tüdrukust oli tema vähetõenäoline stipendiumikandidaat, aga isegi kui Riley oleks saanud stipendiumi, ei oleks tema perekond suutnud katta väljaspool kodu elamise või väljaspool osariiki õppimise kulusid. Emma sai hakkama osalise tööajaga töötades, laenu võttes ja Rosemary saatis veidi raha – aeg-ajalt viiskümmend dollarit. Tal oli suur unistus: ta tahtis disainida interjööre viietärnihotellidele ja luksuslikele majadele!
Riley asus õppima samasse kohalikku kolledžisse kui Jock, elas kodus ja käis koristamas, nagu tema ema alati teinud oli.
Jockil ei olnud mingeid plaane peale miinimumhariduse hankimise, osaajaga töötamise, pesapalli mängimise ja lõbusa ajaveetmise.
Emma ei osanud arvatagi, et tema äraolekul midagi toimub, kuid tõde tuli päevavalgele just enne jõuluvaheaega. Riley käitus kummaliselt. Jock ja Riley veetsid koos palju aega, aga kas ei olnud see siis ootuspärane? Tema kallim ja tema parim sõber, kes käisid koos koolis ja igal pool mujal? Lõppude lõpuks ta ju usaldas neid. Tal tekkis näriv tunne, et asi ei olnud õige, et see oli reetmine. Riley oli tema vastu teistsugune; Jock oli natuke liiga palju tema ise – joviaalne, enesekindel ja lõõgastunud. Algul oli ta torisenud, et Emma ei leidnud rohkem aega temaga telefoniga rääkida, kuid peagi ei märganudki ta enam, kui palju aega oli möödunud nende viimasest pikast sosinal peetud hilisõhtusest vestlusest.
Ta kahtlustas, et tema parim sõbranna oli tema kallimaga liiga lähedane. Kui Emma aru päris, purskas Riley nutma, tunnistas üles, vandus, et see ei olnud päriselt tema süü, et Jock oli kasutanud ära seda, et oli talle alati väga meeldinud, et ta tundis end ilma oma parima sõbrannata nii üksi.
Jock oli öelnud: “Kuule, mida sa põed. See ei tähendanud midagi. Pealegi, mida sa siis ootasid? Sul ei olnud ju meist kummagi jaoks aega.”
Emma ei saanud kunagi päriselt aru, et kuidas midagi sellist saab lihtsalt juhtuda, eriti kui Riley ja Jock kinnitasid, et nad ei olnud seda niiviisi mõelnud, et see kõik oli olnud kohutav viga. Seejärel pöörasid nad mõlemad talle selja, justkui oleks kooliminek olnud tema süü. Emma teadis vaid seda, et ta oli meeleheitel ja oli kaotanud oma elu kaks kõige olulisemat inimest. Ta ei suutnud kumbagi neist enam kunagi usaldada ja see surus ta lausa valust kõverasse. Pärast jõuluvaheaega pöördus ta murest murtuna tagasi Seattle’isse. Ta üritas kohtamas käia, aga see ei tahtnud õnnestuda. Riley saatis talle paar kirja ja jättis mõned sõnumid, kuid Emma oli vastamiseks liiga solvunud. Uuesti läks ta Santa Rosasse alles suvevaheajal. Isegi siis, ta ei olnud seda tahtnud – ei olnud seal tema jaoks enam midagi. Tema isa oli surnud, kasuema uus kaasa oli vana nilbik, õed ei hoolinud temast…
Ta ei jäänud Santa Rosasse kauaks. Ta sai aru sellest, mida keegi talle öelda ei soovinud. Oh, Emma kasuõde Anna lihtsalt ei suutnud oodata ära võimalust talle öelda – Riley oli rase. Sellal, kui Emma koolis oli, olid nood kaks ennastunustavalt vallatlenud ja nüüd ootasid nad last. Emma jättis pisarsilmi Lyle’iga hüvasti, võttis kaasa kõik oma asjad isa majast, kus ta oli üles kasvanud, ja tõttas nii kiiresti, kui suutis, tagasi Seattle’isse. Ta leidis endale töö, liitus korporatsiooniga ning külastas Santa Rosat harva ja põgusalt. Kui ta seal käis, siis peatus ta Lyle’i juures.
Isegi Seattle ei olnud piisavalt kaugel. Pärast lõpetamist leidis ta New Yorgis tööd ja asus elama teisele rannikule. Kolm aastat töötas ta Ühendriikide ühe suurima sõltumatu kaubamaja varustajana ja reisis mööda maailma ringi, et hankida majapidamiskaupu. Ta oli interjööride asjatundja ja mõtles enda disainifirma asutamisest.
Kuid siis kohtus ta Richardiga…
Kui oli midagi, mida Emma oli oma kogemustest õppinud, siis seda, et ta oskab vimma kanda. Tõsiasi, et Riley suhe Jockiga ei olnud püsima jäänud, mis tõestas, et mees ei olnud teab kui väärt saak, ei vähendanud tema reedetuse tunnet. Suuremat lohutust ei pakkunud ka teadmine, et oli pääsenud jamast tänu sellele, et suhe Jockiga karile jooksis. Ka see, et ta pidi abielluma nägusa, rikka ja eduka mehega, ei ärgitanud teda andestama ja unustama.
Kuid see, mis ta Richardi kõrval läbi tegi – tema kuriteod, pettused, süüdimõistmine –, õpetas talle midagi muud. Muretseda oli ka suuremate asjade pärast kui viieteistkümne aasta tagune tüli lapsepõlvesõpradega.
Tagasiteed ei ole, meenutas Emma endale. Ta oli teel edasi.
Emma ei olnud üheksa aastat töötanud väljaspool oma kodu ja abielu üheksa aastat, aga, oh sa poiss, kui kõvasti oli ta töötanud selle sees. Ta esitas töövahendusfirmadele oma eluloo, diplomi, tutvustas töötamist vabatahtlikuna Metropolitani muuseumis, mahukaid kujundusprojekte ja suuri võõruspidusid, kuid kõigest sellest ei olnud pärast intervjuud mingit kasu. Ta tundis, et talle on kõige parem aus olla, kuid kahtles otsekohe selle mõttekuses. Kui nad ei soovinud teda endale kliendiks, sest pelgasid usaldada, siis tööle ei soovinud nad teda võimaliku negatiivse pressihuvi tõttu, mida ta neile võiks kaela tuua. Kliendid võiksid tema halva kuulsuse tõttu loobuda tööandja teenustest. Loomulikult ei öeldud talle seda otse välja. Vabandati, et midagi sobivat ei ole saadaval, aga kui ta jätaks oma telefoni…
Ta pidi viskama oma võrgu kuhugi kaugemale. Tal oli nimekiri kohtadest, kus tööd otsida, see hõlmas galeriisid, konverentsikeskusi, veinifirmasid ja isegi poliitilisi parteisid. Ta ei hakanud seletama, et tema kadunud abikaasa oli Richard Compton, selle asemel ütles ta, et pärast ebaõnnestunud abielu pöördub ta tööturule tagasi. Pärast kahte edutut nädalat pöördus ta mitme väiksema töövahendusfirma poole, millest ükski ei olnud spetsialiseerunud sisekujundusele, klienditeenindusele, sündmuste korraldamisele ega muudele sellistele asjadele, mis talle sobisid. Lõppude lõpuks võis ta alati dokumente koostada ja paberimajandust korrastada. Ta oskas arvutiga töötada. Talle tundus, et tagasiside oli positiivne… kuni hakati uurima tema tausta, mis tänapäeval tähendas lihtsalt internetiotsingut. Kuigi ta ei olnud oma eluloo osas päris aus, nad nähtavasti guugeldasid teda ja teatasid viisakalt, et kahjuks ei ole neil pakkuda midagi, mis talle sobiks.
Nelja nädala möödudes oli ta meeleheitel.
“Kas see on mingit sorti diskrimineerimine?” küsis ta Lyle’ilt.
“Kindlasti on,” vastas Lyle. “Aga ma ei tea päris täpselt, milline.”
Siis, kui ta arvas, et asjad ei saa enam kehvemaks minna, võttis ta vastu töö kiirtoidu söögikohas. Ta arvas, et see on hädavariant, kuniks ta leiab korraliku töö. Tema ülemus oli üheksateist. Ta tegi pühendunult kõike, mida kästi. Ta paigutati õhtusesse vahetusse, sest ta oli täiskasvanu ja sellel ajal oli söögikoht täis keskkooli- ja kolledžinoori. Paraku oli tal hakkamasaamisega raskusi. Viiepäevase vahetuse eest sai ta palgatšeki 91.75 dollarile – sealt oli maha võetud sotsiaalmaks, tervisekindlustus, osariigi ja föderaalmaksud, tööriiete maksumus. Tema netopalk oli 3.67 dollarit tunnis. Selg ja jalad lõid lausa tuld.
Ta kaalus, kas peaks siiski otsustama varjamise kasuks ja endale uue identiteedi looma.
Emma vastas mobiilile, teades, et see on Lyle, kuid palvetas samas, et see oleks keegi, kes talle paremat tööd pakuks. See oli Lyle.
“Kas sa tunned meest nimega Aaron Justice?”
Emma naeris. “Unustamatu. Minu isa sõber. Advokaat. Nüüdseks vist juba sada aastat vana.”
“Pigem küll seitsekümmend viis. Nähtavasti ütlesid su õed, et sind saab minu kaudu kätte, ja ta tahaks sinuga uuesti ühendust võtta. Ta ütles, et võiksite koos kohvi juua või midagi sellist. Ta oli sinu pärast mures. Ta tahaks sinuga kokku saada, et veenduda, et kõik on korras.”
“Kas pole armas,” vastas naine. “Ega see ometi mingi lõks ole? Ega ta esinda kedagi, kellele Richard käkki keeras?”
“Kas
