kollane õlgkübar, mille teener kenasti kinni püüdis.
Alles siis tõstis noor naine teise jala välja ja näitas end tervenisti, seistes võikollases kleidis ülemisel astmel, toetades samal ajal käsi mõlemale poole ust ja uurides ümbrust.
Tema juuksed olid musta värvi, neist ei paistnud päikese käes kübetki punast või kuldset tooni. Need olid lahti ja lehvisid veidi tuule käes. Külje pealt oli ta täiuslik, alustades sirgest, kuid põnevate sõõrmetega ninast ja lõpetades selge lõuajoone… ja lopsaka rinnakumerusega.
Siis pööras neiu end tema suunas ja Gabriel nägi tema lopsakaid roosasid huuli, mis aeglaselt naeratuseks kaardusid. Tema veidi kuldsel nahal tantsisid tedretähed. Neiu silmad olid peaaegu niisama musta värvi kui juuksed. Ja kulmud…? Kuidas neid kulme kirjeldada? Need olid tihedad, algasid silma sisenurga kohalt ja olid väga kenasti sirged, langedes allapoole alles sealt, kus kulmuluu lõppes. Need olid nagu tumedad tiivad ja äärmiselt lummavad.
Ta oleks võinud olla sõjaprintsess. Jumal teab, et noorusaegadel oleks Gabriel talle ükskõik kuhu järgnenud ja ilmselt tema kulmudele oode lausunud. Hea, et ta oli nüüd vanem ja targem.
„Ah, Gabriel, seal sa oledki!” hüüdis tädi, lehvitades pitsilise servaga taskurätiga tema poole. „Tule siia, tule siia. Ära venita, päikseke! Tule vaata üllatust, mis ma sulle lubasin. Thea – lehvita Gabrielile!”
„Nii ongi? See on sinu üllatus? Tema on sinu üllatus? See, mille ma võin endale võtta?” Rigby laksas Gabrielile nii tugevasti vastu selga, et lõi ta vankuma. „Sa oled ikka tõeline semu, väikseke – tõesõna.”
Teine peatükk
Dorothea Neville pööras kiiresti pea ära ja langetas lõua, teades, et poleks viisakas naerda ei ühe, jahmunud, ega teise, laialt naeratava mehe peale. Samuti ei peaks ta mõtlema sellele, mida nad lähemale tulles omavahel rääkisid, kuigi ta oli kindel, et jutt puudutas teda.
Ta poleks tohtinud kübarat ära võtta ja juukseid lahti teha. Aga kuna aken oli alla lastud, oli õrn tuul liiga ahvatlevana mõjunud, et sellest sündsust silmas pidades ilma jääda.
See oli üks tema suurimaid vigu – ema sõnul üks paljudest – millest ei tulnud midagi head, nagu ema teda alati hoiatas.
Ta nägi välja räsitud, tuulest sasitud ning see, et ta kübara teenrile viskas, hüüdes samal ajal: „Püüdke!”, ei kuulu vist tema parimate ideede hulka.
Aga kes oleks võinud teada, et sellel on pealtnägijaid?
Ja kas polnud tore, et hertsoginna oli suu lahti teinud enne, kui Dorothea oli kahest viimasest trepiastmest alla keksinud, tundes rõõmu, et saab taas liikuda, mitte ei pea istuma reisitõllas, põlved peaaegu lõua all.
Ta astus ettevaatlikult alla, hoides kleiti täpselt nii palju üleval, et ta näeks astmeid, ning jäi hetkeks hertsoginna kõrvale seisma, enne kui ta meetrikese eemale astus, sest tundis end selle naise kõrval alati hiiglasena.
Sest hertsoginna oli lisaks laiusele ka üsna lühikest kasvu.
Ei, see ei olnud tõsi. Põhjus oli selles, et Dorothea teadis, et ta on väga pikk. Ta oli pikem oma emast, kasuisast ja kahest poolõest ning paistis nagu kõrguv tamm noorte võrsete vahelt välja.
Kuid ta ei lasknud õlgu längu ega püüdnud end teiste seltsis kühmu tõmmata, sest ta oli oma pikkuse üle uhke. Ta oli oma isa laps ning tema oli olnud pikk, oli endiselt, olgu ta neetud… võimalik et niisama pikk, kui üks härrasmeestest, kes nüüd neile lähenesid, kaabud peos, ja kellest pikem kiiresti hertsoginna pakutud käe kohale kummardus.
„Tädi,” lausus viimane, „tere tulemast koju. Hertsog on ülakorrusel suremas.”
Naine kortsutas kulmu. „Jälle? Ta lubas seda minu äraolekul mitte teha. Mis seekord? Kas ta näeb silme ees täppe? Seda pole juba mõnda aega juhtunud.”
„Täppe ei ole ta maininud, kuid mulle meenub, et kuulsin midagi tusatuju kohta. Kardan, et ei pööranud tema sõnadele erilist tähelepanu.”
Hertsoginna noogutas ja tema kübara siidist kihid noogutasid temaga kaasa. „Ära palu vabandust, päikseke, me keegi ei tee seda.”
Dorothea vahetas pilke teise härrasmehega, kes ei olnud ilmselt vanaonu pojapoeg ja pärija ja tundus selle muretu vestluse peale niisama jahmunud olevat kui tema. Kuid siis ta naeratas ja Dorothea otsustas, et neist saavad sõbrad. Ta naeratas vastu.
„Väikseke,” lausus härrasmees vanaonu pojapoega müksates, „kas sa oled mõelnud, et võiksid mind tutvustada hertsoginnale… ja tema kaaslannale?”
Nüüd tundus, et kaks härrasmeest vahetasid pilke, kuid mitte keegi ei naeratanud. Nad tundusid tõepoolest hetkeks teineteisele ebamugavust valmistavalt otsa põrnitsevat, enne kui hertsoginna sugulane naise poole pöördus ja palus luba tutvustada oma sõpra, Sir Jeremiah Rigbyt, baronetti.
Hertsoginna lausus pominal midagi asjakohast. Ta ulatas käe, et selle kohale saaks kummardada, ja pöördus siis taas oma sugulase poole. „Gabriel, Sir Jeremiah, mul on rõõm teile mõlemale tutvustada oma armsat uut sõbrannat Virginiast, preili Dorothea Neville’i. Näita neile, kui ilusti sa oskad kniksu teha, kullake, et saaksime kõik sisse minna ja selle sasiva tuule käest pääseda, enne kui mu kübar kõigi nelja tuule poole lendu tõuseb.”
Thea tegi, nagu kästud – ta oli õppinud, et lihtsam on käsku täita kui hertsoginna sõnu südamesse või solvanguna võtta – ja sirutas samal ajal käe välja. Baronet, kes seisis lähemal, kummardas uhkelt käe kohale ja astus siis tagasi, et Gabriel Sinclair saaks sama teha.
Tema käsi riivas vaevu Dorothea oma, ta kummardas üsna kiiresti ning vaatas hetkeks neiule silma, enne kui ta pead raputas, püüdes sealt otsekui mingit mõtet välja visata. „Preili Neville,” lausus ta ning pööras end siis ringi, et tädile käsivart pakkuda, lastes Rigbyl Dorothead marmortrepist üles muljetavaldava Cranbrook Chase’i trepihalli juhatada.
Paras peenutseja, mis, mõtles Dorothea mehe selga passides. Ta on äärmiselt nägus, aga ma vist eelistaksin, kui ta oleks meeldivama iseloomuga. Pean selle kallal vaeva nägema, kui mul tuleb pikemalt tema seltskonnas viibida.
Sisse jõudnuna püüdis ta mitte suu ammuli vahtida muljetavaldavat trepihalli, mis ulatus mitme korruse kõrgusele ja mille otsas oli tohutu ovaalne klaaskuppel, mis kallas kogu ruumi päikesega üle. Samuti ei kavatsenud ta mainida, et see ruum oli nii suur – jah, kui mööbel välja tõsta –, et siia võiks mahutada kriketivõistluse koos pealtvaatajatega.
Massiivsed ja kaunid ehitised ei olnud talle küll võõrad. Virginias oli palju kõikvõimalikke mõisaid, millest paljud olid ehitatud omanike uhkete Inglismaa kodudele sarnases stiilis.
Ta ei olnud lihtsalt kunagi varem näinud vähemalt kolme tosinat, kõikvõimaliku kuju ja suurusega kullatud linnupuuri, nagu need, mis siin rippusid, põrandal seisid ja nurgas kobarasse pandud olid, kõik täis imekauneid eksootilisi linde. Kõiksugu värvi ja suurusega linde. Linde, kellel olid ebamaised silmad, linde, kelle nokk oli särav nagu päikene või pikk ja eebenikarva. Oranže ja rohelisi ja rabavalt erksiniseid, pikkade sabasulgede või pea peal turritavate kummaliste sulepuhmadega linde.
Tohutu suurtes messingist pottides kasvasid peaaegu metsa moodustades taimed, mida ta ei tundnud. Taimed, millel olid elevandi kõrva suurused rippuvad sulgjad lehed; mingisugused kõrged, ühe tüvega puud, millel ei olnud ümber puukoor,
