Kuid enne sa pead otsustama, kuidas jätkata. Sinu meelerahu nimel olen ma meelsasti valmis seda uurima.”
Naine kehitas õlgu. “Miks mitte? Mida halba see ikka teha saab? Nagunii ei looda ma midagi. Kui Rosemary mängus on, siis on ta selle ammu ära kulutanud. Samal nädalal kui isa suri, tuli ta töölt ära.”
“Siis on mul midagi olulist teha ja ma teen seda sinu heaks suurima heameelega.” Aaron pigistas tema kätt. “Mul on hea meel, et sa koju tulid, Emma.”
Lyle valmistus tööpäeva lõpuks poodi sulgema. Ta seisis leti taga ja pani kokku laupäevast tellimust. Augustis hakkas müük pärast suvist madalseisu jälle üles minema. Suvel ei olnud lilledega tähistatavaid tähtpäevi ja inimestel kasvasid lilled oma aias. Sonoma Country suvi oli tõeline paradiis.
Poe uks avanes ja ta nägi kuidas Riley Kerrigan sisse astus. Läks tal aga aega, mõtles mees. Lyle ei olnud teda paar kuud näinud. Naine nägi nagu tavaliselt fantastiline välja. Teda vaadates ei oleks osanud arvatagi, et talle kuulus kodu- ja ametiruumide puhastust pakkuv firma. Ta sarnanes pigem pangajuhi või kõrgema kategooria advokaadiga. Pärast pruugitud riietes veedetud aastaid ja kasinaid aegu firma ülesehitamisel tegi Riley kaotatud aega garderoobi vallas tagasi.
“Tere,” ütles ta. “Mõtlesin, et astun enne läbi, kui sa poe kinni paned. Kuidas läheb?”
“Ikka hästi. Ja kuidas Õnnelikus Majapidamises läheb?” küsis mees, teades niigi, et see ei ole tema firma nimi.
“Puhas õnn. Noh, kas ta on tagasi?”
Mees noogutas. “Umbes kuu aja eest,” vastas ta. “Ütle mulle ühte asja – kas nii pikalt ootamine, enne kui küsima tulid, nõudis kõvasti tahtejõudu?”
“Ega ma arvanudki, et ta helistab, kui sa seda küsid. Kuidas tal läheb?” küsis Riley.
“Asjaolusid arvestades hästi.”
Riley naeratas vaevumärgatavalt. “Emma oskab ellu jääda.”
“Kui ta selles ellu jääb, on ta superkangelane. Ta oli üksi korteris ja magas välivoodil, kui tema abikaasa veri oli mööda kabinetti laiali. Sest keegi ei pakkunud talle oma külalistuba, isegi mitte hästi kinni makstud juristid. Ja hotellis ei tundnud ta end turvaliselt – liiga paljud Richardi ohvrid ähvardasid teda. Pakkusin talle, et ta võib siia tulla, kuid ta ei tulnud – ta ei tahtnud mind ohtu seada. Ta sõitis üksinda Californiasse – ütles, et vajab aega üksi ja eemal olemiseks. Tema abikaasa on juba mitu kuud surnud. Tal kulus kuu aega, enne kui ta siin ühe kehva töökoha leidis. Ta ütles, et saab väga hästi hakkama. Olen üllatunud, et ta üldse vastu peab.”
“Mul on kahju, et temaga nii läks, aga ta ei taha minu kaastunnet ega abi. Kui sa arvad, et ma saaksin teha midagi, tead küll, ise pildil olemata, siis anna teada.”
“Kindlasti,” vastas Lyle. “Muide, ta ütles, et on sellest sinu reetmisest üle saanud.”
“Mina ka,” vastas Riley. “Aga ikkagi…”
“Ta ütles sedasama.”
Riley naeratas oma armsale sõbrale. Koolis olid nad olnud nagu kolm musketäri – Emma, Lyle ja Riley. Ta naeris vaikselt ja raputas pead. “Kas ma võin vahemehele ühe joogi pakkuda?” küsis ta.
“Kindlapeale,” vastas Lyle. “Ma usun, et ta on sulle nüüdseks andeks andnud.”
“Hea teada. Ma olen ikka veel tema peale pahane, aga ma ei vihka teda enam.”
“Väga hea.” Lyle asus tulesid kustutama. “Lähme siis joogile.”
Pärast klaasi veini Lyle’i seltsis astus Riley läbi toidupoest. Nad olid vanad sõbrad. Tavaliselt kolmikliidud ei tööta eriti hästi, aga antud juhul oli Lyle ikkagi poiss ja arusaamatusi ei tekkinud. Vähemalt mitte seni, kuni Emma ja Riley põhjalikult tülli läksid. Siis jäi Lyle kahe vahele ja püüdis mitte poolt valida. Ta oli kuueteistkümne aasta vältel jäänud mõlemale naisele ustavaks.
Riley vajus mõttesse ja tema käsi silitas hajameelselt kuldset melonit.
“Huvitav, kas sa kavatsed sellega keeglit mängida või paned oma kärusse,” ütles üks meeshääl.
Ta tõstis pilgu ja naeratas. Ta oli seda meest varem näinud. Võib-olla Starbucksis. “Vabandust,” ütles ta ja võttis meloni, kuigi ta seda tegelikult ei tahtnud.
“Need on täna päris ilusad või mis?” päris mees. “Ei tea, kus siin röstitud paprikad olla võiksid? Tulel röstitud,” lisas ta nimekirja vaadates.
Riley väristas end korraks, tulles tagasi kauplusemaailma, ja heitis kõrvale mõtted vaesest Lyle’ist ja nende kolmikliidust. “Seal oliivide juures on need konserveeritult. Muud ma ei tea.”
“Artišokisüdamed?”
“Sealsamas purgis või siis külmletis.”
“Parmesan?”
Naine naeratas talle. Mees oli väga nägus. “Sa teed artišokikastet, eks ole? Las ma vaatan,” ütles ta. Ta silmitses retsepti. “Retseptis ei ole röstitud paprikaid.”
“Ma tean – see on ühe teise asja jaoks. Ma ostan neid… naabri jaoks.”
“Tänu taevale. Olgu, aga vaata, et artišokid oleksid vees, lisa pool tassi mozzarellat, sutike tšillipulbrit ja tassitäis hakitud spinatit ning mõni õnnelik naine teeb sulle ettepaneku.”
“Dünamiit. Tänan väga,” sõnas mees ja seadis end minekule. Seejärel pööras ta ümber ja sõnas: “Tšillipulbrit?”
“Maitseks. Mitte liiga palju.” Ta saatis mehele magusa naeratuse. Seejärel asus ta uuesti juurvilju valima. Hm, mõtles ta. Heteromees poes. Kui ta oleks gei, siis oskaks ta artišokikastet teha.
Tema mõtted rändasid kohe tagasi Emma ja Lyle’i juurde. Nemad pidid Lyle’i jagama. Too oli parim sõber, kes tal oli.
Kolmas peatükk
Emma seisis silmitsi hoopis uute prioriteetidega. Tal õnnestus saada burgerikohas lisatunde ja vabal ajal otsis ta paremat teist töökohta. Tööandja hoidis tema koormust pisut alla täistööaja, et maksude pealt säästa, kuid tervisekindlustuse pidi ta ikkagi ostma – nüüd oli see seadusega kohustuslik. Kartes puudutada kõrvale pandud varuraha, hoidis Emma kokku nii palju kui võimalik – üür Pennyle seisis esikohal, sest ta oli kindel, et vana daam vajas seda. Pealegi vajas ta elukohta, kuigi ta samal ajal surnuks nälgis. Teisel kohal olid tema väikese maja kulud ja ta hoidis paaniliselt kokku, lühendades isegi kuuma duši võtmist, mis kujutas endast suurt ohvrit, sest ta lõhnas kogu aeg friikartulite järele. Järgnesid autokindlustus ja bensiin ning alles siis ostis ta toitu. Mõnikord õnnestus tal süüa burgerikohas, kuid ka see oli problemaatiline. Esiteks ei käinud see lepingu sisse, kuigi ta märkas, et kõik töötajad võtsid matti. Näis olevat kirjutamata reegel – paar friikartulit võib ikka põske pista, aga mitte avalikult. Ja mitte kunagi klientide silma all. Samuti ei olnud see tervislik! See toit sisaldas rohkesti kaloreid, pakatas süsivesikutest ja oli kõvasti ülesoolatud. Nädala pärast istusid tema püksid ebamugavalt tihedalt ja pahkluud tundusid krooniliselt paistes olevat.
Septembris algas kool ja teismelised töötajad ei saanud päevasel ajal töötada, seega töötas ta vähemalt päevases
