kel võis hiljuti olla ligipääs tema internetipangale. Ta lisab, et tal on olnud töö juures kehv päev põhjustel, mida ta ei täpsusta, ja „tõeliselt sita nädala tipuks“ on maksuamet ta välja valinud rutiinseks maksukontrolliks. Nagu see peaks mind huvitama. Tema nime valis arvuti välja juhuslikult. Nad tahavad näha kõiki tema viimase viie aasta andmeid. Kui tsiteerida Matti firma raamatupidamisosakonnas töötavat Forbicheri, võib protsessi kirjeldada kui „krobelise luuavarrega persekeeramist, ainult et lõbu on vähem“.
Kas ta tõesti tunneb end oma käitumise pärast süüdi ja seepärast räägib mulle lugusid sellest, kuidas kuri saatus teda kiusab?
Ära ole rumal. Pannes vastu tungile tippida HA-HA-HAA, vastan ma lihtsalt: „Ma ei tea sellest midagi. Ei oska aidata. Mul on kahju.“
See kõik on tõde.
Välja arvatud see, mis puudutab kahju tundmist.
– AIDEN –
Maailmavõrgus leitava info kohaselt on Suurbritannias 104 meest, kes on neljakümnendate esimeses pooles, abiellunud ja teevad ise mööblit. Nendest üheksateist on lahutatud ja neist omakorda kolmteist on isad. Neist kolmeteistkümnest kaheksa elab Walesis (saa sa nüüd aru) ja järele jäänud viiest ainult üks elab Londoni piirkonnas. Tema nimi ei ole Douglas, on hoopis George; jätan teiste hooleks tema käte ilu kommenteerimise ja meriangerja teema, milles ma kaasa rääkida ei oska. Kahjuks ei sobi ta edasiseks aruteluks, sest ta on uuesti abiellunud. Seekord mehega.
Seega ma arvan, et idee haavatud lindu meenutavast, puutööd tegevast „Douglasest“, kes on kuskil Jeni jaoks olemas, on ilmselt fantastika. Aga keegi kuskil on – öeldakse, et neist igaühe jaoks on kuskil keegi – ja ma olen oma väikeseks projektiks võtnud aidata see mees leida. Arvestades, et tihti tsiteeritakse südameasjadesse puutuva puhul territoriaalse läheduse tähtsust, alustasin ma kodu lähedalt.
Jeni kandi kortermajades Hammersmithis on avalikult (ja mitte nii avalikult) ligipääsetavate andmete kohaselt viis vaba noormeest, kes tunduvad olevat soovitud sotsiaalmajanduslikus grupis: muusikaprodutsent, kaks raamatupidajat, veebiarendaja ja MI6 palgaline. Mu – khm – uuringu järel nende härrasmeeste kohta – nende elustiil, hobid, lugemis- ja vaatamisharjumused, ostueelistused ja muud muljed, mida olen kogunud nende vestlustest, telefonikõnedest, e-kirjadest, sõnumitest ja tekstidest, ärge mõistke mind hukka! – olen otsustanud, et ainult Robin (tema on see spioon) on piisaval intellektuaalsel ja kultuurilisel tasemel, et Jenile huvi pakkuda. (Veebiarendaja loeb koomikseid ja ühel raamatupidajatest on salajane elu jalgpallihuligaanina, no andke andeks.)
Kuid hoolimata sellest, et Jen ja Robin elavad naaberkvartalites, hoolimata sellest, et mõnikord nad sõidavad kumbki oma töökohale metroorongi samas vagunis, oli nende kokku viimine põrgulik töö!
Ma saatsin neile kutsed Sothebys toimuvale kunstimüügi privaatsele eelülevaatusele (Picasso, Seurat, Monet) – mees ilmus kohale, naine ei ilmunud; ma saatsin neile piletid (kõrvuti kohtadele!) Pinteri „Eikellegimaale“ West Endis – naine ilmus kohale, mees ei ilmunud; ma reserveerisin esireakohad kohtumisele kohalikus raamatupoes kirjanikuga, kes neile mõlemale meeldib, kurat küll – ja kumbki ei tulnud kohale.
Meeleheites saatsin ma mõlema poolt teisele Facebookis sõbrakutse; nad mõlemad klikkisid „eira“.
Kui ma oma otsingut laiendasin, võttes sihtmärgiks ihaldusväärsed vallalised isased poole miili raadiuses Jeni korterist, oli tulemuseks midagi sarnast. Oli viiskümmend üks võimalikku kandidaati, sest tegu oli Londoni rahvarikka osaga. Pärast kuttide sorteerimist – üks oli tagaotsitav varguste seeria eest Bond Streeti juveeliäridest! – osutus allesjäänutest minu hinnangul kõige lootustandvamaks Jamie, arst, kelle erialaks oli lastetraumatoloogia!
Perfecto!
Ma olin valmis aktiveerima oma hoolikalt välja arvestatud plaani – õhtusöök The Ivys, kumbki lootmas kohtuda advokaadiga, kes on seotud salapärase pärandusega seni tundmatult sugulaselt –, ma olin sõna otseses mõttes juba kinnitamas asjasse puutuvate dokumentide ärasaatmist, kui noormees vajutas saatmise nuppu e-kirjal, milles ta nõustus vastu võtma tööd Uus-Meremaa kõige tähtsama lastehaigla kirurgina.
Territoriaalse läheduse põhimõtte ebaõnnestumisest lööduna proovisin kaheraudse-lähenemist ja panin Jeni profiili tutvumisleheküljele. Ma olin päris uhke mõne lause üle, mille peale ma olin „Angelat“ kirjeldades tulnud: „Võin olla väga tõsine, aga ka tõsiselt kergemeelne. Ma tahan tutvuda kellegagi, kes suudab olla mõlemat“ – minu arust puhas tõde.
Aga armas jumal, mis vastused! Milline kollektsioon poolearulisi ja luusereid, ja need olid veel need, kes polnud otseselt jõhkrad või ropud. Minu lemmikvastus – Frankilt, ta tunneb end ära: „Kahjuks olen ma suhtes. Ma login nüüd välja. Aga kui oled kunagi Nuneatoni läheduses, võiksime ehk kohtuda mõne klaasi vinoo ja pastaportsu juures ja (noh, kunagi ei või ju teada) üks asi võib viia teiseni!“
Ma ei kaotanud siis lootust.
(Ära kunagi kaota lootust, eks ole?)
Selle asemel otsustasin üle vaadata kõik oma andmebaasi salvestatud Jeni vestlused; peetud minuga, Ingiga, Rosyga, Mattiga, kolleegidega – põhimõtteliselt kõik, mida ta oli iial öelnud „minu juuresolekul“, nagu kohtukeeles öeldakse, ja palju muudki peale selle (e-kirjad, sõnumid, Facebooki ja Twitteri postitused, eeldan, et olete põhimõttest aimu saanud).
Materjali oli üsna palju, nii et mul kulus peaaegu sekund.
Üks fraas torkas silma – vestlusest Ingiga 38. päeval pärast õunaõgimise intsidenti. Ing oli küsinud, kas on keegi, kes Jenile meeldib. (Ing, nagu te märkate, ei keeruta nagu kass ümber palava pudru.)
„Noh, on üks rohelises duffelmantlis kutt, kes käib taluturul. Ta näeb välja nagu prantsuse intellektuaal.“
„Kõlab rohkem kui Christopher Robin. Kas oled temaga rääkinud?“
„Muidugi mitte.“
Järgmisel laupäevahommikul „liitusin“ Jeniga, kui ta tiirutas kohalikule mänguväljakule üles sätitud talusaaduste vahel. Läheduses oleva kooli turvakaamerad pakkusid suurepärast vaadet – panoraamid, eri nurgad, suurendamine, kõik, mida vaid soovida oskad – ja muidugi ei kulunudki palju aega, kuni vaatevälja ilmus Mees Rohelises Duffelmantlis.
Tegelikult tal oli rahakotis vaid mõni euro – toetades sellega prantsuse intellektuaali ideed – ja tema ostukäitumine ei olnud seda tühistav. Põlissordist tomatid, imelikku värvi porgandid, merikurat, käsitsi vormitud baguette, punt lehtpeeti ja kolme sorti juustu (Raclette, Wensleydale ja kitsejuust).
Liikluskaamerate kaudu oli mul võimalik jälgida tema 3,37 kilomeetri pikkust koduteed, kui ta jalutas Turnham Greeni kõrvaltänavale. Polnud üldse selge, millisesse majja ta sisenes, aga kiire õngitsemine selle tänava elanike registris tõi esile kellegi Olivier Desrouches-Jouberti, isiku, kelle jaoks rohelised duffelmantlid võisid olla leiutatud, ja tema isikut kinnitas järgnev nuhkimine eri seadmetes, mis olid tema nimele registreeritud. Kohmakas kaader tahvelarvutist, kuidas külmikusse pannakse porgandeid ja lehtpeeti, kinnitas mulle, et olen õiges korteris, ja kui ta ükskord oma sülearvuti lahti tegi, olingi ma seal, silm silma vastas (otseses mõttes) praeguse hetke staariga.
Jenil oli peaaegu õigus olnud.
Šveitslane, mitte prantslane, intellektuaal, Bernis sündinud, klassikaline filoloog, seotud erainstituudiga, viimased neli aastat Londoni elanik ja – jah! – kriitilises eas, kolmekümne
