et ta jättis patukahetsuse liiga hilja peale ega ela isegi nii kaua, et saaks, noh, „öhh” kuuldavale tuua.”
„Mõistan. Noh, tegelikult küll mitte, aga jätka. Oota. Enne kui sa seda teed, kuidas sinu isa suri? Ja millal?”
„Selle küsimusega läks sul kauem, kui ma ootasin, aga tänan muretsemast. Minu isa ei saanud samuti kuuekümneseks.”
„Ahaa! Sa elad üsna lennukat elu, mu sõber. Miks sa seal oma vanaonu juures peidus ei ole ja psalme ei loe?”
„Isa lasi end kogemata üsna privaatset laadi kehapiirkonda, kui ta käis jahil sõpradega, kelle sõnul nad tõesti püüdsid, kuid ei leidnud võimalust žgutti kinnitada.”
Rigby köhatas viisakalt pihku, püüdes kindlasti naeratust varjata, ja Gabriel jättis niisama viisakalt selle žesti lihtsalt tähelepanuta. „Ja enne kui sa küsid, minu vanaisa, esimese hertsogi vend, suri rahulikult magades kaheksakümne kahe aastaselt. Ma arvan, et mind ei ähvarda oht, minu ainuke probleem on see, et mina olen nüüd selle magamiskambris peidus istuva hüpohondriku – kui kreeklastelt sõnu laenata – ainuke pärija ja tema kuuekümnes sünnipäev on õige varsti käes.”
„Niisiis, kas me tulime siia pidu või matust kavandama?”
„Mitte kumbagi. Ma sain kirja – ei, käsu – tädi Vivienilt, milles ta teatas, et ta saabub Ameerikast. Mina pidin talle siia vastu tulema, sest, jumal aidaku mind, tal on mulle üllatus.”
„See ei ole hea asi, nagu ma aru saan?”
„Oleneb. Kas sina oleksid tahtnud olla üsna kindlalt ainuke laps maailmas, kelle toas on leemuritopis – muide, irvitava näoga ja õelate klaassilmadega? Ma sain muude asjade hulgas ka lehmakellad Šveitsist, gondoljeeri mütsi ja aeru Veneetsiast, mingisuguse kummalise valge kuue – ma keeldun seda rüüks nimetamast – Indiast. Ah jaa, ning härja kõrvad ja saba Hispaaniast. Nad kinkisid mulle ka pärdiku, aga kahjuks suri see elukas koduteel. Pärdik oleks mulle ilmselt meeldinud.”
„Ma tahaksin enne vastamist vist seda leemurit näha. Mis sa arvad, mida ta sulle metsikust Ameerikast kaasa tõi? Ma olen näinud joonistusi lausa fantastilistest sulgedest peakatetest, mida nende pärismaalased paistavad eelistavat. Mõtle, millist kihinat-kahinat sa Londonis tekitaksid, kui selline asi peas jalutama läheksid.”
Gabriel vaatas Rigbyle küsivalt otsa. „Tuleta mulle uuesti meelde, miks ma lasen sul enda sabas tilpneda? Sinust ei ole ilmselgelt mingit kasu.”
„Minu ülesanne on sind toetada, kui sa hertsoginnale näkku valetad ja ütled, et ei saa siia jääda, sest sa ajad Londonis mingit teatud noort daami taga ja lubasid, et oled väikese hooaja linnas.”
„Ah jaa, nüüd tuleb meelde. Aga mitte ühte daami. Mitmeid. Otsustasin onu viimase ja ainukese pärijana, et pean abielluma ja lapsi saama. Ära kunagi ütle, et on vaid üks daam, jumala eest, muidu tahab tädi Vivien temaga kohtuda. Ta on piisavalt rahul, et ma olen tema nõu kuulda võtnud ja endale pärijaid hankima asunud.”
„Sa peaksid samal ajal ühte teist asja ka teha püüdma,” soovitas sõber.
„Näiteks?”
„Näiteks, kuna sul pole erilist tahtmist niipea seitsmendaks hertsogiks saada, võiksid kanda hoolt selle eest, et onu Basil terve ja tugevana üles ärkaks ja päikest tervitaks ka päev pärast oma kuuekümnendat sünnipäeva.”
„Ja kuidas ma sinu meelest seda tegema peaksin? Tema sõnul ütleb ta millalgi enne novembrit „öhh” ja kõik.”
„Tõsi. Aga mõtle hetkeks, Gabe. Kui ta tõepoolest enne kuuekümnendat sünnipäeva kõrvad pea alla paneb, siis see tähendab, et viis kuuest Cranbrooki hertsogist on ilmselgelt tiitliga mingisuguse needuse kaasa saanud.”
„Seda pole veel keegi märganud.”
Rigby naeratas laialt ja tema veidi pontsakas nägu muutis ta punapäise keerubi sarnaseks. „Küll nad märkavad, kui mina neile sellest räägin. Ma pole aastaid nii head lugu kuulnud. Esimest hertsogit sa ei maininud. Kas tema tegi ka öhh?”
Gabe hakkas end ebamugavalt tundma ja Rigby hea huumorimeel ei olnud abiks. „Ta võistles takistussõidus, tema alati usaldusväärne ratsu hakkas viie latiga takistuse ees tõrkuma ja hertsog lendas sellest üle.”
„Äkki kuulis hobune öhh-i ja see sundiski teda peatuma. Ja…? Ma näen su ilmest, et selles loos peitub veel midagi.”
„Ja esimene hertsog, kelle nimeks oli Bryam, oleks vaid mõni päev hiljem kuuskümmend saanud.”
Rigby laiutas käsi. „Ja ongi nii. Cranbrooki needus. Sulle on määratud peaaegu nagu kellavärgi peale varbad välja sirutada, enne kui sa jõuad korralikult elamagi hakata, ja oma järeltulijale samasugust kurba saatust pärandada. Mitte keegi ei abielluks sinuga, Gabe. Mina küll ei sooviks sulle lapsi sünnitada.”
„No jumal tänatud vähemalt selle eest,” vastas Gabe sarkastiliselt, kallutades pea küljele, sest ta kuulis nagu tõlda mööda teed lähenemas. „Tule. Mu tädi vist saabub. Ja kui sa kordad talle sõnagi sellest, millest me viimase poole tunni jooksul rääkinud oleme, teen sust isiklikult topise ja panen su lord Leemuri kõrvale seisma.”
„Sul on see asi päriselt ka veel olemas? Sa panid sellele isegi nime? Ja sinu meelest ei ole see veidi kummaline? Kas ma võiksin seda näha?” Rigby kiirendas sammu, püüdes pikajalgsel Gabrielil kannul püsida, kui nad Cranbrook Chase’i massiivse kivist hoone poole läksid. „Igal juhul ei jää sul midagi muud üle, vanapoiss. Sa pead kuidagi, mingil moel, onu Basilit veel vähemalt aastakese elus hoidma. Kui ma tohin sulle veel kord meelde tuletada, siis sa juba ütlesid, et sul pole hertsogiks saamisega kiiret.”
Gabriel jäi nii äkki seisma, et sõber oleks talle peaaegu otsa jooksnud. „Hea küll, ma mõistan, mida sa öelda tahad. Ma ei usu needusesse, sest seda pole olemas. Kõik Cranbrooki hertsogid jõid ja pummeldasid nagu Rooma keisrid ja neil ilmselt vedas, et nad üldse nii kaua vastu pidasid. Minu onu ainuke häda on see, et ta ilmselt muretseb end surnuks, aga mina olen sinu sõnul nüüd see – kuigi mul pole aimugi, kuidas seda teha – kes peab ta päästma…”
„Mitte üksinda. Ma ulatan sulle suurima rõõmuga abikäe. See tundub vaid õiglane, sest mina olen see, kes hakkab needuse all kannatavate B-de kohta kuulujuttu levitama niipea, kui me tagasi linna jõuame. Lähme nüüd – ma tahan juba näha, mida hertsoginna sulle seekord tõi.”
„Mis iganes see on, võid selle endale võtta,” sõnas Gabriel talle, kui nad maja nurga tagant välja astusid ja reisitõllale lähenesid.
Ta tundis isegi nii kaugelt ära tädi lühikese, patja meenutava kuju, kui teener teda parasjagu kokkupandavast trepist maha aitas. Tema hõbedaste juuste pahmakas oli keeratud plikalikult pikkadeks lokkideks, mis meenutasid Gabrielile poeaknal rippuvaid vorste, ja nende peal oli hiiglaslik laia servaga kübar, mis oleks nagu tehtud tosinkonnast kihiti asetatud helelilla siidi rõngakujulisest tükist. Tema sama värvi kleit, mis oli veelgi enam õhukeste, tuules lendlevate siidikihtidega kaunistatud, oli kummaliselt lühike, paljastades tema pahkluud ja tumelillad kontsaga kingad tema väikeste, lohukestega pahkluude otsas ning kingade värv oli täpselt samasugune nagu tillukestel kunstviinamarjade kobaratel, mis olid siin-seal seelikuosale kinnitatud.
„Hertsoginna?” sosistas Rigby. „Ta meenutab mulle… hmm, ma ei teagi, mida, aga mingisugust kompvekki.”
Kuid Gabriel ei kuulanud
