mida neil teineteisele öelda on? Võib-olla vahendab õde aastast aastasse suurt vaikust?
Janssoni ema on juba aastaid surnud. Kohtusin temaga vaid korra. Siis oli ta juba teel seniilsuse hirmutavasse udumaailma ja pidas mind oma isaks, kes suri millalgi kahekümnendatel. See oli šokeeriv kogemus.
Praegu ma nii ägedalt ei reageeriks. Aga sel ajal olin teistsugune.
Tegelikult ei tea ma Janssonist midagi, kui välja arvata see, et tema eesnimi on Ture ja et ta on postiljon. Ma ei tunne teda ja tema ei tunne mind. Aga kui ta neeme tagant välja ilmub, seisan tavaliselt sillal ja ootan. Seisan ja imestan ise ka, mispärast, teades, et vastust ei saa ma kunagi.
Nagu ootaks Jumalat või Godot’d, aga tuleb hoopis Jansson.
Istun köögilaua taha ja avan oma logiraamatu, mida ma kõigi siin elatud aastate jooksul olen pidanud. Mul ei ole midagi öelda ja mul ei ole kedagi, keda see raamat kunagi võiks huvitada. Aga ma kirjutan sellegipoolest. Iga päev, aasta ringi, kas või mõne rea. Ilmast, mitu lindu akna taga puu otsas istub, oma tervisest. Ongi kõik. Tahtmise korral võin lugeda kümne aasta tagust sissekannet, kus on kirjas, et sillal istus tihane või merisk, kui Janssonit ootama läksin.
Kirjutan kroonikat elust, mis on täiesti rööbastelt maha jooksnud.
Lõuna hakkas kätte jõudma.
Oli aeg müts kõrvuni tõmmata, välja krõbeda külma kätte minna ja hakata sillal Janssoni saabumist ootama. Selle pakasega pidi ta oma hüdrokopteris küll kõvasti külmetama. Vahel, kui ta silla juures randus, haistsin justkui alkoholi lõhna. Mõistsin teda.
Kui ma köögilaua tagant püsti tõusin, tuli loomadele elu sisse. Kass oli esimesena ukse juures, koer liikus märksa aeglasemalt. Lasin nad õue ja panin selga vana koidest puretud kasuka, mis kunagi kuulus mu vanaisale, mässisin salli kaela ümber ja tõmbasin Teise maailmasõja aegse paksu mütsi pähe. Siis läksin alla silla juurde. Pakane näpistas. Jäin seisma ja kuulatasin. Veel ei olnud midagi kuulda. Ei linde ega Janssoni hüdrokopterit.
Kujutasin juba ette, kuidas ta välja näeb. Nagu vana aja trammijuht, kes pidi väljas seisma. Janssoni talveriietus oli kirjeldamatu. Sellise külmaga nagu täna toppis ta endale selga mantli, jope, ühe räbaldunud kasuka, isegi vana hommikumantli. Olin temalt korduvalt küsinud, miks ta ei soeta endale nüüdisaegset soojapidavat kombinesooni, mida olin mandril poes müügil näinud. Ta vastas, et tal ei ole nendesse usku. Tegelikult on ta lihtsalt kooner. Peas on tal samasugune karvamüts kui mul. Nägu kaitsevad röövlimask ja vanad mootorratturiprillid.
Küsisin, kas Postiamet ei peaks teda soojade riietega varustama. Vastuseks sain vaid ebamäärase mõmina. Jansson tahab Postiametiga võimalikult vähe tegemist teha, kuigi see on tema tööandja.
Silla juures jääl lebas surnukskülmunud kalakajakas. Tiivad koos, külmunud jalad sirgu. Silmad kui sädelevad kristallid. Asetasin ta kaldal kivile. Samal hetkel kuulsin hüdrokopteri mürinat. Mul polnud vaja kella vaadata, teadsin niigi, et Jansson on täpne. Ta tuli Vesselsö saarelt. Seal elab üks vana naine, Asta Karolina …kerblom. Ta on 88-aastane, tema käed valutavad hirmsasti, aga ta tahab kangekaelselt oma sünnisaarel edasi elada. Janssoni sõnul on ta nägemine kehvaks jäänud, aga ta kuduvat endiselt oma mööda Rootsit laiali olevatele lastelastele kampsuneid ja sokke. Huvitav, millised need kampsunid välja nägid? Kas tõesti oli võimalik poolpimedana kampsunimustreid kududa?
Hüdrokopter lähenes ja ilmus Lindsholmeni-poolse neeme juures nähtavale. See on omapärane vaatepilt, kui see putukat meenutav sõiduk paistma hakkab, kubujuss roolis. Jansson lülitas mootori välja, suur propeller jäi vait, kopter liugles silla juurde ning Jansson võttis prillid ja maski ära. Tema nägu oli punane ja higine.
„Mul hammas valutab,” ütles ta, kui oli vaevaliselt sillale roninud.
„Mida mina sinu arvates teha saan?”
„Sa oled arst.”
„Ma ei ole hambaarst.”
„See siin all vasakul.”
Jansson ajas suu pärani, nagu oleks järsku mu selja taga midagi hirmsat näinud. Mu oma hambad on suhteliselt heas korras. Mulle piisab kord aastas hambaarsti juures käimisest.
„Ma ei saa midagi teha. Sa pead hambaarsti juurde minema.”
„Vaadata ikka võid.”
Ega Jansson ei jäta. Läksin paadikuuri ning tõin taskulambi ja kurguspaatli.
„Tee suu lahti!”
„On ju lahti.”
„Veel rohkem.”
„Rohkem ei saa.”
„Siis ma ei näe midagi. Pööra nägu siia!”
Valgustasin Janssoni suud ja lükkasin keele eest. Hambad olid kollased ja hambakivi täis. Tal oli palju plomme. Kuid igemed tundusid terved ja ma ei näinud ühtegi auku.
„Ma ei näe midagi.”
„Aga mul on ju valus?”
„Sa pead hambaarsti juurde minema. Võta valuvaigistit!”
„See sai otsa.”
Võtsin oma ravimisahtlist karbi valuvaigisteid. Ta pistis selle taskusse. Nagu tavaliselt, ei tulnud tal pähegi küsida, palju ta võlgneb. Ei konsultatsiooni ega ravimite eest. Jansson oli sedasorti inimene, kes võttis mu sõbralikku lahkust enesestmõistetavana. Tõenäoliselt sellepärast ta mulle ei meeldigi. Raske juhus, kui su lähim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.
„Mul on sulle pakk. Kingitus Postiametilt.”
„Mis ajast nad kingitusi teevad?”
„See on jõulukink. Kõik saavad Postiametilt paki.”
„Milleks?”
„Ma ei tea.”
„Mina ei taha midagi.”
Jansson kaevas ühes oma kottidest ja ulatas mulle väikese õhukese paki. Ümbrikul soovis Postiameti peadirektor mulle häid jõule.
„See on tasuta. Viska ära, kui ei taha.”
„Ära püüa mind uskuma panna, et Postiamet annab midagi tasuta.”
„Ma ei püüa sind midagi uskuma panna. Kõik saavad sellise paki. Ja see on tasuta.”
Janssoni kangekaelsus oli vahel väsitav. Ma ei jaksanud temaga rohkem seal külma käes vaielda. Rebisin paki lahti. Selles oli kaks helkurit ja kiri: „Ole liikluses ettevaatlik. Tervitused Postiametilt.”
„Milleks mulle helkurid? Siin ei ole autosid ja ma olen ainus jalakäija.”
„Võib-olla saab sul ühel päeval siin elamisest kõrini. Siis kulub paar helkurit ära. Kas sul vett on? Ma pean tabletti võtma.”
Ma pole Janssonit kordagi oma majja lasknud. Seda ei kavatsenud ma ka seekord teha.
„Sulata mootori juures natuke lund.”
Leidsin paadikuurist vana termostassi ja toppisin sinna lund. Jansson
