tean.”
„Mismoodi sa jõule tähistad?”
„Ei tähistagi.”
Jansson viipas üles mu punase maja poole. Kartsin, et ta kukub oma kohmakates riietes ümber nagu liiga raskes varustuses haavatud rüütel.
„Peaksid maja külge valgusketid riputama. See elavdaks natuke.”
„Tänan, ei. Ma eelistan pimedust.”
„Miks sa ei võiks endal siin natuke mõnusamaks teha?”
„Kõik on nii, nagu mulle meeldib.”
Pöörasin selja ja hakkasin üles maja poole minema. Helkurid viskasin lumme. Puukuuri juurde jõudes kuulsin, kuidas hüdrokopteri mootor möirgega käivitus. Nagu viimases hädas loom. Koer istus trepil ja ootas. Ta võib õnnelik olla, et ei kuule. Kass luuras õunapuude juures, pilk peki külge klammerduvatel siidisabadel.
Vahel tunnen puudust kellegagi rääkimisest. Vestlust Janssoniga ei saa õigupoolest vestluseks nimetada. See on jutuajamine. Jutuajamine sillal. Ta lobiseb asjadest, mis mind ei huvita. Nõuab, et paneksin tema väljamõeldud haigustele diagnoose. Minu sillast ja paadikuurist on saanud omamoodi ühe patsiendiga erakliinik. Aastate jooksul on paadikuuri vanade kalavõrkude sekka sugenenud vererõhuaparaat ja kõrvavaigu eemaldamise abivahend. Mu stetoskoop ripub koos vanaisa meisterdatud hahapeibutisega puust konksu otsas. Eraldi karbis on mul igasugu ravimeid, mida Janssonil võib vaja minna. Sillal olevat pinki, millel vanaisa pärast lestavõrkude puhastamist istus ja piipu tegi, kasutan nüüd läbivaatuslauana, kui Janssonil on vaja pikali heita. Olen lumetormis tema kõhtu katsunud, kui ta endal maovähki kahtlustas, ja uurinud tema jalgu, kui ta oli veendunud, et teda on tabanud mingi salakaval lihashaigus. Olen sageli mõelnud, et mu käed, mis kunagi keerulisi operatsioone teostasid, on nüüd ainult selleks, et Janssoni kadestamisväärselt hästi säilinud kehal põgusaid läbivaatusi teostada.
Aga vestlus? Selleks ei saa meie suhtlusviisi nimetada.
Olen vahel tundnud kiusatust Janssonilt küsida, mida tema arvab. Elust ja meid ees ootavast kuristikust. Aga ta ei saaks aru. Tema elu sisu on kirjad, margid, tähitud ja väärtsaadetised, sisse- ja väljamaksed ning üüratu hulk reklaame. Lisaks on tal piisavalt muret oma paadi ja hüdrokopteriga. Kui meri on lahti, kasutab ta üht ümberehitatud kalapaati, mille ta Västervikist ostis. Sellel on iidvana Säffle mootor, mille kiirus on vaevalt kaheksa sõlme. Hüdrokopteri ostis ta Norrast ja tunnistas ise, et sai kõvasti petta. Kõigi oma murede juures puudub Janssonil tõenäoliselt igasugune arvamus kuristiku kohta.
Iga päev teen tiiru ümber oma paadi, mis seisab kuival maal. Sellest on nüüd kolm aastat, kui ma paadi veest välja tõmbasin, et see korda teha. Sinna ta minust jäi. See on vana hea klinkerpaat, mis nüüd ilmastiku ja hooletussejätmise tõttu hukka läheb. Nii ei tohiks. Kevadel võtan paadi tõsiselt ette.
Iseasi, kas ma ka päriselt seda teen.
Läksin tuppa ja jätkasin oma pusle ladumist. Selle motiiviks on Rembrandti maal „Öine vahtkond”. Võitsin selle kunagi ammu Luleå haiglas korraldatud loteriil, kui olin alles värskelt tööle asunud kirurg, kelle enesega rahulolev hoiak varjas tegelikult ebakindlust. Pusle oli keeruline, sest pilt oli tume. Sel päeval õnnestus mul vaid üks tükk kohale sobitada. Valmistasin õhtusöögi ja sõin raadiot kuulates. Termomeeter näitas nüüd 21 külmakraadi. Taevas oli tähine ja enne päikesetõusu pidavat veel külmemaks minema. Hakkas kiskuma külmarekordi poole. Oli siin varem üldse nii külm olnud? Vahest mõnel sõjatalvel? Otsustasin Janssonilt küsida, tema tavaliselt teadis selliseid asju.
Miski tegi mind rahutuks.
Heitsin voodile ja püüdsin lugeda. Raamat rääkis kartuli saabumisest meie maale. Lugesin seda juba mitmendat korda. Vahest sellepärast, et seal ei varitsenud ühtegi ohtu. Võisin rahus lehte keerata, ilma et satuksin millegi ebameeldiva või ootamatu peale. Keskööl kustutasin lambi. Mõlemad loomad olid juba ööunne jäänud. Palkseinad naksusid ja nagisesid.
Püüdsin otsusele jõuda. Kas jätkan ka edaspidi siin saarel oma kindluse valvamist? Või tunnistan end võidetuks ja püüan oma loodetavasti veel mitte niipea lõppeva eluga midagi peale hakata?
Ma ei otsustanud midagi. Lebasin pimedusse vahtides ja mõtlesin, et elu läheb endistviisi edasi. Midagi pöördelist ei juhtu.
Oli talvine pööripäev. Aasta pikim öö ja lühim päev. Tagantjärele mõeldes oli sellel tähendus, millest ma siis teadlik ei olnud.
See oli olnud üks tavaline päev. Kui väljas oli väga külm ja minu jäätunud silla juures lumes lebasid külmunud kalakajakas ja kaks Postiameti helkurit.
3
Möödusid jõulud. Saabus uus aasta.
Kolmandal jaanuaril jõudis Soome lahelt saarestikku lumetorm. Seisin maja taga mäe otsas ja nägin, kuidas silmapiirile kogunesid mustad pilved.
Üheteistkümne tunniga sadas maha neli detsimeetrit lund. Olin sunnitud köögiaknast välja ronima, et välisuks lumest vabastada.
Kui lumetorm eemaldus, kirjutasin logiraamatusse: „Siidisabad lahkunud. Pekitükk maha jäetud. Miinus kuus kraadi.”
Kokku 52 tähte ja mõned punktid. Milleks mulle see?
Oli aeg end jääauku kasta. Tuul lõikas kehast läbi, kui alla silla juurde sumpasin. Raiusin jääaugu lahti ja astusin sisse. Külm kõrvetas.
Just siis, kui olin välja roninud, et majja tagasi minna, saabus kahe tuuleiili vahel vaikus. Millegipärast hakkas mul kõhe ja ma hoidsin hinge kinni. Pöörasin ümber.
Eemal jääl seisis inimene.
Must kuju valgel taustal. Päike oli silmapiiri lähedal. Kissitasin silmi, et näha, kes see on. Nägin, et see oli naine. Esialgu näis, et ta nõjatub jalgrattale. Siis taipasin, et see on käimisraam. Külmetasin nii, et vappusin. Oli ta, kes ta oli, ma ei saanud sinna augu äärde alasti seisma jääda. Läksin kiiresti majja ja mõtlesin, et ilmselt nägin nägemust.
Kui olin riidesse pannud, võtsin binokli ja läksin mäe otsa. Ei, ma ei olnud seda ette kujutanud.
Naine jääl oli alles. Tema käed puhkasid käimisraami käepidemetel. Käsivarrel rippus käekott. Silmini tõmmatud tuttmütsi peale oli seotud sall. Binokliga oli raske tema näojooni eristada. Kust ta tuli? Kes ta oli?
Mõtlesin pingsalt. Kui ta just eksinud ei olnud, tuli ta minu juurde. Siin ei olnud peale minu kedagi.
Lootsin, et ta oli eksinud. Ma ei tahtnud külalisi.
Ta seisis endiselt liikumatult, käed raami käepidemetel. Ebamugav tunne aina võimendus. Jääl seisvas naises oli midagi tuttavat.
Kuidas ta käimisraamiga lumetormis üle jää tuli? Mandrini oli kolm meremiili. Tundus uskumatu, et ta käis maha nii pika maa, ilma et oleks surnuks külmunud.
Seisin ja vaatasin teda binokliga üle kümne minuti. Just siis, kui tahtsin binokli langetada, pööras ta aeglaselt pead ja vaatas minu poole.
See oli üks neid silmapilke elus, mil aeg mitte ainult ei peatu, vaid lakkab olemast.
Ta tuli binokli silmades minu poole ja ma nägin, et see oli Harriet.
Hoolimata sellest,
