ei olnud kunagi midagi tema toetamiseks teinud. “Me ei ole kunagi sedasorti perekond olnud,” vastas Emma. Õigupoolest ei olnud nad üldse perekond.
“Saan aru,” vastas Lyle.
Emma teadis, et Lyle’i suhted isaga ei olnud kõige paremad, kuid vähemalt ema lausa jumaldas teda. Emma pigistas tema käsivart. “Sa oled siin mu elupäästja. Ilma selle väikese kohata, mis sa mulle leidsid, oleksin ma tõesti hädas.”
“See leidis mind ise. Penny on eakas, kuid ära seda sõna tema kuuldes kasuta. Ta on igati krapsakas. Peaaegu kaheksakümmend ja käib ikka kolm miili päevas, nokitseb aias ja mängib mõnikord tennist. Kuid pika eluea probleem on see, et viimaks hakkab raha otsa saama.”
“Ja kas ta on asjadega kursis?” küsis Emma.
Mees noogutas. “Nagu sa soovisid. Ta ütles: “Ikka juhtub, et satutakse vale inimese otsa, vaene tüdruk.” Sinu maja väike, midagi külalismaja sarnast. Kuigi ega tema enda maja palju suurem ei ole. Ole valmis, et see on üsna pisike. Ta ei vaja hooldajat. Sinult ei oodata abistamist. Aga väike üür oleks teile mõlemale abiks.” Mees raputas pead. “Ma ei tea kas sa oled kunagi mõnes nii lihtsas kohas elanud, Emma. See on vana, kopitanud, väike ja räämas.”
“Sa ei oska arvatagi, kui väga ma selle järele igatsen.”
Külalismaja oli tegelikult ümber ehitatud eraldiseisev garaaž, mille kunagiste uste kohal oli suur aken ja sein. Aknast avanes vaade meeldivale puudega ääristatud tänavale. See oli tibatilluke maja, kus oli kaks tuba, väike vannituba ja galeriiköök. Majakest lahutas Penelope Penningtoni kahe magamistoaga majast terrass. “Loomulikult võid sa seda igal ajal kasutada,” kinnitas Penny. “Ja kui sul on tahtmine suurem söögitegemine ette võtta, siis võid alati minu kööki tulla.”
See oli kena väike maja. Penny oli lasknud juurdesõidutee aastate eest üles võtta ning nüüd oli selle asemel auto varjualune ja panipaik. Mõlema maja ees, juurdesõidutee ääres ja varjualuse kõrval asusid kaks väikest murulappi, põõsad, puud ja lilled. Terrassilt pääses Emma väikesesse majakesse paremal ja Penny omasse vasakul. Krunti piiras kõrge valge väravaga aed.
Vähem kui poole tunniga oli Emma väike auto tühi. Majas ei olnud eriti palju mööblit – voodi, kirjutuslaud, väike laud kahe tooliga, paar lampi, väike diivan ja kaks tugitooli. Tal olid kaasas oma voodipesu ja köögitarbed. Tema kastid ja kotid ei olnud veel lahti pakitud, aga ta ei hoolinud sellest. Lyle läks lähedalasuvale turule söögikraami hankima, tuues Pennyle ja Emmale Kreeka salatit, hummust, lapikleiba ja pudeli veini. Nad einestasid Penny pool tema väikese köögilaua ümber ja Emmale hakkas maja kohe meeldima.
Lõpuks jäid Emma ja Lyle mugavasse elutuppa viimase klaasi veini taha juttu puhuma. Emma istus vanas polstrist punnis lillelise mustriga tugitoolis, jalad toetumas otomanile, mis päriselt selle juurde ei sobinud. Lyle lösutas diivanil, jalad diivanilauale toetatud.
“See koht tahab küll kõvasti kasimist saada,” tõdes mees.
“Mulle siin meeldib,” vastas Emma. “Sellest saab minu lugemistool.”
“Kuidas sa saad lugeda, kui need jubeda mustriga lilled sulle vastu karjuvad?”
Ta naeratas vestluspartnerile.
“Kas sa oled mõelnud, mis tööd sa tahaksid teha?” küsis mees.
“Noh,” vastas Emma mõtlikult veini rüübates. “Mõtlesin, et hakkaks õige elutreeneriks. Mis sa arvad?”
“Kindlasti on sul rohkesti kogemusi selles osas, mida mitte teha,” vastas Lyle.
“Ausalt öeldes ei ole ma end juba aastaid nii mugavalt tundnud.”
Lyle vakatas hetkeks. “Emma, ma ei tea kuidas sul siin minema hakkab. See siin on vaikne linnake, aga mitte ilma klatši ja väiklase õeluseta. Saad aru, mida ma mõtlen?”
“Ma kasvasin siin üles, mäletad?” vastas naine. “See käib minuga kaasas, ükskõik, kuhu ma lähen. Aga mind ei ole üheski kuriteos süüdi mõistetud, kuigi ma usun, et nad otsisid selleks võimalust pikalt ja põhjalikult.”
“Ma tahan, et sa oleksid valmis. Igaks juhuks.”
“Selleks, et inimesed suhtuvad minusse halvasti või sosistavad, kui ma mööda lähen? Selle pärast ma siia tulingi, mitte ei otsinud uut kohta, kus uue identiteediga otsast alata – lõpuks tuleb ikka kõik välja. Valel on lühikesed jalad – Richard tõestas seda. Saame sellega ühele poole. Ma olin abielus kadunud Richard Comptoniga, kurikuulsa maakleri ja vargaga. Seda olematuks ei tee. Mul ei olnud vaja pikalt mõelda – ma ei ole valmis stressiks, mida saladuse hoidmine kaasa toob. Ma oleksin võinud muuta oma nime, värvida juukseid, isegi lasta nina kohendada, kui mul oleks raha olnud, aga lõpuks oleks ikka välja tulnud, et see mina olen. See on asjatu, Lyle – guugelda mind ja näed ise.”
“Kas Emma Shay?”
“Jah, Emma Shay Compton, Emma Compton, Emma Catherine Shay.”
“Armas taevas,” oigas mees. “Ma loodan, et see kustub varsti ära,” sõnas ta.
“See kõik on kirjas. Kõik, kes soovivad, võivad seda lugeda. Sellest on isegi paar raamatut, kuigi need ei ole päris täpsed.”
“Aga kuidas ta seda tegi?”
Naine teadis täpselt, millest teine rääkis. Richardi enesetapust. Ta tõmbas hinge. Teda üllatas, et Lyle ei olnud seda järele vaadanud – see oli laiali pritsitud nagu Richardi ajud, kõikides ajalehtedes ja interneti uudistelehekülgedel.
“Pärast seda, kui ta püüdis võltspassiga põgeneda kolleegi eralennukiga ja viidi tagasi vanglasse ilma kautsjoniõiguseta, saavutasid advokaadid koduaresti jalavõruga. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist püüdis ta seda muuta, andis ta kergema karistuse ootuses välja offshore-arvete numbrid. Aga kõigest hoolimata pidi ta pikaks ajaks vangi minema. Ta avas kodus oma kabinetis raamaturiiuli taha peidetud seifi, võttis sealt laetud Glocki ja tulistas endale pähe.”
Lyle raputas pead. “Ta ei tahtnud vangi minna…”
“Olen kindel, et see oli midagi enamat,” vastas Emma. “Pole kahtlustki, et vanglas oleks olnud kohutav olla, aga mitte selle pärast ei teinud ta seda. Enam ei olnud offshore’e ega Šveitsi arveid. Kõik oli lõplikult läbi. Teda ootas viiekümne aasta pikkune vangistus ja isegi kui ta oleks varem välja saanud või tal oleks õnnestunud põgeneda, ei oleks tal olnud midagi, mille eest rahulikult Arubal või mõnel teisel kaugel saarel pesitseda. Oma varandusega.” Naine ohkas. “See oli talle kõige tähtsam. Rikkus.”
“Üllatav, et politsei ei teadnud midagi seifist ega püstolist,” sõnas mees. “Kas nad siis korterit läbi ei otsinud?”
Emma kehitas õlgu. “Ma ei tea, kas nad seda üldse märkasid – nad ei otsinud seda. Nad konfiskeerisid tema arvutid, kõik kodus olevad kaustad ja kogu tema elektroonika, kuid order ei hõlmanud relvi ega narkootikume. Ma ka ei teadnud relvast.”
“Kas ta üldse proovis sind kuidagi kaitsta?” küsis Lyle.
Emma raputas pead.
“Ja pärast matuseid?”
“Kulus paar nädalat, enne kui see kõik ühele poole sai. Lisaks veel oksjonite paberitöö ja korteri müügi lõpetamine. Sulgesin tema
