tööst, tegi trenni, kaunistas, võõrustas, tundis, et ta peab olema Richardile asendamatu. Tegelikult oligi mees kõik, mis tal oli. See oli sünge ja kohutav päev, kui ta mõistis, et mees oli talle täiesti võõras.
Juurdlus oli alanud enne viiendat pulma-aastapäeva. Enne seitsmendat oli tulnud süüdistus ja kõik nende varad külmutati. Nende kaheksanda pulma-aastapäeva veetis ta kohtus. Richardi kaitse advokaat oli saavutanud edasilükkamise, kuid viimaks algas siiski protsess – protsessi farss – ja tema osutus usaldavaks, heaks, endast lugu pidavaks naiseks. Richardi ema ja õde ei tulnud protsessile ning keeldusid intervjuudest. Talle oli alati tundunud, et nad ei pidanud teda kunagi Richardi jaoks piisavalt heaks, kuid pärast protsessi oli ta teisel arvamusel. Nad pidid mehest kõike teadma. Ta oli seesmiselt sünge ja tühi.
Ta ei rääkinud sellest naisele kunagi, vähemalt mitte enne inetut ja valusat lõppu. Kui Emma uurimise kohta küsis, vastas mees ainult, et talle tahetakse ära teha, et äri on karm värk, aga tema on karmim, et nad ei suuda midagi tõestada. Kõige lõpuks toimusid paar lühikest ja vastikut, kuid samas silmi avavat vestlust. Kuidas sa võisid? Mis mul üle jäi? Kuidas sa õigustad ahnust? Minu ahnust? Aga kuidas nende endaga lood on? Kas nemad pidid seda õigustama? Nad tahtsid, et ma teeksin raha teenimiseks ükskõik mida! Nad tahtsid, et ma kõik kullaks muudaksin, isegi kui selleks tuli valetada, petta ja varastada! Nad tahtsid oma osa kätte saada enne, kui kõik kokku varises!
Ametivõimud said kõigele hõlpsasti jälile. Töötajad sõlmisid kokkulepped ja tunnistasid tema vastu. Virnade viisi dokumente tõestasid tema väärtpaberipettusi, vargusi, postipettusi, elektroonseid pettusi, rahapesu… Nimekiri oli pikk. Kui lõpp oli ligi, kui ta püüdis põgeneda ja politsei ta tseremoonitsemata tagasi tõi, kui tema offshore arved välja nuhiti ja tuvastati ning kui teda ootas pikk vanglakaristus ilma ainsagi pennita hinge taga, laskis Richard end maha.
Loomulikult ei uskunud keegi, et Emma sellest midagi ei teadnud. Nähtavasti arvasid inimesed, et mees tuli koju ja puistas napsiklaasi taga südant. Ta ei teinud seda.
Richard, keda ta tundis, oli tõepoolest salalik mees, kameeleon. Ta võis olla nii võluv ja pühendunud. Ent tal oli alati mingi plaan ja ta tahtis alati midagi enamat. Miks ei oleks ma pidanud sinuga abielluma? Sa olid väga hea investeering. Sobisid täiuslikult oma rolli. On vana tõde, et inimesed usaldavad abielumehi rohkem kui vallalisi. Ta oli eneseimetleja, manipuleerija, valetaja ja petis. Ta oskas seda nii hästi, et inimesed tundsid peaaegu uhkust selle üle, et nendega manipuleeriti ja neile valetati. Tal oli Richard Gere’i välimus, Steve Jobsi mõistus ja Bernie Madoffi autunne. Tänu taevale, et ta ei olnud nii edukas kui Bernie. Richardil oli õnnestunud varastada ainult umbkaudu sada miljonit.
Mida Emma teadis? Ta teadis, et mees oli kinnine. Ta ei rääkinud tööst, mis naise arvates oli mõjuka mehe puhul tavaline käitumine. Mees oli võrratu suhtleja nii seltskondlikult kui äris, aga kui nad enam ei käinud, ei rääkinud mees talle rohkem lugusid oma perekonnast, noorusest, kolledžist, esimestest aastatest Wall Streetil. Emma teadis, et mehel ei ole palju vanu sõpru, ainult palju ärikontakte. Ta ei kohtunud kunagi mehe kolledžikaaslaste ega kolleegidega tööelu alguse ajast. Kõigest hoolimata küsis mees alati, kuidas naisel päev oli läinud. Mees küsis temalt tema ajakava, projektide ja tegemiste kohta, selle kohta, kellega ta vestles ja mis tema maailmas toimus. Muidugi siis, kui mees oli kodus, kuid ta töötas tihti hiliste õhtutundideni või viibis reisil. Richardit eristas teistest keskpärastest valetajatest see, et ta oskas kuulata. Inimesed, naine nende hulgas, arvasid, et olid tema kohta midagi teada saanud, kuigi ta ei olnud enda kohta midagi öelnud. Aga ta kuulas neid. Keskendunult. Nad olid tema tähelepanust meelitatud.
Üks üheksa aastat kestnud abielu, millest mõned aastad olid kummaliselt toredad ja viis kohutav õudusunenägu. Nüüd mõtles ta, kas see õudus kunagi lõpeb.
Emma sõitis otse Lyle’i lillepoe juurde, see kandis nime “Tere, kaunitar”1, iseenesestki mõista oli pood saanud nime Barbara Streisandi järgi. Lyle oli katsumuste päevil tema vastu väga lahke. Ta ei saanud väga sageli New Yorki Emma juurde tulla. Asi ei olnud üksnes pikas ja kulukas reisis, vaid probleeme tekitas ka tema kaaslane Ethan, kellele Emma ei olnud kunagi eriti meeldinud, hoolimata sellest, et ta Emmat tegelikult ei tundnud. Lyle oli mõned korrad kohal käinud, kuid helistas rasketel aegadel peaaegu iga päev. Naine sai Ethanist aru. Kuid Lyle ja Emma olid olnud sõbrad ammu enne seda, kui Ethan Lyle’i ellu tuli. Mingil teadmata põhjusel ei olnud Ethan temasse kunagi hästi suhtunud. Emma kahtlustas, et see võib olla vana hea armukadedus, et Lyle’il võiksid Emma vastu mingid tunded olla. Emma ja Ethani suhted olid alati jahedad olnud. Ent Richardi kohtuasjast saadik oli Ethan muutunud jahedast jäiseks.
Aga – ja see oli oluline aga – kui Ethan oleks oma vastumeelsuses ja halvustamises Emma suhtes liiga kaugele läinud, oleks ta Lyle’ist ilma jäänud, ja kuigi ta võis olla õel, ei olnud ta rumal.
Emma seisis poe ees ja tõmbas sügavalt hinge, enne kui sisse astus. Ja loomulikult oli leti taga ei keegi mu kui Ethan. “Vaata aga, Emma, nii et jõudsidki kohale,” ütles ta, justkui üritades lahke olla.
“Jah, seda küll,” vastas naine ettevaatlikult.
“Kas teekond oli väsitav?” üllatas Ethan teda oma küsimusega.
“Ära mitte räägigi,” vastas ta.
“Oledki kohal,” ütles Lyle tagaruumist väljudes ja tõttas teda kallistama. “Kas sa soovid tassi kohvi või midagi, enne kui me Penny maja juurde läheme?”
Naine raputas pead. “Parkisin auto eemale, sinna, kuhu sain. Hakkame parem kohe minema – mul on palju teha.”
“Muidugi,” sõnas mees. Lyle pöördus Ethani poole. “Ma lähen Emmale appi ja astun Penny juurest ka läbi. Võtan tee pealt midagi söödavat kaasa. Olen varsti tagasi.”
Ethan tõstis lõua ja turtsatas, kuid tema vastus oli igati kohane. “Ma vist astun Nora ja Edi poolt läbi. Täna on vist õige aeg ka natuke onu olla.”
“Väga hea. Tervita neid minu poolt.”
Seejärel juhatas Lyle Emma küünarnukist toetades poest välja. “Ma sõidutan sind su auto juurde,” ütles ta.
“Oh, pole vaja,” sõnas naine naerdes. “Mul niigi selg istumisest kange, ma ei taha auto juurde minemisest mõeldagi. Ma lähen jala – see on ainult ühe kvartali kaugusel. Ja mul on külmikus meie jaoks mõned joogid. Kuule, ma ei taha…” Ta osutas peaga poe poole. “Ma ei taha, et sul mingit hõõrumist tuleks. Kui sa mind maja juurde juhatad ja oma sõbrale tutvustad, siis edasisega saan ma ise hakkama.”
“Ära muretse, Emma. Ma ütlesin Ethanile juba mitu päeva tagasi, et tulen sulle appi, kui sa siia jõuad.” Ta turtsatas. “Ta võttis seda igati täiskasvanulikult. Oligi juba aeg, et ta oma õde külastaks. Nad elavad miili kaugusel ja Ethan ei käi seal nii tihti, kui peaks. Mina käin seal vist temast sagedamini – meil on võrratu nõbu. Ta võib nüüd sinna minna ja kurta minu kangekaelsuse üle. Pealegi, ma tahan olla kindel, et sul läheb kõik kenasti.”
Emma naeratas tänulikult. “Mul ei pruugi enam kunagi kõik kenasti minna,” vastas ta. “Praegu ei vaja ma muud kui veidi rahu ja anonüümsust.”
“Kas sa Rosemaryst oled midagi kuulnud?” küsis Lyle.
“Ma võtsin vaevaks talle e-kirjaga teatada, et kolin väikesesse majja Sebastopolis, ja ütlesin, et minuga saab sinu kaudu ühendust. Ma ei julge talle oma mobiilinumbritki anda – võin kihla vedada, et ta müüb selle ajakirjanikele maha. Sa vist ei ole temast midagi kuulnud?” Lyle raputas pead ja selles ei olnud midagi
Inglise keeles “Hello, Gorgeous”.
