ka siis, kui kaotati.
„Kus Broxley jõmpsikas on?” hüüdis ta, teades, et see mees ei oska sõnagi inglise keelt, kuid ta ei hoolinud sellest hetkel eriti. Ta jooksis vankrile järele, vedades Cooperit endaga kaasa.
„Ma ei jaksa edasi minna, Gabe,” hingeldas Cooper, kui väsimus tagaajamisele lõpu tegi. „Kas sa nägid teda? Mina ei näinud.”
„Ma nägin teda. Ta istus Olssufievi kõrval. Keegi oli talle Vene ohvitseri mundri selga ajanud.”
„Nii et nüüd on ta kindrali kaitse all. Poliitika, mis muud, Gabe. Raha ja poliitika. Viska see peast.”
Aga Gabriel oli vihale aetud, raevust peaaegu mõistust kaotamas ega teadnud täpselt, millele seda suunata. Coop võis suremas olla. Darby oli ilmselt vähemalt ühest silmast nägemise kaotanud. Paljud nende mehed olid endiselt, käed-jalad laiali, sopa sees, olles sinna kõdunema jäetud pärast seda, kui prantslased neilt saapad ja relvad, toidu ja laskemoona riisusid ja lahinguväljalt lahkusid.
„Kui sa oma papat näed,” karjus ta, kui vanker edasi liikus, „ütle talle edasi, et ma nean ta silmad ära selle eest, mis täna siin juhtus – ja nean ära ka sinu, sa kuradi argpüks!”
Ta ei tundnud, kuidas prantslase püssipära teda oimukohta tabas, aga kui ta poolest kerest jääkülmas loigus lamades üles ärkas, tundis ta peavalu, mis käis teda veel peaaegu aasta aega kummitamas.
Veidi vähem kui kaks kuud pärast seda, millest sai tema viimane tõeline võit, oli Napoleon viimaks sunnitud troonist loobuma ning kõik said koju minna. Jah, Gabriel Sinclair ning tema sõbrad, Jeremiah Rigby ja Cooper Townsend lõõgastusid džentelmenide klubis White’sis, rüüpasid veini ja koorisid Kreeka pähkleid, kui viimane nende nelikust, Dary Travers, nendega liitus. Ta viskas kokkumurtud ajalehe lauale, enne kui ta toolile istuma prantsatas, nägu põlgusest sünge.
„Lugege seda, mu sõbrad. Myles Neville sai äsja venelastelt autasu asendamatute teenete eest kindral Olssufievile, emakesele Venemaale ja ilmselt kõikidele Jumala loodud olenditele. Siin seisab, et tema auks korraldati Pariisis pidu ja talle anti medal, kurat võtaks. Kas te suudate seda uskuda? See neetud krahv Broxley ei jäänud rahule ainult sellega, et sai oma poja elusana tagasi, tal õnnestus sellest kusipüksist kuidagi veel kangelane ka teha.”
Esimene peatükk
Cranbrook Chase, august 1815
Basil Sinclair, Cranbrooki kuues hertsog, oli suremas.
Või siis ka mitte.
Basili puhul ei olnud see kunagi päris selge.
Ta võis iga väiksemagi asja peale voodisse vaaruda ja rääkida kõigile, kes teda kuulama nõustusid (kuigi neid kõrvu jäi üha vähemaks), et teda ei ole siin ilmas enam kauaks ja ta jätab varsti maailmaga hüvasti, viskab lusika nurka, tõmbab varbad sirgu, läheb looja karja… ja nii edasi.
Ta ei olnud alati selline olnud. Kakskümmend aastat varem oli ta olnud oma perekonna viies poeg, õnnelikus abielus, kes elas ärahellitatud ja heldelt elatusraha saava mehe elu ning reisis oma armsa naise Vivieniga mööda ilma ringi.
Vivien ja Basil, Basil ja Vivien, muretud, rõõmsameelsed, igaks seikluseks valmis. Ja neil polnud millegi pärast muretseda tarvis. Aga siis suri teine hertsog Boswell, vaid mõned päevad enne oma kuuekümnendat sünnipäeva. Ta oli terve nagu purikas, lõbus nagu laululind, muudkui jõi ja pummeldas, pidas maal armukest ja paari kanaarilinnukest linnas. Ta oli tervise võrdkuju (ja tekitas paljudes kadedust) ning suundus ühel õhtul, kena noor neiu käevangus, tantsupõrandale, kui ta äkitselt peatus, ütles midagi, mis kõlas nagu: „Öhh?”, pööras silmad taeva poole… ja langes maha nagu kivi.
Kõhedust tekitav, kui mitte rohkem, aga see mees oli kohe kindlasti täiel rinnal elanud. Kõike arvesse võttes ei olnudki see kõige halvem viis surra.
Basil ja Vivien käisid matustel, leinasid omal moel (läksid Aafrikasse jahtima kõike, millel oli neli jalga ja saba) ning olid kindlad, et Basili vanem vend jätkab neile elatusraha andmist.
Kuni kolmas hertsog Bennett sõitis vaid kaks nädalat enne oma kuuekümnendat sünnipäeva oma kahe uue kõrvi hobusega Hyde Parkis, äsja temaga kihlunud ja loodetavasti viljakas pruut kõrval, tõi hertsog üsna üllatunult kuuldavale: „Öhh?” pööras silmad taeva poole ja kukkus kruusasele teele. Kuna kõrvid olid, nagu öeldakse, ainult silmale ilusad vaadata, sai nad hõlpsasti kinni pidada, enne kui nad jõudsid kaariku ja kriiskava kihlatuga kurve võtma asuda.
Kui Basil peaaegu kuus kuud hiljem uudist kuulis, näris ta alahuult, samal ajal kui tema armas Vivien ohhetas ja ahhetas Taj Mahali nähes, märkamata, et tema abikaasa pähe on pugenud väike mureseeme.
Kuusteist kuud hiljem, kui Ballard (neljas hertsog, kui te järge peate, nagu Basil kohe kindlasti tegi) oli bridžis keskpäraste kaartidega viis tuhat ginit võitnud ja sirutas käe võiduraha kokku kogumiseks välja, peatus ta äkki ja ütles midagi, mis tema kaardimängukaaslaste sõnul kõlas nagu „Öhh?”. Peaaegu samal ajal pööras ta silmad pahupidi ja hetk hiljem lebas ta näoli žetoonidel.
Ballardil oleks kaheksa päeva hiljem kuuekümnes sünnipäev olnud.
„Las ma arvan,” lausus Jeremiah Rigby kätt üles tõstes, et oma sõpra Gabrieli loo rääkimisel katkestada. Nad istusid kahekesi Cranbrook Chase’i aias pingil. „Basil ja Vivien olid sellest kuuldes kuu peal ja mugisid rohelist juustu?”
Gabriel naeratas, sest ta oli mees, kes sai naljast aru, isegi üsna mustast huumorist. „Mitte päris. Nad olid kusagil Virginias mu tädi kaugel sugulasel külas. Muide, tädi on just praegu sealt naasmas, sest onu Ballardi surm sundis neid tookord külaskäiku katkestama.”
„Sinu onu ei läinud ilmselt temaga kaasa, arvestades, et ta on ülakorrusel suremas.”
„Jälle. Ta on jälle suremas. Aga las ma räägin loo lõpuni.”
„Jah, kusagil peab veel üks B olema, eks ole? Esimesel hertsogil oli tegemist küllaga ja tema naisel veel enam. Bronson? Bundy? Baldric? Ütle nüüd, et ta kukkus öhhitades George IV sülle ja mina võin õnnelikult surra.”
„Bellamy ja talle prooviti parasjagu rõivaid selga, kui see juhtus. Räägitakse, et vest pidi tulema oranžitriibulisest satiinist, nii et vähemalt säästeti seltskonda sellest.”
„Ta tellis rätsepalt uued rõivad kuuekümnenda sünnipäeva tähistamiseks?”
Gabriel tõusis püsti ja silus varrukaid. Ta oli pikk mees, palju pikem kui tema üsna jässakas sõber, nii et ta oli harjunud kõneldes talle ülevalt alla vaatama. Ta tegi seda ka nüüd, kergitades teeseldud pahameelega ühte väljendusrikast kulmu. „Kes seda lugu õieti räägib? Jah, tal oleks neli päeva hiljem kuuekümnes sünnipäev olnud ja sünnipäevajärgseks õhtuks oli Cranbrook House’is Portman Square’il üsna suur pidu kavandatud. Onu Bellamy oli võtnud sihiks tõestada, et tegemist ei ole needusega.”
Nüüd kargas Rigby õhevil olles püsti. „Ohoo, vaat seda sa unustasid küll mainida. Asjasse on mingi needus segatud? Jätka palun. Muidu nii tuima pärastlõunat ei elavda miski nii hästi kui üks korralik needus.”
„Panid tähele, mis? Onu Basil arvab küll nii, jah. Kohe, kui temani jõudis sõnum, et temast on nüüd pärija saanud – nad olid siis vist Veneetsias – võttis ta tädi Vivieni kaasa ja on sellest ajast peale siin, Cranbrook Chase’is
