pistetud.
Gabriel jälgis samuti piitsavart, kelle peenikesed, pikad jalad kummaliselt erinevas rütmis liikusid, kuigi tal õnnestus püsti püsida. „Isad ja nende ambitsioonid. Ta on ainuke põhjus, miks meie väeosa on siin, mitte põhiarmee juures, sest me peame seda imikut valvama. Jumal, kuidas ma seda meest põlastan. Võib-olla me poleks pidanud Mylesil üksinda minna laskma. Ilmselgelt polnud Inglismaalt lahkumine tema enda mõte. Kui ta kas või nikastatud pahkluuga koju oma mõjuvõimsa isa juurde läheb, seisame ilmselt kõik silmitsi süüdistustega.”
„Võib-olla oli telgivaia külge sidumine parem mõte. Kui kaua me tema järel ootame, Gabe?”
„Mitte väga kaua. Seni, kuni ta meie meestega tagasi tuleb. Vaatame asja sellest küljest, poisid. Isegi kui Darby nägi ühte meie patrullidest, saime vähemalt praegu Mylesist lahti.”
Cooper naeratas laialt. „Igas asjas on midagi head, nagu öeldakse.”
Kuna neil polnud midagi muud teha ja isegi Darby hakkas enda nähtus kahtlema, kükitasid nad maha, et metsapiiri jälgida.
Gabe teadis, et sõbrad olid talle siia järgnenud, sest ta oli kooliajast saadik alati liidrirolli endale haaranud. Kas see oli hea asi? Neil kõigil oli nüüd sama auaste, neil oli oma väeosa juhtida, kuni nad määrati koos temaga Inglise-Vene ühisväeosaga liituma. Mis siis, kui ta eksib? Mis siis, kui nad omapäi tegutsemise eest karistada saavad… mis tähendas ju seda, et nende usk Vene kindrali geniaalsusesse on piiratud? Nad ei olnud pooleldi purjus kamp sõpru, kes läksid ula peale, nad ei kasutanud sineleid selleks, et matadooridena härga vihale ajada; nad olid kogenud sõdurid ja rääkisid meeleheitliku vaenlase võimalikust rünnakust.
„Mis siis, kui mul on õigus?” küsis ta vaikselt.
„Mille suhtes?” küsis Cooper haigutades.
„Et Bonaparte vajab meeleheitlikult võitu. Mis siis, kui ta tõepoolest seal on?”
„Ah, ma saan aru, Coop,” lausus Darby piisavalt rõõmsameelselt. „Meie hea sõber kahtleb endas. Eks igal asjal on kunagi esimene kord. Ära pabista nagu vanamutt, Gabe. Me oleme kõik ühel meelel. Pealegi, mida muud siin jumalast hüljatud paigas ikka teha on?”
„Aitäh, Darby selle pisikese kiidulaulu eest. Aga meil poleks ikkagi eriti aega valmistuda, kui ta end tõesti seal metsas peidab.”
Cooper patsutas Gabe’ile seljale. „Need puud teisel pool välja on kaugel. Tuleta meelde Shakespeare’i sõnu: „Kuni pole tulnud Birnami hiis veel üles Dunsinane’i, ei söö mind hirm.”3
Gabe muheles vaikselt. „Jah, ja vaata, kuhu Macbeth oma julgusega jõudis.”
Lõpuks tõstis Rigby pea, ilmselt selleks, et ta saaks oma õnnetul kombel peast eemale ulatuvaid kõrvu kikitada. „Ärge rääkige Shakespeare’ist, jumal hoidku. Kui Darby poleks minu asemel eksamit ära teinud, oleksin siiani näidenditesse ja sonettidesse mattunud ja jääksin kogu lõbust ilma. Mitte et meil siin hetkel just lust ja lillepidu oleks.”
Cooper sirutas jalad külmal maapinnal välja, seades end nagu pikemaks ajaks sisse. „Ja nii ongi, Gabe. Süüdistame lihtsalt jätkuvalt seda argpükslikku Broxley krahvi, kes on ju endiselt põhjus, miks me siin vastu oma tahtmist tema pärija lapsehoidjaid mängime.”
Kõik olid vait, kuni Rigby selili vajus, ühe jala üles tõstis ja ägedalt sääremarja hõõruma hakkas. „Kramp, pagan võtaks. Ma ütlen, Gabe, see ei ole just kõige lõbusam üritus, millesse sa oled meid kaasa tõmmanud.” Ta ajas end istukile ja piilus veel kord metsapiiri poole. „Me pole mitte midagi näinud, isegi mitte jänest, keda potti pista. Mis kell on, Darby, vanapoiss?”
„Peaaegu kümme. Me oleme rohkem kui kakskümmend minutit siin passinud.”
Gabriel oli endast vasakule ja paremale jäävat maastikku silmitsenud ja mõttes paigutanud sõdureid, kelle Neville kaasa toob. Üks mees iga saja jardi tagant peaks piisav olema ja varjumisvõimalusi oli palju. „Ta oleks pidanud nüüdseks juba tagasi olema või vähemalt kindralit teavitanud ja Amesi meile appi saatnud.”
Rigby turtsatas naerda. „Ilmselt pidi ta vahepeal pükse vahetamas käima, sest kusi lahingust mõeldes hirmust püksi.”
„Kuulake. Kas olete tähele pannud – kui Rigby hiilgav mõtteavaldus välja jätta –, kui vaikne siin on? Mitte ühtegi lindu ega väikest looma põõsastes sibamas. Me ei ole ainukesed, kes hinge kinni hoiavad ja ootavad, mis järgmiseks juhtub.”
„Neetud õõvastav vaikus enne seda, kui põrgu lahti läheb,” lausus Cooper pead tõstes, nagu tahaks ta õhku nuusutada. „Aeg minna?”
„Aeg minna,” nõustus Gabriel.
„Keegi nagu juba tegi selle ettepaneku, või mis?” torises Rigby. „Ma tean, et mõtlesin…”
Mida iganes Rigby lisada kavatses, selle summutas lühike pasunasignaal ning kaks rida võitluses karastunud Prantsuse ratsaväelasi tormas peaaegu otsekohe galopeerides puude vahelt välja ja neile järgnes pealtnäha lõputu arv kiirelt marssivaid jalaväelasi, täägid juba valmis seatud. Sajad linnud, kes olid puulatvades pesitsenud, tõusid taevasse, otsekui nemadki võtaksid rünnakust osa.
Milline väejuht saadab esimesena võitlusesse ratsaväe? Meeleheitele aetud mees? Või pööraselt nutikas taktik, kes ei karda rünnakut olukorrale vastavalt muuta. See pidi olema Bonaparte ise, kes neile kallale tungis. Gabriel needis end maapõhja, et ta ei olnud kõikide võimalustega arvestanud. Ta oli seadnud sõbrad ohtu, mis oli palju suurem nüüd, kui oleks olnud oma väeosa juurde jäädes.
„Kas sa tead ka, kuidas ma seda vihkan, kui sul õigus on!” karjus Darby Gabrielile. Nad viskasid kohmakad sinelid seljast ja võtsid pambud õlale ning suundusid mäest alla hõreda puuderivi poole, mis nende ja jõe kaldal ussina lookleva telkiderea vahel seisis, laagri poole, mis tundus nüüd nii kaugel olevat.
Ükski Inglise sõdur ei marssinud nende poole ega pakkunud katet, kuni nad enda omade juurde jõuavad. Nad ei näinud ülemveebel Amesi ega Vene vägesid oma telkide ees rivistumas, relvad käes valmis. Ja Myles Neville’i polnud kusagil näha. Neid tervitas vaid tuhandetest väikestest lõkkeasemetest tõusev suits ja borši lõhn.
Nende taga oli kuulda kapjade kõminat ja prantslaste hõikeid, mis aina lähemale tulid.
Kas varasem hoiatus oleks tol päeval lõpptulemust muutnud? Ilmselt mitte. Napoleon teadis, et tal on Prantsuse rahva toetuse saamiseks hädasti võitu tarvis, ning kuigi kogu tema jalavägi ei olnud hästi treenitud või isegi hästi relvastatud, oli neid peaaegu neli korda rohkem kui liitlasvägedel.
Vähem kui tunni ajaga sai La Rothière’i hõlpsasti saavutatud triumfist Champaubertis häbistav häving ja Napoleoni vägede moraal muutus taas tugevamaks, mis andis talle tahtejõudu edasi võidelda. Tema oli ju ainult kakssada meest kaotanud, samal ajal kui liitlastel oli hukkunuid üle nelja tuhande ja veel rohkem mehi võeti vangi, nende seas ka Olssufiev.
Mingi ime läbi jäid Gabriel ja tema sõbrad lahingus ellu, aga tagajärgi oli siiski. Cooper Townsend oli kuuli külge saanud ja Jeremiah Rigby juhatas Darby Traversit tee ääres lookleval konarlikul rajal edasi. Selle mehe silmad olid sidemega kinni seotud.
„Astuge kõrvale! Astuge kõrvale!”
R-i põristades prantsuse keeles antud käsk hoiatas lõputuna näivat vangide
William Shakespeare „Macbeth”. Tõlkinud Jaan Kross. Tallinn: Eesti Raamat, 1968
