas ette selle näo; sellise, nagu on stressis majaomanikul, kelle veepaak on just lõhkenud.
Ja Jen naeris!
See Toby oli kiire poiss. Ta astus veel ühe sammu lähemale. „Mina olen Toby.“
„Jen.“
„Tore tutvuda, Jen. Kuule. Kuna selline veider asi juhtus…“
„Mis just juhtus? Kuidas saavad kaks mobiili helistada teineteisele?“
See lavakunstnik oli kindlasti hiilanud miimikatunnis. Nüüd tegi ta järgmise naljaka näo, sellise, mis rääkis sõnulseletamatust saladusest inimolemuse sügavas südames. Oleks mul käed, oleksin nendega valjult plaksutanud.
„Kuna see on olnud nii äärmiselt kummaline, kas sooviksid käia kiirel dringil? Mul on tund vaba aega, siis kohtun ma kellegagi, teemaks ühemeheetendus, mis põhineb Winklevossi kaksikute elul – nad kaebasid Zuckerbergi Facebooki pärast kohtusse! Peaks tegelikult olema kahemeheetendus, aga raha pole piisavalt. Mis sa arvad, kas inimesed maksaksid, et seda vaatama tulla?“
„Noh…“
