Itaalia kingad. Henning Mankell

      Istusin veidi aega pingil, enne kui tagasi maja juurde läksin. Tõusin ettevaatlikult varvastele ja piilusin elutuppa. Harriet magas, kerratõmbunult nagu väike laps. Mul tuli klomp kurku. Ta magas alati nii. Läksin maja taha mäe otsa ja vaatasin kaugele üle valge lahe. Oleksin nagu esimest korda taibanud, mida ma tookord ammu tegin. Ma ei olnud endalt kunagi küsinud, kuidas Harriet juhtunusse suhtus. Millal ta taipas, et ma ei tulegi tagasi? Suutsin suurivaevu ette kujutada valu, mida ta pidi tundma, mõistes, et olen ta maha jätnud.

      Kui tuppa tagasi läksin, oli Harriet ärganud. Ta istus köögisohval ja ootas mind. Mu vana kass lesis tal süles.

      „Kas sa magasid?” küsisin ma. „Sipelgad ei tülitanud?”

      „Sipelgapesa lõhnab hästi.”

      „Kui kass sind segab, võime ta välja visata.”

      „Kas sulle tundub, et mind segab miski?”

      Küsisin, kas tal on kõht tühi, ja hakkasin süüa tegema. Sügavkülmikus oli mul Janssoni lastud jänes. Aga selle ülessulatamiseks ja küpsetamiseks oleks liiga palju aega kulunud. Harriet istus sohval ja jälgis mind. Praadisin liha ja keetsin kartuleid. Me peaaegu ei rääkinud teineteisega ja ma läksin nii närvi, et põletasin käe vastu panni ära. Miks ta midagi ei öelnud? Miks ta tuli?

      Sõime vaikides. Koristasin laua ja keetsin kohvi. Vanaema ja vanaisa keetsid alati ise kohvi. Filtrikohvi polnud sel ajal olemas. Mina keedan ka ise kohvi ja kui see on keema läinud, loen seitsmeteistkümneni. Siis tuleb täpselt selline kohv, nagu mulle meeldib. Asetasin tassid lauale, panin ühele taldrikule natuke kassitoitu ja istusin oma kohale. Väljas oli juba pimedaks läinud. Ootasin kogu aeg, et Harriet selgitaks oma tulekut. Küsisin, kas ta soovib veel kohvi. Ta nihutas tassi minu poole. Koer kraapis ust. Lasin ta sisse, andsin talle süüa ja panin ta siis käimisraami juurde esikusse kinni.